Sõnale rahutus leiti 24 luuletust (copied)
Sünnipäevasoovid
Õnn õitsegu su eluteel
Ja ärgu mingu uhkeks meel,
sest tihti elulainetes
ka õnnetus võib olla sees.
Õnne,särtsu,kannatust,
lusti,rõõmu,tublidust!
Armastust ja läbisaamist,
salasoovide täitumist!
Uusi mõtteid,visadust,
nooruslikku rahutust!
Õnne,tervist,edu!
Kanget tööd ja hüva pidu!
Õnn ja rõõm sind elus saatku,
kaugel olgu kurvastus.
Päike sinu peale paistku,
südant täitku armastus.
Tuhat tulist õnnesoovi,
hästi tubli olla proovi.
Ole viks ja viisakas,
ära ole tujukas.
Selleks sulle palju jaksu,
Õnne palavat ja p .....
Rahu
Kui veidike vaatad Sa enese sisse,
hindad seda, mis väljaski on,
mõtled ja hindad hetkes elu riske,
vaatad, mida aeg on Sinuni toond.
Väheke mõtled ja muudad siis seda,
mis rahutust loob Sinu sees,
ela rahus iseenda ja mõtetega,
leides rõõmu oma südamest veel.
- Tarmo Selter -
2022
Meri
Päike laskund madalale,
meri mustjas-roheline,
tuulekene tasane.
Valged vahuharjad silpsti,solpsti,
randa ujuvad,
rannaliiva unund jäljed,
ära peidavad.
Olin noor veel,
kui ma saatsin
ühte paati merele,
naeratades,lehvitades,
kaua vaatsin järele.
Rätisiil mul ainukene,
kuhu pühin silmavee.
Silmapiiri taha päike
vajub unele,
vetesügavuses aga,
on mu kalli sängike.
Vaikus
Näita mulle naeratust
oma tüüneid silmi.
Näita mulle vaevatust
valgeid rahupilvi.
Tunne minu ahastust
halemeele armi.
Tunne minu rahutust
tusameele tormi.
Kuula minu hingetust
unistuste värvi.
Kuula minu hääletust
vaikushetke sarmi.
Jaga mulle lohutust
kasvõi armuveini.
Jaga minu unistust
kus ei oleks teisi.
Pettumine
Ma jooksen paljajalu, põgenen
Põgenen kõige selle eest mis mu teel.
Mul ei ole suunda, ma ei tea kuhu lähen,
Kaua veel pean tundma seda tuima piina?
Olen eksinud, eksinud rohkem kui iial varem
Kuhu põrgusse ma edasi minema peaks?
Otsides rahu täis kohta,
Ekslen endiselt pettumuste linnas.
Ikka veel otsin ma rahu,
Ikka veel pettun ja mõranen.
Jäänud vaid mõtted nii heast olnust,
Palun öelge, mis maailm see selline on?
Võim on kevade käes
Nüüd suur võim on kevade käes,
päike taevas tiirutab, kogu oma väes.
Pilvedest vihma alla vuliseb,
päiksekiir jääd murrab
jäävangis olnud jõgedelt, järvedelt.
Soojad tuuled sõnumeid toovad rändlindudest, kes teel.
Kõik ei jõua koduranda, mõni eksind teelt.
Lilli puistab võimas kevad
üle kogu maa,
puudel pungi pakatama,
tal see võim on ka.
Kas tal võim on rahule,
ses rahutus maailmas?
Süda tunda tahaks ikka,
ikka ja jälle olla kevades.
Karu jälg
Kuidas lugeda hullu mõtteid?
õpeta mulle sõja kunsti
on häid ja kurje neid
inimesi, kes tõstavad püssid püsti;
see on ultimaatium naabritel
mis sajandeid taasündinud
ning tuumakehad on ootel
suhe jälle halvemasse läinud;
idamaa ootab impeeriumit
mis neid peaks päästma allakäigust
ja kui ei täida väikeriigid valemit
näidatakse diplomaatiale ust;
Karu jälg on püsiv
seniks, kuni diktaator kukutada
kui propaganda on soosiv
vanat mõttemaailma saab elustada;
Valgevene, Ukraina, Baltimaad, Kasasthan ja Kaukaasia
see on Karu unelm oma käpa all
väga suur .....
Kui mõtlen ma elatud aastate üle,
Siis millestki kahju küll paraku pole.
Ehk väheks jäi mõistmist,
Jäi küsimus hinge...
Ma ise ei osanud maandada pingeid.
Veel siiani hinges on rahutus, valu...
neis kaugetes aegades – rõõmud ja ilu.
Olen kui pime ma kombates elu...
Tahan veel nautida elamisvõlu.
Taevas kõliseb rohekaid tähti…
Taevas kõliseb rohekaid tähti,
külmast aias tarduvad puud.
Paistab tohutult vana ja tähtis
aknakardinais kohmitsev kuu.
Toas on unenäod, hämarus vaikne,
talvesüdame sinine öö.
Varjab rahutust hõlma all vaikus,
süda palavalt, palavalt lööb.
Põski õrnalt mul tähekiir silub,
Temast hinge viib helisev tee.
Täna tunnen, kuis valutab ilu-
hell ja imelik tunne on see.
inimene
kogu selle rahutuse keskel
iseenda aja oma loomusega
milles iga päev asume
tahab inimene ikka veel olla
aus rõõmus õnnelik
millise koorma on ta sellega
võtnud oma õlgadele millal
hakkab ta aru saama et säärane
ongi tema olemus taeva all igavesti
et ajuti õnnestubki tal olla
nii ühte kui teist teadmata
seda tuleb teha igal päeval uuesti
et selline ongi inimese pärisosa
sama loomulik nagu on maa peal
tuul ja vihm päikese paiste
looduse igavaeses ringkäigus
põlvkonnad vahetuvad
aga kulgemine jääb samaks
Rahutus hinges
Terve öö ma magada ei saanud,
sest taevas nuttis sorinal.
Muidu ikka magama olen jäänud,
oma mõtete norinal.
Tuul see raputas aknaluuki
ja tihkus nutta öös pimedas.
Suvi on nüüd ära läinud
või hoopistükkis otsa saand.
Tõstan pilgu aknale viivuks,
silm midagi ei seleta.
Ega tuulgi kelleltki aru pärind või küsind,
mis on kaunist suvest saand.
Rahutus
Kas kusagilt on paistmas valgus?
Kas selguseks jagub veel ruumi?
Kas tõesti see kõik on alles algus?
Kas peatada annab sõjatuuli?
On küsimusi palju ning mõtteid kahtlevaid,
maailm hüüab valjult, et kõik see lõppeks vaid,
lootes kuulda viimaks mõistuse ja rahu häält,
sest kaua võib veel viia rahvast surma piiri pealt?
Kaua vaadatakse pealt, kuidas üks on tapmas teist
käsust hoolimatu poolt, lootuses, et veel üks võit
on väärt nii palju elusid, et ego kasvatada,
jättes nutma peresid, keda surm on lahutamas?
- Tarmo Selter -
2022