Sõnale rada leiti 246 luuletust
Rahu
Rahulik on taevapiir
linnudki on lahkud siit
ei kuulda ole nende kära,
mis südame kord võitnud ära
Rahu on ka pilves endas
nii sujuvalt ta taevas lendab,
siis vaikselt hajub laiali
vahest nagu mõtegi
Puudeladvus tuul ei kiigu
ei mühise,ei kohise
sulen silmad õige viivuks
süda maha rahuneb
Oma rada vurab oja
vulin vaikne, tasane
jõesäng on ootel juba
laialt jõesuu avaneb
Puude otsas linnupesad
poolenisti kõiguvad
allesjäänud udusuled
kergelt alla liuglevad
Sipelgadki isekeskis
pudrupada pesas keeb
Näe! Siilikene,seen seljas
vudib rahus üle tee
.....
Hinge emotsioonide ladu
Vahest mõttega
Püüad hoomata tundeid
Ja südame radu
Mõistes, et hing
On emotsioonide ladu
Kus on kõike, mälestusi..
Tundeid, rõõmus läbisegi
Kus on seda-
Mida keegi tegi…
Kus on armastust ja viha
Andestust ja usu lootust
Kus on väga palju
Südamega ootust!
Kus on valgust
Kõvaraid teid
ja taevatähtede sära
Aga, kus ei ole
Väsimust ja kära!
Hinge emotsioonide laos
On kõike…
Enda hingega korjatud
Elude radade kilde
Talletatud hetke
Tunnete tulvas
Raiutud kulda
Mälestuste mullas..
Mälestuste mullast
Võrsud sina-mina
Uuena, et sündida
.....
Lastekodu
Maast madalast ma tundsin juba,
et ükskord minna tuleb mul
oma rada
Maha jätta lastekodu
Hoovid,koolid
Kaasa võtta sülemiga
head soovid
Lastekodus pole ema
On vaid kasvatajad,õpetajad
Toit on laual,tuba soe
Aga ikka pole see
Voodiski mul und ei tule
Mõtlen ema tulekule
Vaikselt tiksub seinal kell
Kus sa oled,ema hell!
Millal ükskord tunda saan,
kui musiga mind äratad?
Vastu naeratasksin sulle
Peidaks pea su sooja sülle
Küll siis näed!
Vaikselt siiski vajun unne
Kas sa tajud seda tunnet?
Kas eemal olles tunned ka?
Sul kuskil laps peab olema
Hommik kätte jõu .....
Sammud
Tipa-tapa,tipa-tapa
väiksed sammud mängumaal
Suuremaks,kui sammud saavad,
läevad välja väravast
Igal sammul oma rada
Igal sammul jälg on all
Iga samm on omaette
Ellu astumise nälg
Mõned jäljed liiva kaovad
kui saatus neid on eksitand
Süda kurb,siis jälje matab
Hing saa rahu iialgi
Midagi muud peaks olema minu jaoks veel…
Midagi muud peaks olema
Seal kuskil minu jaoks
Midagi suurt ja head
Kuigi seda olema ei peaks..
Maisete mõtete ringist välja
Keerleb mu südame soov
Sinna kus olen ma vaba
Ja mis mind sinu juurde toob.
Sinu juurde mu kallis…
Ma ei tea veel kes sa oled
SInu juurde mu armas
Aga ma tean, et tuled…
Ükskord ikka
Kui ma leian endas piisvalt jõudu
Et märgata rada
Öös või päevas..mingu neid kasvõi sada.
Sa tuled..ma kuulen su samme
Ja hingelöökide kaja
Sa oled ja mina su süles…
Kus, tunnete vihma sajab
Meie peale, märjaks valgub mu keha..
Sinu peale, voolab .....
Paranuia Mafia
See pea valutab, häälepaelad vallutab,
närviliselt tallumas, kõik enda ümber allutab,
tervist kahjustab, tõrva manustab,
see teda samapalju kui sügav hingetõmme..
rahustand, hakkab jälle pihta, kisma,
kiskja, väärikuse mutta pilland,
saab vastu nina, pigistab päästikut,
kolpa tabab paar grammi tina,
pole näinud ta moodust.. Ilma,
pritsib sappi, keeb viha,
segaduste killas, süüdi jääd alati Sina.
Näri bontšikuid, su gängis kari jorshikuid,
kes oma tervet fookust selgusesse ei roolinud,
poolikud, kolmandajärguline kolhoosi kukk,
viiendalt kolonnilt noomitu .....
Ei lõppu ei algust
Algamas uuesti, kargamas kuuled mind,
tabamas luulelist, lajatan ulmelist,
karjatan, et see maailm on paras uberik!
Tuleriit, tuleb siit, liialt tundelist,
puresin, kui munesin, juurdlesin,
mis mu suure juurde viib, mitte vimm,
fookuses peos on ritv, loovuse trikk,
mooduseks liht, riimumas, kui kirjutan,
sillutan, kõigest paar minutit minuga,
siin ilusas, elementidega kihlumas,
eeterlikus, kuues meel, kõiki vägesid..
liigutand, silma pilgutan; mõistata,
kust oma hingust saan; hirmutav,
kihutan, riimuvas, silpe viilutan,
lajatan kui miinipilduja, vabastav,
ei suuda ükski p .....
Olles teel...
Olles kuskile teel,
ei märka me ümber, mis toimub,
sihti otsime veel,
kuigi möödunud see elutolmus,
maha jäänud on kõik,
mida hoidsime lähedal vaid,
oli meie jaoks võit
Saada uuele teele, kui sai...
Oli kõik see, mis jäi
kaugele tähtede poole,
siiski oleme vaid
maailmas üksteise hooles,
mida hoiame veel,
seal vaid mälestused mineviku teel,
üksindusse ka jääme
kuigi arvamuselt seltskonnas me...
Vaata tähtede poole,
ehk kuugi valgustab Sinu teed,
päikesest leiad hoole
kuigi pilved näivad varjavat veel
Sinu rada, mis nüüd
on vaid eesmärgiks kuni ei .....
Retsept Tžumaal
Kaua kirjutanud, ajusid liigutanud, piilund kuhu kiindus valu, kus virkus lasub, laulmas oma laulu, mis taeva poolt mu soontesse voolama pandud, kaob raskus, lapsepõlv on naasnud, tugev tukse rütmi kaldub, kus iga sõna nii haakuv, see mu saatus, edendada jaksu, teha teed kui Ta kõrgemalt laskub, need ideed on andnud austust, meel mis selgineb igakord kui mõistan apaatsust, positsioonilt taandund, troonilt mis pähe soonib, kuulsin vaid valskust, vaid muusika millese ma armund, tähelepanu, väledalt kaduv, lähedal asub, vähemalt astun, tähendan kasvu, alla pole andnud, ei iial, isegi .....
— M KMinu isa on piloot
Ma lihtsalt ei saa sellest aru,
miks isa mängib legoga?
Legola,mille kinkis mulle,
on lennukite legola.
Lennukeid ta kokku sätib,
kurva, kurva ilmega.
Viskab pilgu üles lakke
ja siis tasa ohkab ta--
Kahte tiivikut veel vaja,
üles lakke keerata.
Oh, mis uhke legola
on isa käe all valminud.
Lennukid ja lennurada,
inimesi täis ooteruum.
Nüüd saan aru,
miks isa mängib, mängib minu legolas
Päris töö on otsa saanud,
lennukid tal hingepeal.
Armastan sind, kallis isa,
ära rohkem kurvasta!
Ole piloodiks mulle täna,
küll kõik varsti korda saab!
Kelgutrall
Kus nüüd kelgutrall läks lahti,
mina viimase veel sain.
Nüüd ei ole enam mahti,
kelgumägedele peame jahti.
Juba vuravadki kelgud,
tuisuvihin kõrvades.
Sellist tunnet pole tundnud,
pikka aega südames.
Kõrgel mäel on ülev tunne,
seista nagu võidumees.
Hea tundega lasta alla,
kõrgest, kõrgest kelgumäest.
Tüürida ei ole vaja,
kelk, see libiseb oma rada.
Nõnda kiire hoog on sees,
aeg,see möödub lenneldes.
Mälestuste radadel
Ojake end kinni katnud
jääkaanega,
vulisema hakkab jälle,
Sooja päiksekiirega.
Pehme lumetekk
on katteks,
põllul,aasadel,
pekitükk on ära külmund,
rasvatihastel.
Teeveeres üksik talu,
aknad pimedad,
ei ühte jälge,sõidurada,
pole nähtaval.
Vana vares aiapostil
sulgi kohendab,
pakane ei ole teda
ära näpistand.
Tõmban kaelast
sooja salli,
kuum on südamel,
linnakärast olen eemal
täna kaua veel.
Meelte vallas
Kosmilises vallas, armastust saatmas, ei miskit tahtmas, las ta kaasa mind haarab,
Kodune tunne, kohuseks kulgev, nooruse mudel, täide minematta soov unelm,
mida ära karjunud, kõige sellega juba harjunud, midagi juurde taadilt ei palunud,
ladunult, ja ehk saavutan midagi, enne kui olen kadunud, samas sammus hull,
kui peale suur vaim on tulnd, millestki muust, kuigi olen kõigest lihast ja luust,
vihjan, enneolematut silmand, tunnen ennast kindlalt, kuigi miski teeb liiga,
vahest ka veidi piirab, nii kaugele tõidki mind tiivad, kui jään siiraks,
ehk kaugemalegi viivad, makaveli ja .....
Ilm on purjus
Kõik see ilm on täna purjus,
algusele lõppu ei näe,
inimestel meeledki on sassis,
justkui tuleks viimnepäev,
karta tuleb Keda? Mida?
Ajakell käib oma rada,
igal meist ta tiksub sees,
kella keerata saab taha,
aega mitte, endi seest.
Kõik see ilm on täna purjus,
ajakainust ootame,
algusele lõpp saab pandud,
lõpualgust pole veel.
Silman sind
Ma pole leidnud end, pole ammu otsinud,
ennast valedega pole moosinud, ei tunne seda jooksikut,
enda eest joosta pole mul, pääseda ei suuda,
kedagi ei muuda, keegi mind niikuinii ei kuula,
lasen lihtsalt puhtalt, puhtaks, hoidmas suunda,
vaid siiraste hulgas, kes üksteise radasid ei nurjand,
vaadates kõiki teisi üsna kurvalt, jooksmas surma,
ei mõista mis oli, mis on ja mis nõnda võib tulla,
kulla , sõber, ja inimene, kuldan maskis mõra,
ja kirjutan sisemise, et jõuda sinuni, jah just sinuni,
kes sa eest endal lidusid, tasaselt nüüd kuulatad,
kaasa õõtsudes kiikusid .....
Pläust
Tindine vihik, täpne on sihik,
Kinniseid silmi, äratades,
see kõigest pindmik,
Silmis on miskit, mis viib mind,
triivin, vaikselt nillin, siiski,
olen teel, tõe juurde, kuhu ei vii,
ükski tee, ükski süsteem, ükski,
kultuur ükski ideoloogia,
kõik nad upuvad veel,
tormidele vastu pidamatta,
üksteist süüdistamas, küüditamas,
küünilisus hõimu kultuuri taband,
jumala juurde järjekorra sabas,
kui käed ta mulle esimesena avas,
ei tahtnud ma midagi, tahtsin vaid,
teada mis teda haavas, kas saan aidata?
Kas võin kaitsta ka? Kas võin lajatada,
sahmaka,neile kes p .....