Sõnale rki leiti 195 luuletust (pop)
Kevad
Tali on läbi - kevade kord,
talve sõpradel on jälle nägu morn.
Taevas nüüd taas on sinine-hall,
õue peal lendab laste käes pall.
Maa taas rohetama hakkab,
kevadine rõõm kõigile ju nakkab.
Puudele pungad tekivad,
pajule tibude kerkivad.
Õhk õues on värske ja soe,
suve ootus vaikselt põue poeb.
Lilled nüüd jälle õitsevad,
kõik oma ilu poolest võistlevad.
Kuigi kevadväsimus on päris suur,
on inimestel ikka naerul suu.
Kõik on rõõmsad, armastavad, head,
unuvad talvel tehtud vead.
Südame muusik ...
Sina ja mina , kui - üks on keha ,
oled lähedal , tühjus - mus kaob .
Mõistusel siin , pole midagi teha ,
südame-muusik ,meil rütmi taob .
Tuled rutates , veel kerkimas kuu ,
erutus , emban su ootuses - keha .
Nii sinuga-liitume , suudlustes suu ,
lummav nooruse esmane - kirg ...
Kokatädi Laul
Mu pärmitaigen kerkib üle ääre
Ja üle linna tuntud mu pelmeenid
Viib keele alla kreemjas leivamääre
Mu kringel, koogid ja mu keedukreemid
Kokatädi – kokatädi
Kokkan kasvõi päevaläbi
Soola lisan õige pisut
Ja siis soovin teil head isu
Ei valmi kuubikust ei puljong ega kaste
Ei valmistoiduletist tule salat
e-aineid pole vaja meie lastel
ma õpetan neid sööma iga kala
Ka minu puhul kehtib tuntud väide
et armastus käib ikka kõhu kaudu
toit pole mitte pelgalt kõhutäide
nii püüdlikult ei kataks siis me laudu
Kui pidupäev, siis kasvõi kümme .....
Igav elu
Elektrit juhib pinge
Ja õpetaja ütles: minge
Tahvli juures istub Aadi
Kes jõuludeks sai vaadi
Vaadi sisse pani ülu
Nüüd mekib nii mis mõnu
Aadi õllest täis
Kuid omamoodi kaine näis
Kodus Aadi sai veel rihma
Ning pisaraid tuli kui vihma
Tunnen väikest Erlet
Kes omakorda tunneb Merlet
Õhtuti käisid väljas
Hommikuti olid nad näljas
Tunnen ka veel Mikku
Kes sai Meeli käest nikku
Pauku lendas nii mis kole
Kahju et kondoomi pole
Meeli sai lapse
Sellepeale võtsin väikse napse
Ristiisa olen nüüd
Sina hapukapsaid müüd
Taga istub Jaanika
Kel tunnis väike .....
Jalutan sul vastu
Jalutan sul vastu nagu makstud karmavõlg,
kunagisest hullust lennust alles tiivutu...
Kunagisest toetamisest valutundlik õlg,
puutepuhtail huultel ikka muie siivutu.
Jalutad mul vastu nagu valge maleruut -
võitmatu, kuid üksindusest tasakaalutu,
iseendast joobes - nagu viimsepäeva juut
tagaaetu, tõrjutu ja põlvil palutu.
Kohakuti jõudes ristub meie pilgumõõk,
süda kurku kerkib või siis kõhuõõnde vajub...
Ainsast hetkest piisab jälle, et saaks täis üks mõõt -
kuniks keha rahuneb, taas olevikku tajub.
Kaela kangeks sundides ei vaata seljataha...
Sina küüs .....
Kõik hästi
Kui mul oleks saba –
seda liputaks,
linnumaja iga puu
otsa riputaks:
linnulaul ja sõber
päästavad su elu,
kui on maasse tampind
heitlik linnamelu…
Lähen hoopis sinna,
kuhu jäetud ruumi –
pole vaatenurki
külmi ega kuumi,
hingan sisse-välja,
nagu templis kästi…
Laulan omaette –
ja jälle kõik on hästi!
/Mari*Uri/
Lumine talvepäev
Talvine taevas tinahall,
kiirelt kerkib valge vall.
Lumme mattub väike maja,
kaigub laste naerukaja.
Helves helbe järel langeb,
ümberringi kõrged hanged.
Lapsed lumes hullavad,
kiljuvad ja möllavad.
Kui siis käes on pime õhtu,
soe toit kaob kiirelt kõhtu.
Lastel öösel sügav uni,
väljas ikka sajab lumi.
Särts - särts, raha põleb
Eesti energia saatis kirja
näib, et minust tehakse orja
sest üle 300 € arvet mul juba
ja mööblist tühi on tuba;
mille kirbuturul maha müüsin
püksil rihma kokku tõmbasin
et elektriarvet tasuda
mitte, et külmas ja pimedas istuda;
käinud toitu vähe ostmas
ja edaspidi purki sittumas
olen siis pigem näljas
kui külma küüsis paljas;
aitüma Suur Ema, Kaja Kallas
see eit nõiapotti hinnatõusu valas
käib riigikogus hookus- pookus
mu raha on ei tea kus;
särts - särts, raha põleb
arengumaa tiitel Eestile tuleb
kui see on tuleviku viis
laskem end maha, sii .....
Kõiksus
Suveöö soojas ja sombuses lummuses
õrnade tuulte hellas embuses
öökulli üksikus kumedas huikes
õndsalt ohkavas metsa tuikes
kuusäras loksuvas tumedas laines
üksiku purje pinevas paines
merevees vormitud siledas kivis
lillepeenarde looklevas rivis
metsaaluses pehmes samblas
lõkkelt kerkivas suitsusambas
Kõiges on pisike killuke sinust
nii nagu sinus on osake minust
Gailys
.
Kord unistasin tugitooli süles
mul enesega oli justkui sekt
nii ehitasin mõtteis elu üles
teetassi kõrval sai must arhitekt
siis kerkis suurejooneline kindlus
ja mindki kaitses turvaline sein
kampaania raames „Õnnel allahindlus!“
rõõm naeratas, kus varem nuttis lein
kruus purunes ja kildudena laotus
mu unistustest konarlik eskiis
jäi ehitada elu keset kaotust
küll õnnestub, sest joonis lubab nii.
Heliriin Puistamaa
Elu laivis
Raamat räägib sinuga
kasvõi mitmes keeles,
hoiab inimpõlvesid
märkidena meeles.
Annab sulle juhiseid,
kuidas jääda teele
või millal tuleb tõmmata
seifilt põllu veerde;
kuidas panna võimatut
miljon-puslet kokku,
eristada emakitse
ja ta mehest sokku;
palju maid on lahe taga,
mitu tilka meres,
tigulistel organeid
ja mesimumme peres…
Õpetab, kes võitles, valas
õnne vormidesse
või sokutas ja kombineeris
ennast normidesse;
kes see nuttis, kes see naeris,
armus, narri tegi,
läbis üle-elamisi,
kuni pööras segi…
Raamat räägib sinuga
väga pikalt jut .....
Petlikud silmad
Neid silmi nähes loojub mu silmades päike
ja esile kerkib öine taevas-kuu ja tähtedega.
Seal puuduvad varjud ja varjatud teed,
seal on vaid üks mees,kes eksinud enda teelt.
See mees nii üksikuna näis,kuid mõtteid täis.
See mees,oli läbinähtamatum kui peegel,
mis seisis minu ees.
See peegel oli petlikum kui näis...
Ta neelas endasse kõiki ,
kes sellest kord läbi käis
Ohh,need silmad,NEED silmad mis olid sõprust täis
on läind ja alles vaid jäi see peegel,
kus mõtetud mõtted on rändama läinud.
Veel üksinda
Veel üksinda ta kõnnib keset tänavaid,
kõnnib mööda inimestest, kes talle tuttavad..
ta ei taha kuulda midagi, ega näha kedagi kes õnnelik,
see haavaks teda ja teeks kurvemaks,
sest ta elu on üksik ja konarlik, kus rõõmu ei eksisteeri.
Veel keset ööd end leida võib,
kaob pimeduse varju, kust teda ei leita,
kus saab ta tunda mis on elu,
kui halb see olla võib, kui valus ja kurb.
Tahab ta leida elu mõtet,
milleks elada ja mille või kelle nimel,
kui leiaks selle mõtte, siis võiks elada edasi,
kuid praegu see üksik hing jalutab öö varjus,
e .....
Ma tahaksin....
Ma tahaksin pead peksta vastu kiviseina
Kuid pole seda erilist paika veel leidnud
Ma tahaksin sõrmenukid lüüa veriseks
Kuid hiljem tekib raskusi nende varjamisega
Ma tahaksin vajuda veepõhja
Aga mul puudub julgus
Ma tahaksin mööda minnes kõndida kihutava auto otsa
Kuid samas ei taha teisele tekitada kauakestvaid süümepiinu
Ma tahaksin žiletitera suruda tugevalt naha sisse ja
vaadata, kuidas veri voolab mööda käsivart alla
Ent ma andsin sõna, et ei tegele enam oma pahega
Ma tahaksin langeda kaljult alla
Kuid mulle ei meeldi piinarikas surm
Ma tahaksin nö .....