Sõnale põld leiti 99 luuletust (pop)
Eestimaa
Mu kallis Eestimaa,
oled mu kodumaa.
Oled päris väike,
aga ilus nagu päike.
Su metsad väga suured,
siin maal on minu juured.
Külm on su meri,
viljapõldudel palju teri,
olen õnnelik, et soontes
voolab mul eesti veri.
Su lipu värvid sini, must ja valge;
kui heiskan ta, see puna toob mul palgeil.
Siin lapsed üles kasvatad
ja kõiki meid sa armastad
ning kui ma õhtul magama,
siis tihti sind ma unes näen.
Päris kodu
Ma pole iial tahtnud
nõnda ringi rännata,
pakkide ja kohvritega
jännata,
rakettidega võidu
päikest jahtida,
kaugelt-kõrgelt
niidumurru vahtida.
Olen ikka tahtnud olla
seal, kus Sina,
leida üles põld, kus
kasvab lina,
sõber olla sipelga ja
teoga,
allika seest juua
kahe peoga...
Ma pole iial tahtnud
sinna-tänna sebida,
piletite kontse-kandu
rebida,
tarbida fitnessi ja
kultuuri,
näha pilvelõhkujaid
ja tahmalinnu suuri.
Olen ikka tahtnud
joosta paljajalu,
tunda eestlasele omast
hingevalu,
kanda metsa vahel
pitsi ja ka roosat,
mõista mõistukeeles
.....
Õnneaja laul ...
Õnnelikus - kodus vaibub, kiire aegade rutt,
kõlamas laste suust naer , pisiperest ka nutt.
Katuse all pesi , pääsud kus pununud reas ,
elab rahvas, õnne aja muistse lauludki peas .
Õitseb rukkilill rajal , väljal kui viljade - kuld,
rohetab kartulipõld , lõhnab muldamis muld.
Tunned rõõmu tööst, mida pere heaks teed,
luues õitsengu hetked , elus helgemad need.
Võimalust soetada vae , oma väike era - riik,
omandada püüab neid ka , naaber - välisriik.
Kuniks järel veel iidsed , talumaade pinnad,
särav õnnepäike maal , sul ununevad linnad.
Sügis on jälle kord
Vahtrad heidavad lehti
Sügis on jälle kord
Süda otsekui pehkib
Tuju on rusuvalt morn
Suislepa hapukat hõngu
Sahvririiuleilt lendub
Hallad on raastanud põldu
Karge on sügise embus
Pliidi all söestavad halge
Leekide purpurkeeled
Hingel ei hakka kergem
Aina suvi on meeles
Maren Toom 1988
Unistus
Näe, mäletan, kuid vanust polnud palju
Oli sügis öö, ja mullast lõhnas kesa.
Üks ainus mõte peas, sääl nagu kalju
Üks unistus mu pähe teinud pesa.
Läks aeg, ning oli lõpuks vanust
Ei enam laual emalt sooja leiba
Läks aeg, sain teada armu valust
Ei unistus mind enam siit või leida
Kuid sääl ta seisis, käed rüpes, juuksed sassis.
Nüüd meenus kõik, mis peas kord sündis.
Ja sääl ta raius ja vaidles ja vassis
Vajas veendmist mees, kes tööpõldu kündis
Nüüd rännuteel ma seigeld, üle aasta
Ja näinud ri .....
SP;KA
Kui täita oma süda armastusega,
selle värvilise ja udusega,
selle elu turgutava droogiga,
siis miks kurat me selles pettuma peame?
Miski nii õilis ja õrn,
ei tohiks meile haiget teha.
Aga ta teeb,
ta halvab ja salvab, ta tapab.
Võta oma julgus kokku ja tunnista seda juba!
Sa armastad teda. Armastad!
Ära lükka oma võimalust eemale,
sest ta ei oota sinu järele.
Kui võimalus lahkub,
saabub surm,
hingeline surm,
mis ei jäta sind rahule.
Ta teab mis sa tegid,
või õigemini, mida sa EI teinud
ja jääb sulle meenutama,
seda argpüksi, seda narri.
Niisiis m .....
Päikese kuld
Päike kuldas metsad üle,
puistas kulda lehtedele,
hiline kuldnokk,kes siia veel jäi,
kuldse nokaotsa endale sai.
Võililledki nurusid oma osa
ja said päikesekullase pai,
põldudel rukkipead õõtsusid tuules,
nemadki varsti on kuldses kuues,
kalake,kes veesängis sulpsu lõi,
oli tavaline kala,ühe sooviga,
kuldset kleiti oli talle vaja-soovidega.
Taevakaar sai endale vikerkaare kuldse,tahtis ainult erineda teistest-värvidega,
kuldne kuu ja kuldsed tähed,
tahtsid valgustada ööd,
päike laskus pilve taha,
kuldse naeratusega suul.
Ma astun üle lävepaku
Ma astun üle lävepaku
viipan veel "hääd aega"
ning läinud ma olengi.
Vaatan tulevikku vasikasilmadega -
veel ei tea ma, et näen peagi
saabastega kassi Kuu äärel istumas
ning unenägusid õngitsemas.
Maha on jäänud puupüssid ning
vanunud juustega nukud,
kaasa jalutavad üksnes koltunud lehtedega õpikud
ning teadmised ajavad justkui tulise ahjuroobiga taga.
Taat ja memm lehvitavad mõtteski kaasa -
ka nende silmi on pisarad kratsinud.
Ratsutan tundmatusse
läbi tuttavaks saanud viljapõldude
kaasas suur kandam mälestusi,
mis ometigi on ke .....
Talvine metsatee
Kiira, käära käisin eile
mööda talvist metsateed
Lumi maha sadas jälle
nüüd käia tuleb otseteed
Nõnda paks on kohev lumi
rinnustsaati hangedes
Lumes sumbata on nali
rõõmu tunnen südamest
Eemal hirveema passib,
käbikuningas kuuseokstel rassib
Ehmunud põldhiireke
ketrab peeneid jälgi lumele
Turvaline on mul olla
suure lumehange sees
Mind te uskuge - või mitte
Siin rõõm ja rahu südames!
Lugu Printessist
Et sust väga hoolin ma
Sulle pildi joonistan
pildi peal on põld
Põllu äärel moonid ja
moonid punast tooni ja
taamal taevavõlv
Nüüd ma väga hoolikalt
lehe mõttes poolitan
teisel pool on nõlv
Nõlva püüan voolida
tee sealt läbi joonida
tee peal seisab tõld
Tõllas laud koos tooliga
Või ehk hoopis trooniga
Ja parfüümihõng
Printsess kuldse krooniga
puhtast siidist looriga
rinnas hõbesõlg
Laua peal on roosid ja
pärleist pungil toosid ja
mündipaunal sõlm
Aeg on printsi kosida
valikus on tosinad
ükski pole kõlb
Metsast otsib .....
Kõige suurem sõber
Ja sõbra jaoks on valla
mu uksed ning mu hing ja silmad
nüüd sa viina kalla
nii sisustavad aega vaesemad;
Postikanast saanud Dan Põldroos
päris kanast tehti broiler
segati Talleggi pakki kastmega koos
tema kirstuks on külmkonteiner;
Äpu kaotanud eneseväärikuse
siis läinud Jaapanisse
ühte kaevandusse töökindaks
ainult töö tema hinge parandaks;
Leopold ise on Harry Kõrvits
aga kasukas kes kurat ta olema peab?!
ühes käes nuga, teises piits
oma välimusega ümbrust neab;
Anekdoot ei teinud nalja
kui ütles, et on pede
öösiti tuleb kapist välja
röö .....
Kirjuta mulle!
Ma pole Sulle ammu kirjutanud
Ka fesaris ei ole karjatanud
Ma samas võiksin sindki hurjutada
Et võiksid ikka vahel kirjutada
Et kuda elavad ka Harju vanad
Ja kas nad riimimist ka harjutavad
Ka sellest, kuidas käisid purjutamas
Ja hommikul sind pohm, va lurjus, tabas
Ka sellest, mis on elu varjutamas
Et mis on muutunud, mis „harju sama“
Ja sellest, mis teil seal on karjuv jama
Ei ole nii, ma ilma harjund: kama!
Ma tean, sul tähemärke on mustsada
Nad kirja tuleb panna nüüd, justsama
Ei jää sust maha rida, jää sust rada
On kaotus suu .....
Lugupeetavuse Lõks (3)
või enne uut valget,kogub oma mõtte terad salve,
Tulistab kaootiliselt, kui seisad trepilvõrdsel astmel,
Võite kõik arvata, kes esimesena langes
Loll! Sul pole mõtet kanda targa maske,
kullast teed vaske, tagasi hoidlikus paljastab ande,
kui soolapuhujate tuulest tõusedki lendu,
kahe jalaga maandu maale, füüsiline reaalsus vaid,
persse su esoteeriline tähelepanu vajadus sündroom
kaldkriips psühiootilised näitlejad teesklemas maage,
et üritavad veristada sind uhhaa jaoks kui lamba talle,
kandmata arvamusi, filtreid, malle, läbi mille teha nägu,
et polda üldse ahn .....
Tööhobune
Raske koormat vedada
on tööhobusel,
vankrirattad kiiksuvad
teel tasasel,
hobu selg on higine
lakakene märg,
kord ju oli temagi
väike habras sälg,
langetatud laugudelt
pisar voolab sealt,
piitsa annab kärbsele,
kes istub selja peal,
ohje tõmbab peremees
tal meel ei ole hea,
vait on tööhobune
ta kaeblema ei pea,
kündma ikka edasi
ta oma tööpõldu peab,
kulund kabjaplaginaga
auklik tee jääb selja taha.
Maa küljes kinni.
Kandmas Vimma; iga ta rida kargab ninna;
Õilsat ei saa sallida; ta palju virkam; ja kindlam;
pinnapealset vaid kribad; igas oma manifestis
kindlapeale parim eestis; kuues element otse eetrist;
teesklustes justkui aadlik; auk puuritud Paati;
välja su Elu ise praakis;riimi sülgan välja sahtlist
kuigi me kõik teame...
Oled me peamine Tankist;
kui äike sahmis;peidust vihma eest;
kui äike sahmis; häälel kuulen kõhtu lahtist;
kuid kooli aeg ammu läbi; aeg minna vastu enese tahtmist;
ja äratada enest unest; kiirelt virkalt püsti;
Elule vastu julgelt; enne kui järgmine juub .....
unistuste linn
Sinna kuhu teeviidad ei vii
maad mõõta ei saa miilides
ega ka kilomeetrites
üle põldude ja kraavipervede
hüpeldes jääb mägede taha
imeline Unistuste linn.
Murtud ja üksildased varjud
siin enam igavest pimedust
pelgama enam ei pea -
lööb särama alles jäänud
lootuste valgus näitamaks
teed peatuspaigani kuhu
oodatud vana või noor
väsinud eluraskustest
räsitud hing.
Sule silmad kui tunned
et enam ei jõua...
Unistuste linna siis tasa sõuad
teadmata et varsti hoiavad nemad
turvaliselt ja hellalt kuniks
paraned ja tugevana saatusele
taas Sa vastu vai .....