Sõnale rohi leiti 91 luuletust
Tapmise pahe (Vabariik 103)
Soerd kraabib värava taga
tal keisriaeg on läbi
aga see idarahvas kõneleb püssiga
mida teha tahetakse, pole neil häbi;
koolipoisid lähevad, sest tunnevad kohust
vabatahtlikud tulirelvad haaravad
nende hingedes õitseb uhkust
isamaalisust nad avaldavad;
enamlasi tervitab tuli ja tina
laulavad kahurid kõuemürinal
sel sajandil toimub uus maailmakord
rööbastel kimab soomusrongide hord;
vannu oma au ja vere nimel
punased meid neelata ei tohi
olla iseseisev on rahva südamel
seda kinnitab püssirohi;
tapmise pahe - sinine on meie taevas
tapmise pahe - esivanem mus .....
Aeg Surra
Perekonna sidemed, eri olukorra pigment,
Tina ja püssirohi pidemes, päästmas hinge seest,
kui päästikut pigistab higistav pillimees,
populeeritud aladel hiilides, võitlemas iga millimeetri eest,
Sümfoonias, sõjatehnika surma toomas,
jooksis või roomas, seljas kandmas moona,
kaasvõitlejat langemas kooma, veri jõgedes voolab,
ei mõista poliitik sõjaplaani mida ta koostab,
A Käed pole ohtlikud kui ära lõigata koletise pea,
Mida ta ka sõjast teab, tema pere end tule joonele ei vea,
kaitsmas vargaid sead, mul on häbi elada teie argpükside seas!
Alla käib see ühiskon .....
Laudaelu
Kana kaagutama hakkas,
kikas sulgi saputas,
munast väike tibukene
koorumist alustas.
Väike uteke on tasa,
üksi oma pesa peal,
mää,mää õrnalt kostus,
uteema juba seal.
Kaksteist väikest roosat notsut,
oma ema külje all,
lutsitades tissist piima,
vaikne röhin kuuldaval.
Lauda teises otsas aga,
lehmaema vissidega,
heina mälub krõmpsutades,
ninast sooja õhku laseb,
mälub,seedib heinakest,
udarasse kogub piimakest.
Seitse väikest kassipoega,
ninad väljas põhu seest,
ootamas on lüpsiaega,
mil saaks vurrud piimaseks.
Taevas pà .....
metsise laul
ma ei taha äkki teada mis on kell
sest liiliatel kroonid paokvel
sest karikakar õitseb aia taga
ja nõmmeliivatee ei enam maga
ma ei taha enam teada mis on kell
sest põdrakanep ootab küngastel
sest rauarohul mulle valmis rohi
seda ühes tuua vihmaga ei tohi
ma ei taha muide teada mis on aeg
sest päike ju ei paista kogu aeg
männikäbidel on taas kord lahti huuled
ja ristikpõllul juba külas tuuled
ma ei taha üldse teada mis on aeg
sest pilvepatju täis on taevalaed
sest paplid aina pudistavad sulgi
ja kaselitreid sajab jälle alla hulgi
ma ei taha enam teada m .....
Kopikad ja tühjad pudelid
Oli kord aeg mil silmad avasin;
nüüd aga vaadates tagasi;
enamiku aja olin pilves ja magasin;
kõigest kõike teadjana arvasin;
kuid olin nagu kõik teised; parasiit;
Endiselt häbematult alasti madratsil;
Ehk pole miski väga muutunud;
Ehk see parasiitlus on juurdunud;
Nüüd vähemalt olen jultunum;
Ütlen julgelt välja mis juhtunud;
Enam lohutavat ega ikka ei uskunud;
Pigem vibutan näpuga ja tähtsusetut tähtsustan;
Kui mulle midagi ei meeldi; siis võib alata märul ka;
Kahju, et pole päris Schwartz, Vang Tamme;Staloone;
Vaid kalts Lamp parm sajandist ime punni jalas ba .....
Sõnadega mängimine
See on siis kui peatselt kaotamas olen kurssi;
Põhja nagu kurskki; Kinni keevitamas uksi;
kinni kruttimas luuki; seljast võtan mundri;
ja valmistun viimseks hinge tõmbeks;
enne kui reaktor lõhkeb; redaktor mu mõõtmeks;
pea pöörleb; meenuvad õide puhkenud köömned;
Võrdlemisi lihtne; kõne sisse pistes;
mõnel mehel lips on ees; kõverikel sihver;
põles silmes silpe; põdes mihkel kirvest;
pihus ihus oma irves; kaduma läksid ihnel;
täpsed kirjed; näha vaid liigne; lärmab;
ja välja köhib pilve; röhib viise; kuulnud ammu;
Kuu ulgund-kulg auku; kuhu kuus matnud l .....
Kuldne Aerosool
Könn, mis vibutad rusikat seal?
Isukalt need värsid sean;pead mul nea;
Eks me kõik tea, kes teeb esimese vea;
Lööb Kuvaldaga Tuttu selle röhitseva Sea;
Küla vanem; Sülgan aadet; Rasva Löön Sarved;
Assstma; Hood saad mu vara salvest;Kasssva;
Kuid tea, et pikkimat naela tabab haamer;
kauua sa ikka laamendad; Papa ees põlvili loe Palvet Ja;
Seda aju mis sul on millekski muuks rakenda;
Ülvo ära ülba; Ülo seemet ära külva; kamaluga;
vana jura; samma mutta; pole mõtet kurta;
kui enesega pead sõda ja nagu Viilup Ootad vaid surma;
K6-K6-K6: Tasuvus; lagunevate müüride .....
Maskeraad
Su emotsioon nõnda kaunis;
Ma sellest alati knock outis;
Mu ego loom kui ergonoom
Oliiv rohelises audis:tõega;
Peletan vampiir-ekonomiste;
Kes mu võhiklikkust naudib;
Laenake maski või kinkige siiras;
Kuigi kõik mis sees: peegeldub pinnal;
Olgu neetud see kõike nägev silm;
Kuratlikult sind igaviku põrgu põhjas;
Su kantsis kepiksin;olgu neetud need;
Vallutajate tavad; tapsid esivanemad;
Ja lapsed panid kartma: nukitsamees;
Rohima igavesti tagasi kasvavat maltsa;
Et nuumata sigu; soovite kõik muutust;
Kuid nõnda töödates villid vaid pihus:
Villin su kindlust pudelis .....
oma riik
Kuulasin täna Vennaskonda
ja mõtlesin tagasi ajale
mil rohi oli rohelisem -
stress polnud veel kallal
ja närvid polnud perses.
Rahvas oli vabanemas
pärisorjusest mille
eest võitlesid -
mässumeelsed kelle
häält üritas summutada
VALITSUS.
Kõik toimuks nüüd
nagu tagurpidi
meil nüüd ju oma
VABARIIK -
milles rahvast hoitakse
endiselt pärisorjuses
aga võõrastele kingitakse
KÕIK.
RAHVA HÄÄL!
RAHVA HÄÄL!
Kuulasin täna Vennaskonda
ja mõtlesin mis kord oli
ENSV riik -
sellest saanud on nüüd
läänestunud mitte
OMA RIIK!
Põrguline
Mida sa kuulad selle mõisa härra plära?!
Sa loll siis tea, et keda petab kulla sära
selle sööb uss ära?Ussitad ja ajad suust mäda,
ega märka kui uss sul ümber kaela ennast väänab,
sisiseb kõrva, räägib maailma kõikvõimsa,
lükkab ja tõmbab, vara kasvab ainult mõisal
Vat kus põrssad,kerge usklikelt kaval ants kõik võib võtta!
Vana väe ja rammuga, enam ei saa, käed võtaks rüppest,
tööga alustaks, seemne mulda, kui oleks üldse mõni kodumaa
-mida harida, kui maksud kui võlts ravimid liba tohtreilt ei sandistaks,
ja ninapidi veetud lähedaste teod ei armis .....
Enda emale
Enda emale,
Temale, kenale.
Tulin siia,
Lilli viima.
Potis robirohi,
Täna talle ei sobi.
Kaunis nartsissi pott,
On juba teine operett.
Kollane ja kaunis,
Õrn ning õilis.
Lille õis see kaunis,
Emakene naudib.
Mitte lille vaid sind,
Õnnelik ta hing.
Aastaajad
Kui talvel palju lund kord sajab,
siis kaetud on iga maja.
Siis möllab lumi ja viliseb tuul
ja lumemütsid igal puul.
Kui maakera päikest näeb,
siis on kevad käes.
Nüüd lehtib iga puu,
ees on märtsikuu.
Kui aastas kuid on möödas viis,
rohi hakkab kasvama siis.
Suvi on elu algus uus,
siis tuleb kord päikesevalgus.
Kui ükskord puudelt lehti langeb,
siis näha kuskil veel pole hange.
Kui iga loom kord urgu trügis,
siis oli kätte jõudnud sügis.
Mida teha siis, kui sinu tulevik on tume,
siis, kui mingit roosat unelmat sul lihtsalt enam pole,
siis, kui juhe täiega on puntraks keerdund kokku,
tahaks tühjaks röökida end, hüüda miskit roppu...
Suitsuotsa süüdates ma rapsin vettind tikku,
üheotsapileti siis ostan minevikku.
Möödanikus püherdades ongi täitsa mõnus,
kuramuse tore tundub noorusaja võlu!
Endale ma kinnitan, et rohelisem rohi
lõhnas hulga helgemalt ja asju, mida tohib
öelda või siis mõelda, oli selles ajas rohkem,
ja et justkui saatuski mind viisakamalt kohtles...
Praeguseks on jäänud ainult me .....
Vanaema
Vanaema
kirstukaanel
kokku lapituna
sukapüksid,
villakleit ja
tinavalupärg...
Mina, kümneaastane,
seal seisin
sõnatuna,
soolasamba asendis,
pisarnõremärg.
Mulle tundus:
kohe-kohe
lõhkeb minu süda,
voolab alla
sõrmedesse
vasakumast käest...
Soovinuksin
miskit sooja
vastu väikest põske
või et oleks
keegi võtnud
vaikselt kinni käest.
Pärast tundus
üsna tihti -
käies haua manu -
vanaema
tegelikult
polegi ju seal...
Siiski laulsin laule talle
uuemaid ja vanu,
rohides
ja rehitsedes
äärekivi peal.
Jõuluõhtul
küünlakumas
jätan laual to .....
Jaanipäeva paiku
Just jaanipäeva paiku
Saab isu linnast täis
Maal imetlen päikeselaiku
Ning kuis kõrred tõstavad päid
Kauge metsasihi poolt tuleb
Mu poole üks võõras mees
Tema maha teeb sooja tule
Ja keedab raudrohuteed
Ja äkki ma tean tema nime
Ja mäletan tema käsi
Ja juba on õhtuselt pime
Ka ränduri ilme on väsind
Sõnajalgade rohelist rahu
Veel vajub üle mu keha
Meie silmisse enam ei mahu
Kuidas jõe kohal punetab eha
Oma unes näen maasikavälu
Peas mul rukkililledest pärg
Aga hommikuks kaob see mu mälust
Ja rohi on kastemärg
Maren Toom 1983
Kevad saabub
Päike särab, rohi tärkab
vesi ojas vuliseb,
Jõepervel ma märkan kalu
kuid tundub, et neid on sadu.
Linnud lõpuks tagasi lendavad
peaksid nad igatsema kedagi
Kedagi kel silmades sära,
ja kedagi, kes ei tee palju kära.
Päike küll paistab ja õues on soe
kuid öökülm veel põue tal poeb,
Vahel hommikuti aknad on härmas
ja lapsed mööda liivast kooliteed käimas.
Kevadeutoopia
Päike kõliseb taevas.
Veed karand püsti kraavides,
lõhuvad joosta mis hirmus.
Iga lomp saanud peegliks:
tuleb üle hüpata taevastest
nii ja nii mitu korda.
Rohi ju krabiseb mullas.
Põõsad pritsivad rohelist,
kus setunaistena
leelutavad varblased.
Kassidki öösiti katustel,
kuukiired vurrudes,
kiunuvad džässi.
Laulikud aga –
hulguvad ligunud kingi
kõiges ses uhas ja uputuses,
vahivad Aadama uudishimus
sesse sinavasse
aurukatlasse,
naeratus huulile torgat
nagu nööpauku lill,
ja on nagu tahaksid
silmad neil nutta:
justkui sünniks mi .....
Kuis kiirustame…
Kuis kiirustame.
Lumi juba läinud,
öödläbi pahvab linde üle maja.
Aprilli lõpp, see purdeületaja
ei väärata ja juba ongi läinud
ta lokkavasse maisse.
Liblehaaval
mu sisse kasvab kõrge juunirohi
ja õitseb.
Nõnda päevatera haaval
teen tasa nägemata kevadeid.
forbidden story
These words, which he then said
then the next moment all that was swept away.
these moments, which he stored all of me
when the words on my lips were the way to go.
These wishes, which he held
if all that was lost and now I am standing in the rain.
these cries in him, which said only one,
when I did not listen to the raindrops and stupidly gave up.
Those of his beloved, innocent eyes that won me over,
If I no longer lived in darkness and the light was seen.
These three words that came to his lips,
When I just looked and my hand spurged.
.....