nagu lapsel pead käsi silitada tahtis kulu sees esimest rohelist rohtu hing millest kaua oli olnud lahus saaks otsa see talv läbi kurgus olnud janu
Mõtlen Jaanipäevast kõrgeks kasvanud rohust Mõtlen radadest, mis kasteheina tehtud sai Mõtlen rinnuni kasvanud rohust Mõtlen-ümisen viisikest vaid
metsa lehtivat maja taga nähes meel värvub heleroheliseks hinges rõõmuks vaja on oh kui vähe rohi oleks maas kasel lehed tuules seda et huultele mind nähes suudled
Valud kõik korjaksin kokku, mis maailma külvatud on. Kõplaksin neid mullast välja kui maltsa, mis põllul üleliigne on. Juuriksin juurtpidi välja, valud, mis nii lõpmatud on.
Kui Andrus isana vargamäele jõudis olid linnud juba saabunud kevad öitses ja rohi lehkas. Igal pinnul on hind ja igat palki on vaja mõõta. Möelde päevapoliitikale.
Paitavad mõtted mõttetuid päid kuidas sa oled või kuidas sa käid rohi on sinine valge on must lugu on põline ajutu-just.
Täna ära rohi, maad ära kaeva, argimuredega pead ära vaeva. Löö jalad seinale, silmad kevade taeva, ja lihtsalt naudi nii emadepäeva!