Sõnale pärlid leiti 14 luuletust
Ema
Ema on see, kes on alati toeks,
vaikselt, nii salaja mõtteid Sul loeb.
Õhtul sooja kalliga Sind unele saadab,
hommikul taas need kallid Sul kaasas.
Ta ei riidle, kui pahandust teed,
paneb ümber Sul käed, on pärlitest need.
Ta toetab, kui mure hinge sul matab,
Ema armastus suur Sind alati katab.
Armastuse laps
Mu südamel on roosa padi,
sellel puhkab minu hing.
Taevalik on tema nimi.
Sellel padjal puudub hind.
Juba ammu enne sündi
teadsin, et vist läheb nii:
viskan vette õnnemündi
ja meile tuleb Ingeli!
Millal iganes ma tahan,
et mul olla oleks hea –
lihtsalt tema peale mõtlen,
pannes padjale ma pea.
Mu südamel on pehme padi,
sinna toetub minu hing.
Padja sees on pärlid kuldsed,
püüriks ümber valgusring.
Millal iganes ma vajan,
et teil olla oleks hea –
Ingeliga juttu ajan…
Mina paremat ei tea.
/Mari Uri/
Jana
Kaunis kleit…vast värv bordoo….
Pisut allapoole põlve….
Rinnal pärlid teemandid….
kaelas rätik seotud sõlme…..
Kingad puhas on kristall…..
Sukad ehtne siid…….
Limusiin on akna all
Mis ballile sind viib…..
Mehed pilke sult ei saa….
Mõnel kael on kange…
Oma väärtust hästi tead…
Ja valik on sul range…
Kõigile meeldib see neid…
Kel kelmikas sädelus silmis
Kelle elu ei kulgegi nii…
Nagu viiekümne varjundi filmis…
Jäämehe armastus
Mu jäämehe süda on purunud
kohati sulanud pärliteks punasteks
kohati kildudes katmas maapinda
juhtus kui olin ta surunud
taas enese kallisse rinda
Süda oli suurem kui enne
enam ei mahtunud
hetk varem olin kogenud õnne
hetkeks olin tundnud sind
mul südant polnd- piisavalt külmunud jahtunud
Südametu ma jäämees nüüd olen
teistele lõpmata kuri- sul lahke
naeratan isegi jäämehe naeratust
õhtuti aknaaluseks tulen
no vahtige naabrid- mu tundmusi nähke
Siis aga polnud südant ei sind mu jäämehe naine
kõik oli kevade tulvades sulanud
kõik oli talvistes t .....
Kevadsoojusel
Kevad ratsutab soojal tuulel
lindude vidinal ärkab aas
Põõsastel lehed kui rohutirtsu kuued
kastesed pärlid helendavad peal
Metsaalune täis on lilli
kollased ülased valgete seas
sinililledel sinised silmad
lõokesel pesa nurme peal
Päike kuldseid kiiri pillub
laiutades naeratab
ülesküntud põllusiilud
kuldne rukis mulda saab
Ikka kevadet ma ootan
elu algab teisiti
soojusega süda täitub
ikka uuesti ja uuesti
Sfäär
Kes on pessimist siin kes
see lugu on nii ülipopp
Laulavad ka need kel dress
minul ees on ülikopp
Andke pärlid kasvõi seal
olen keda otsid vist
Rõõmsamaks ei muutu eal
Ma olengi see pessimist
Mis sul minu mustast meelest
Äkki oled sa rassist
Ei muuda end su linnukeelest
erinedes valgest massist
Minu meel võib olla must
valge sinine või väär
Õigust Veski võtsid kust
ahistab su atmosfäär
Keegi muu
Nõnda enesekeskne, nõnda endast vaid vestlen,
Kõla on nii veider, iga tunne kui piits peksleb,
nähes vaevu enda jalge ette, tajun vaid meelepetteid,
Kõikjal, kuhu kõndinud, näen vaid mandunuid- kes ei õppinud,
Kes omades jalgades on nördinud, teadvus röövitud,
headus külge poogitud, vaid siis kui sa vabaduse poole röökinud,
Vaeva sunnitud nägema,pidid terve elu näitlema, saanud sinuks mask...
Tõestama, ei võetud sind samas, lahtisel haaval, sahtlis peidetud draamas,
keegi ei kuulanud, need kes olid..endale targutamise vaid lubanud,
Järgnemas vale-õpetlase juhatust .....
Talvine
Keskhommik. Pärlid sädelevad lumel
Mu meel on tusane ja tume
On kõik nii vaikne värelev ja valus
On kõik need lapsepõlvelumed mälus
Puu heidab hõbedasi varje maale
Ei suuda mõtelda ma muule
Kui karges hetkes kaduvale heale
Mis sunnib külmavalus näppe murdma
Mis paneb talvepakast hinges tundma
Mis jäätab hinge, mõtted, teod ja tahte
Ning jätab jäiseid tuimi saari elulahte
Kas suudab sulatada kevadine päike
Neid kuhilaid kui saadab neile läike
Ta märtsi lõpus või aprilli alul
Ma loodan, anun, usun, palun
Mis üle jääb
On südatalv
On kaamos
.....
Glamuuri karp.
Ooh,pärlid,teemandid, kuld.
Loodan, et keegi ei märka minu parukat.
Glamuur,glamuur,glamuur.
Miks sa küll ei taha tarbida mind?
Mul on sisu,mul on glasuur.
Ooh, versace, briljandid,raha!
Tahan ainult kõike!
Tahan rikkust,kuulsust,ilu hinge taha.
Glamuur,glamuur,glamuur.
Kuulen öösiti enese südamelööke,
ma olen üksik, mul on glasuur.
Ma elan valede maailmas.
Ma elan glamuuri vangistuses.