Sõnale põld leiti 99 luuletust (copied)
Eestimaa
Mu kallis Eestimaa,
oled mu kodumaa.
Oled päris väike,
aga ilus nagu päike.
Su metsad väga suured,
siin maal on minu juured.
Külm on su meri,
viljapõldudel palju teri,
olen õnnelik, et soontes
voolab mul eesti veri.
Su lipu värvid sini, must ja valge;
kui heiskan ta, see puna toob mul palgeil.
Siin lapsed üles kasvatad
ja kõiki meid sa armastad
ning kui ma õhtul magama,
siis tihti sind ma unes näen.
Sügis meie keskel
Sügis tuli rõõmsal meelel
nüüd ta ongi meie keskel
hõlma all ja lehtedes
halli värvi pilvedes
Sügis kinnitanud kanda
põldudel ja aasadel
metsasülle peitnud enda
puraviku mütsi alt piiludes
Sügis aedupidi hiilib
lookas õunapuid patsutab
marjapõõsastes teeb ringi
midagi seal küpsetab
Sügis rukki-ja nisupõldudel
kulda kühveldab
viljaveski rattale hoogu juurde lisab,
et see ööd ja päevad jahvataks,
kogu ilm et küllalt saaks.
Talvine metsatee
Kiira, käära käisin eile
mööda talvist metsateed
Lumi maha sadas jälle
nüüd käia tuleb otseteed
Nõnda paks on kohev lumi
rinnustsaati hangedes
Lumes sumbata on nali
rõõmu tunnen südamest
Eemal hirveema passib,
käbikuningas kuuseokstel rassib
Ehmunud põldhiireke
ketrab peeneid jälgi lumele
Turvaline on mul olla
suure lumehange sees
Mind te uskuge - või mitte
Siin rõõm ja rahu südames!
Päris kodu
Ma pole iial tahtnud
nõnda ringi rännata,
pakkide ja kohvritega
jännata,
rakettidega võidu
päikest jahtida,
kaugelt-kõrgelt
niidumurru vahtida.
Olen ikka tahtnud olla
seal, kus Sina,
leida üles põld, kus
kasvab lina,
sõber olla sipelga ja
teoga,
allika seest juua
kahe peoga...
Ma pole iial tahtnud
sinna-tänna sebida,
piletite kontse-kandu
rebida,
tarbida fitnessi ja
kultuuri,
näha pilvelõhkujaid
ja tahmalinnu suuri.
Olen ikka tahtnud
joosta paljajalu,
tunda eestlasele omast
hingevalu,
kanda metsa vahel
pitsi ja ka roosat,
mõista mõistukeeles
.....
Kollane
Kollaseks muutunud on kõnniteed,
seal, kus pikk puudeallee.
Kollast värvi on kõikjal veel,
rukkipõld on kollane.
Päikeseketas kollaselt käib,
kollane kuu kasvab ja kahaneb
sinises taevas,
kollased tähed ümber kollase kuu.
Kangastub kollane tähelaev_
Millal kord lõppeb
see valu ja vaev?
oh, jumal
Lillele
kaua võtab aega
väga kaua
enne kui pilvel lased olla pilv
lillel lill mäel mägi jõel jõgi
põllul põld metsal mets
kärbsel kärbes rohul rohi
muutub suureks sinu jaoks
nende omailm
peatub sellel rahus silm
vaatamas neist enam väsi
vaim nende olemist
puutuda käsi
*
tsüklist „Poisiiga“
mu arm
me hinged kaua
on vaikinud
las nad nüüd öö läbi
ahnelt räägivad
janustena oma keeles
kuldseks säratavad
meeled kuni valgus
meid sellest äratab
saadab päeva teele
*
oh jumal kuidas
mu poisiea
hommikute värs .....
Kummaline kurbus
Kummaline kurbus hinge mul poeb,
kuigi päikene paistab ja süda on soe.
Suve viimaseid päevi kokku ma loen
ja peegli ees oma kullakarva juukseid soen.
Otsin sügise märke ma taevast,
põldude, aasade, nurmede pealt.
Silma jääb riivama üks leinakask, mis vaevas,
vahest minugi pea kohal olnud on hall taevas.
Suve minek teeb nukraks meele-,
sügis on nii lähedal.
Nii raske on saata Suve teele
ja linde, kes ära lendavad,
oma kodud jätavad.
Esimene armastus
Koolis käies nägin ühte
patsidega piigat,
läksin tema juurde, tahtes
kommi talle viia,
olin alles häbelik,
sest piiga oli suurem,
minul klasse alles neli,
temal juba kuues.
Piiga oli täitsa tore,
kommid võttis vastu,
punastas ja naeratades
klassiruumi astus,
jättes minu seisma sinna
klassiukse taha,
kus ma häbelikult ikka
vaatasin veel maha.
Võtsin ennast kokku siis
ja oma klassi läksin,
süda tuksus kiiresti,
pold´ miski enam hästi,
möödus mõni aasta veel
ja aru siis ma sain,
et esimene armastus see
ainult olla sai.
- Tarmo Selter -
2023
Õhtu lahtise aknaga
kevadel lasin tulla tuppa
pungade paisumisel okstel
märtsi sinitaeval
valgel pilvel
lombis külateel
talv mu sees
saaks minna üleni hukka
lasta tal räästas
tilkudes nutta
kahe käega võiksin
kinni võtta kraavipaju
pärlites kaelast
kõrvus lasta vulada
põldude sulaveel
päev päevalt tund tunnilt
nii taeva all
armsamaks läheks
see kevade tulemise
pladisev ladisev
vulisev keel
20.03. 2022
Liisile, kes jõel, oma üsas olevale lapsele
pilli mängib
lapsele üsas
flööti mängid jõel
nii pilliks saab süda
vesi õeks
ta loojangu kumale
hakkab seltsiliseks
kupule vees
ilule olemises
kus sina oled ees
*
igal hommikul
valgus peseb mu silmi
põld akna taga
üles äratab meeled
ka siis kui taevas
näha pole valgeid pilvi
sa siiski päevas ole
rõõmsalt teel
Tahaks põllule
Eesti mees, põline rikas
usin ja parajalt viljakas
meid on vähem kui maad
alati saad otsida, millist saad;
põldu üle 5%, kui on mehi Eestis
mõni osav viljapead mulda saatis
kasvab või ei kasva, pole vahet
ja ei pea pidama ka suhet;
põllud on auklikud
või eri suuruses ja künklikud
saab igaühele seemne puistada
mees oma nokuga töötada;
kuis ukrainlanna asju pakib
rohkem põllumaad ka Eesti mehele tekib
tahaks ka slaavi põllule üle pika aja
kui teha viljalõikust, eks näha ole kui vaja
Tööhobune
Raske koormat vedada
on tööhobusel,
vankrirattad kiiksuvad
teel tasasel,
hobu selg on higine
lakakene märg,
kord ju oli temagi
väike habras sälg,
langetatud laugudelt
pisar voolab sealt,
piitsa annab kärbsele,
kes istub selja peal,
ohje tõmbab peremees
tal meel ei ole hea,
vait on tööhobune
ta kaeblema ei pea,
kündma ikka edasi
ta oma tööpõldu peab,
kulund kabjaplaginaga
auklik tee jääb selja taha.
Päikese kuld
Päike kuldas metsad üle,
puistas kulda lehtedele,
hiline kuldnokk,kes siia veel jäi,
kuldse nokaotsa endale sai.
Võililledki nurusid oma osa
ja said päikesekullase pai,
põldudel rukkipead õõtsusid tuules,
nemadki varsti on kuldses kuues,
kalake,kes veesängis sulpsu lõi,
oli tavaline kala,ühe sooviga,
kuldset kleiti oli talle vaja-soovidega.
Taevakaar sai endale vikerkaare kuldse,tahtis ainult erineda teistest-värvidega,
kuldne kuu ja kuldsed tähed,
tahtsid valgustada ööd,
päike laskus pilve taha,
kuldse naeratusega suul.
Kadunud maailm
jah nii juba tuhandeid
aastaid kokku saavad
talv lumi mets
öösel kuu valgus
külmunud põld
sääl kuskil kauguses
räästate tilkumine
oksal pungast saab leht
teises ilmas see vist oli
sind uksel nähes laudas
ammus lehm
karjamaale minnes
lohiseb rohus järgi
talle rauast kett
*
mu õlad on unustanud
Su käte kallistused
silmad pilkude paitused
sõrmed puudutuste janu
huuled Su hinge puhtuse maitse
meel sõnade haprad
palistused igatsuste
piinava valu
lahusolu kõigest sellest
nagu otsatu talve
siiski tänus ära talun
hingel jaksata palun
.....
miljardeid aastaid
loodusel selleks
on kulunud
krookused õhtul
rohus hääletult
sulguksid
jahedal hommikul
sinilillede õied
aralt avaneksid
*
mida teed sa siis
kui oled jõudnud
tähenduste ookeanini
tõeni et jõgi on jõgi
lill lill põld põld
mets mets hiir hiir
mägi mägi
lased neil olla oma
olemises kulgeda
nagu nad seda teinud on
miljoneid aastaid
ja mida teeb nüüd inimene
pilguga paitab kõiki
oma teelisi lihtsalt ootab
ja vaatab
Sa olemises alles oleks
Sind kõikjalt taeva alt
igatsus otsima hakkas
see ööselgi ei lakka
muud endale ei enam soovi
Sa alles oleks ilmas
nagu valgus hommikul
mis päeva tuleb
tõuseb üles öö kui
tema järel ukse suleb
Sa olemises alles oleks
nagu mais lehtiv mets
päikse käes küntud põld
pilvi peegeldav järv
lõhki läinud pungades
teeäärne leeder
õites kuldkollane paju
vihma sajus
hing kuulab
kuidas sellest kergelt
sisse ja välja hingan
millestki pole elus
jäänud päriselt ilma
mis siis et vahel
kurvad on mu silmad
Raske on...
Raske on...
Veel raskemaks läheb -
justkui kaugemal päike,
järjest tuhmimad tähed...
Nagu sadu, mis lõputu,
kuigi juba on talv...
Kevad vahele jäänud,
suvel täitmata salv...
Jälle sügis on käes,
aga viljatud põllud...
Ainult koormad on kannul,
ainult kümnised õlul...
Iga sõna on haav.
Külvad küll, seeme harv -
iga mõte on kraav.
Taga käib haneparv...
Kas keegi loodabki enam,
üldse usubki veel?
Kui ainult kaikad on kodaras,
suured maakivid teel?
...
Panen koormad
ma maha -
tassigu ise.
Palke silmas ei näe -
rassigu ise.
Savi saadetud ko .....