Sõnale pärl leiti 87 luuletust
Eesti mees on naisekandja
Eesti mees on naisekandja
olgu tütarlaps või eit
annab seljas veidi tunda
kerge üleõlaheit
Joostes kannab kalli koorma
teadmata ehk täpselt kuhu
olgu pisike või suur ta
kingitul ei vaata suhu
Olles üsna kodu ligi
mõistab saagi nuukse hukka
pühib pärlendava higi
kallimale juuksetukka
Nüüd ent naine nutuvappes
väänleb porri maha õlast
jookseb vägi kärbseid tappes
lahtisui ja pärib võlast
Kaotab aarde künnivakku
röövel muda sisse maha
pääseb vaenlase käest pakku
muidu parkinuks tal naha
Nukra näoga norus peiu
kirub kuusetukas ennast
viisid .....
Kevadsoojusel
Kevad ratsutab soojal tuulel
lindude vidinal ärkab aas
Põõsastel lehed kui rohutirtsu kuued
kastesed pärlid helendavad peal
Metsaalune täis on lilli
kollased ülased valgete seas
sinililledel sinised silmad
lõokesel pesa nurme peal
Päike kuldseid kiiri pillub
laiutades naeratab
ülesküntud põllusiilud
kuldne rukis mulda saab
Ikka kevadet ma ootan
elu algab teisiti
soojusega süda täitub
ikka uuesti ja uuesti
Kõhubeebi
Üks silmatera kogub alles jõudu,
veel päikene ja kuu tal korraga on ees.
Kuid juba noore ema silmis õnnetõusu
võib märgata
ja vastse isa armastus neis mõlemis on sees.
See väike silmatera rõõmu laotas õue -
on taevalaotus õnnepärleid täis.
Muist kukkus vanaemadele põue.
Uus staatus sobilik neil näis.
Digielu
Digitaalne elurikkus
tüki aega vohanud
Kasvab nutielu pikkus
ainult vanad ohanud
Igas asjaajamise liigis
kasvab digitaalne ramm
Kehtib digivabariigis
digitaalne autogramm
Avar on me digiilm
Pangas virtuaalne sent
Valvab kodu digisilm
valitud saab parlament
Auto koer ja kodumaja
toit ja ilu internetist
ja kui abikaasat vaja
valime kui lihaletist
Sünnipäevad pulmad leinad
tunded nutud koomika
meie digitaaalsel seinal
talletatud kroonika
Kurdan muret haigushoost
siiski pärisproovid annan
Pärast vaatan digiloost
millist viirust kannan
Digitigedike rohkust .....
Pettus
Ärkasin täna kui sombune ilm,
eile veel petsid mind,
mu sinisilmsust kattis
su valede loor,
kätt südamel hoides
tõotasid sa,
ei iial sind jäta,
mu armastus sa.
Pisarad silmis,
tõotasid veel,
kui truupeni sitsis
olid mu ees,
sõnu kui pärleid,
pillasid suust,
lubades mulle tähti ja kuud,
nüüd taiplikuks muutund mu meel.
Valedevõrku kui lindu puuri,
püüdsid sa mind.
Punusid võrgu nii tugeva,
vale armastus vandega,
oh, lase mind lahti,
sa piinad ju end,
oh, lase mind lahti
ja unusta mind!
Keegi muu
Nõnda enesekeskne, nõnda endast vaid vestlen,
Kõla on nii veider, iga tunne kui piits peksleb,
nähes vaevu enda jalge ette, tajun vaid meelepetteid,
Kõikjal, kuhu kõndinud, näen vaid mandunuid- kes ei õppinud,
Kes omades jalgades on nördinud, teadvus röövitud,
headus külge poogitud, vaid siis kui sa vabaduse poole röökinud,
Vaeva sunnitud nägema,pidid terve elu näitlema, saanud sinuks mask...
Tõestama, ei võetud sind samas, lahtisel haaval, sahtlis peidetud draamas,
keegi ei kuulanud, need kes olid..endale targutamise vaid lubanud,
Järgnemas vale-õpetlase juhatust .....
Kallimale
Kallim,kingin sul pärlikee,
kallim,päikesekiirtest on need.
Kallim,allikaveest on pisarad,
kallim,huulteks roosid punavad,
kallim,pilvesina silmisse toon,
kallim,kuustkollase salli sul koon.
Sügislehed kirevad,
kleidikese eest on nad,
kallim,tule,tule lähemale,
kallim,unehõlma sügavale.
Need päikesega hommikud
Need päikesega hommikud su süles,
kui ajasid mind vastu koitu üles...
Need kastepiisapärlitega kõrred,
need linnulaulu kandvad oksaõrred...
Need vaikusega vürtsitatud toad,
kus omaette olemise load...
Need ämblikniidipeened suhtevõrgud,
kus tiibadeta kõige kohal kõrgud...
Need avatud ja lukkudeta uksed,
otsaesistele varje loovad juuksed...
Need metsatukka peitu viivad rajad,
need küsimused: kas mind ikka vajad...
Need viljapõllul kummarduvad pead,
alleede hämariku pimeduses read...
Need kohtumiste oodatuimad teod
ja lahkumiste hetke sõlmis peod...
Need p .....
Kadunud
Kauguses...Mu lauludes...
Algas tee; tundmatusse;
jälgin kuidas kulgeb;
muunudv munder; mis mu maskiks;
igas noodis igas taktis; ´igas salmis;
mis mind haris; mu taeva kauniks maalis;
igas noodis igas taktis;
Igas salmis milles taeva kauniks ta maalis;
mu kallim; mu kulla tükk; mu surma hüüd;
mu muutmatu; igavene tuksuv löök;
röökimas hinge põhjast vaikivalt;
mis krahhi kombel iga hetk on tabamas;
enesele tundmust manamas;
kaugele kaugele jäänud mõtted;
kõiki sooviks jagada; veendudes kui avarad;
aralt nad; ennast paberitele avavad;
enesega viimaks samaks saan; k .....
unistus
Unistus -
pääseb hingeniidist valla
õrnalt hargneb alla.
Puudutab
südant
mõtteid
kaugeid
paiku
eneses
loovusega.
Liialt ruumi endast
ära ei tohi anda.
Tiivad lootuseid
täis tühjust ei -
jõuaks kanda.
Meid.
Teid.
Tagasi soove
taaskäitluseks
tagastatud
unelmaid.
Unistusi suuremaid
ootame neid.
Varahommikuil
kasteist
leitav pärl
uue alguse -
leid.
veel enne
veel enne...
armast halli kampsikut
ilusaid suuri nukusilmi
mesimagusat kostuvat naeru
inglite pärlitest loodud naeratust
roosilõhnalist omapärast parfüümi
hinge paitavat kaunist häält
kallistust mis soojem kui päike
telefonikõnesid pikki tunde
siidist kätt mu põsel
lohutavat suudlust huultele
suvalisi sõnu kui ei tule und
siiraid tunnete avaldusi sult
kingitusi et kaoks meeltest kurbus
armastusest lilli täis süda
mälestusi helgeid mis loodud
idüllilisi unistusi mõtetes
valget kleiti ja sõrmuseid
ühist hubast sisustatud kodu
veel enne...
kohtamat .....
Õrn lohutaja ...
On kurbus see , mis krampi kisub huuled,
siis valla - päästab , kuumad silmaveed.
Nüüd silmis sära sul , kui pärleis kaldal.
kus puudutamas hell , neid vette - vool.
Nuta , lahkub mure maailm sulle helgem,
sest pisaraid täis kurval , hinge - ruum.
Õrn lohutaja pisar , meis mitmes liigis,
meid säästma loodud, valust - südameis.
Hansi!!!
varjumägi ja kuupäike
kuuvarjus päike kuumab ööde paksu tähistaeva lund
teemärgistuseta saab kunstnik värvigammalt pintslikarva senisegamatut und
päev passib pärlikeena rätsepmeistri meisterlikku tööd,
varjumägede lōuendvööna
kel julgust lüüa käega
segamini reeglipakikaardi suund.
puts.®
Ringkonnakotus
Riigikogus lõõmama lõid lõkked
kehtestati kiirelt mitmed sätted
üheltpoolt seal mitmed haistsid konti
teiseltpoolt seal nähti jälle tonti.
Rahvaliidu esimehe arust
eestimaa on jälle ohus
soiuti seal suurest vene karust
otsapidi europarlamendi kõhus.
Riigijuhid venitasid kummi
proovisid seal üles puhuda üht mulli
rahvaliidu esimehe arust
eestimaa on jälle ohus.
Koon sõnadest sulle soojad käpikud
Koon sõnadest sulle soojad käpikud
Sõlmin silmustesse su kingitud hetki
Ridade vahel suudlusi sai sätitud
Loodud silmad täis igatsevat helki
Loojuvast päevast püüan käpikuisse sära
Õhinal käed ketramas meist ehitud heiet
Ei ühtegi hetke me kirjest kustutaks ära
pole sindMind… read täis ehedat meiet
Koon käpikuisse kuumava kuu kiiri
Ihalevalt ihult pärlendavaid helbeid
Sätin varrastele hõõguvat ihade siidist niiti
Lükin heietesse täiusliku kulgemise helmeid
pisarapärlivesi
päikse lōōma ees kistakse paljaks
viimsed hilbud mis katavad kehakeelt
nagu muru kuhu langenud lehed
viib endaga riisudes reha teelt
tagahoovis kuhu tuulel pole asja
ōiesilmadest pärn pakub teed
silmist kogutud pisara pärliveest
puhtaks pestakase südame rentsliteed
Rännak
Su häälekõla saatis mind mu sisekaemuses
kui kelgul lohistas mind võõras vana mees.
Süsimustas tunnelis mind pikalt saatsid teel
-rahustades, lohutades, turvates mu meelt.
Tundsin rahu südames ja tänu kauni eest
ja samal ajal ükstapuha oli see, mis ootab ees.
Arvasid siis paremaks mind jätta omapäi
ja ütlesid, et vahelduseks kuskil mujal käid.
Kohe sellest hetkest siis hirm ja üksindus
said mu tundepärlikeele otsa lükitud.
Mõistsin siis, et sinuta ei soovi elada,
ja sinuga ka põrgus koos on olla hea.
Sina......
Su hommikune suudlus huultel
Niiske.. Ihakastene pärl elu juurtel
Äratajaks sinust kuum elu täis päike
Üks puudutus mis näiliselt väike
Su käed.. tahtest avatud poosil
Kaas avatud meid täis mängutoosil
Ei muutu pilviseks meist sündinud taevas
Seal puudub häbi...kurbus...ei piinle keegi vaevas
Su lõunane puudutus meie tunde tooni
Nii joonistad näpuga mu kehale jooni
Olen sinune... Seest tunnete värve täis ballett...
Tunnen sind endas... Sa pole pelgalt siluett
Su päevane sõna annab juurde tahet
Kingitu liidab..teeb väiksemaks vahet
Aiman sind .....
Ema
Ema on see, kes on alati toeks,
vaikselt, nii salaja mõtteid Sul loeb.
Õhtul sooja kalliga Sind unele saadab,
hommikul taas need kallid Sul kaasas.
Ta ei riidle, kui pahandust teed,
paneb ümber Sul käed, on pärlitest need.
Ta toetab, kui mure hinge sul matab,
Ema armastus suur Sind alati katab.