Sõnale rutt leiti 207 luuletust
Nina ja soki sõprus
Sokk on armas - mõtleb nina
Kui ta jalas on siis mina
Tõmban sisse vabalt õhku
Siis kui peremees poeb põhku.
Aga mõni kord aeg-ajalt
Mil kõik varbad külmetavad
Nina vesistab ja nutab
Kopsudesse õhk ei rutta
Peremees siis öösel ärkab
Ninal jälle lootus tärkab
Et saab kohe sokki näha
Rõõmsalt sõpra tervitada
Punased vastlad
Talvel kohati liiga libe
ja koroona ajal lapsed õues
sõita siin teedel väga kibe
täna on kuri saatus surmal põues;
jäi ruttu nina otsa esimene
ta seisis limonaadi juues
lendas too vastu maja seine
pihta kerega sai juba teine;
kojamehed ruttu tööle
ja sohvril silma jäänud pole
nii sai ratta alla kolmas
ainult taevataat seda aimas;
neljas, viies ja kuues
pikad linad murtuid elusid luues
hei hõissa, vastlad
tänasest jäävad lasteta emad-isad;
nüüd seitsmes ja kaheksas
verest punane on lumi äärelinnas
on soolikad rataste all
üheksas sööstnud õhku .....
Hooldushaigla luule
Raha kokkuajamisel ole hoolas
Selle ajani kui sinu põhisisuks elus
Küünelõikus, telekas ja kokakoola
Mida laps toob palatisse hoolimata keelust
Raha kokkuajamisel ole hoolas
Saad üksi olla siis sa omaette
Jääb nägemata naabri värinad ja kooma,
oiged, viimsed hingetõmbe hetked
Kõik su haridus, su tähtsus ja su edu
On lõpusirgel need kui muinasjutt
Ja ainus küsimus mis hoiab sind veel elus:
Kas tuleb laps sind vaatama või on tal rutt
Väike lumekühmuke
Väike lumekühmuke,
sadanud mu õuele.
Lähen ruttu vaatama,
kas sest lumememme saab.
See väike lumekühmuke,
hoopis jõuluvana habeke.
Miks ta habeme jättis maha?
Kas end peitis kuuse taha?
Jälgi ka ei ole näha.
Eemal metsatuka all,
kepslemas üks hirvetall.
Kuuselt maha potsas käbi,
jõuluaegki juba läbi.
Oh,seda jõuluvanakest
ja mahajäetud valget habekest!
Maailm oli lukku pandud
Maailm oli lukku pandud,
luku võti katki murtud.
Vanad sepad higistasid,
ööd ja päevad sepistasid.
Suunamudijadki ammu,
lahti lasid mõttelennu.
Uuele peab andma teed,
küll siis vana taganeb.
Vahel sekka muinasjuttu,
Haladini lambike,
ilmu ruttu kohale,
paranda murtud lukuke !
Uus aasta juba teel,
tema võimsavam on veel,
2021 väikest nipikust,
kuidas päästa lukus maailma ust.
Jõulud noh
Mulle väga meeldib just see,
kui näen aknast inimesi kukkumas jäisel teel.
Inimesi ruttamas ja paanitsemas: “Kui jõuaks leida ühe kingi veel!”
Mis siis joosta, ära on ju jäätunud veed.
Koolis kõik koridorides kordavad salme.
Miks siis nii? Niigi peame õppima valme.
Ütle, kui hulluks minema siis pead,
et luuletusse ei tuleks sul vead?
Siis lõpuks tulebki see õhtu,
terve laua kraba, pista kõhtu!
Naerdes ja rääkides pea valutama hakkab.
Lähen kööki, võtan teed, loodan, et see lakkab.
Aitab, vat nüüd tahaksin olla üksi -
võtan telefoni, mille pistan .....
Lõpuks siiski
Lõpuks siiski
lumi tuli,
sadas meie õuele,
tule ruttu,Reksikene,
pehmes lumes möllame.
Reks on poolenisti hanges,
saba tuisku keerutab,
mina aga lumememme,
kiirelt üles ehitan.
Marjapõõsas leevikene,
kõht kui punane tuluke,
tõusis lendu tuulekiirul,
lumi keerles järele.
Ilus päev on otsa saanud,
lumi hakkas sulama,
õhtutaevas pilved valged,
neilgi aeg on liikuda.
Kuugi taevas
tähed kaenlas,
valge pilve taha
peitsid end,
kogu ööks
jäi valgus maha,
helendas kõik taevapiir.
Isa
Tahan ruttu saada isaks,
olla nagu isagi,
armastan ma oma ema,
nagu minu isagi.
Kuri ta ei oska olla
minu vastu kunagi,
kuigi vahest olin paha,
ei andnud mulle vitsagi,i
kulmukortsutades sõnas,
mu laps, armastan sind ikkagi.
Tundsin temas eluvalu,
pisaraid ei näinudki,
soojad pihud,soojad sõnad,
meeles minul tänini,
Tahan ruttu saada isaks,
olla nagu isagi.
Kuu varjus
Judinad, kui tulistan, muusika, mida igavesti võiksin kõvemaks kruttida,
juhtimas fookust, kuulsid sa hookus pookust, nõidus mis päästis mind kokku jooksust,
vaevu korduv, laenuks taeva tolmu, saatmas voolu, kasvab ootus, leida moodust,
naasta kus midagi muud polnud, vaid see jumalik, lubab mind, kui anuma puhtaks riimisin,
luhta siin, läinud ükski stiil, müüdiks hirm, süüdi sind, lavastati, vabaks lasin, et poleks masin,
riimide vabrik, südamega ühes taktis, pakkind ta lüürilisse mundrisse ja sulle andsin,
sa tasaselt tantsid, ma katsun täna pähe jätta maski, mitte ol .....
Ämblikuvõrk
Ämblik siidiniite veab,
kavalalt võrku üles seab,
siidiniidist hõbedaselt sädelev võrk on ilus,
väga peenelt punutud,
puude vilus.
Ämblik kaheksa jalaga,
kust küll niite võlub ta?
ämblikul on oma plaan,
ta ei ela võrgu peal,
peibutuseks võrk on kootud,
kärbsed,putukad on ta ootus.
Vahest mett täis mesilane,
langeb tema püünisesse,
mesimumm meepaunaga,
mesitarusse tahtis lennata,
ämblikul nüüd rutt on taga,
vaja uut meisterdada.
Kirve Irve [2]
küll ta on kaval, ennast üle kavaldamas, tabab pudel maksa,
tuule iilist ja puu lehtedest jälle leiierdamas,tervikut ei taba
tava draama,originaalsus jäi 30 aastat maha, halba öelda ei taha,
Kuid no kaua ma pean kannatama, kui kanala tagant kostub jälle hala?
Pea maha ja kitkun sulgi, sitkust kasvõi mitukümmend tundi, lasta jutti,
kruttida vanamutti, sikutada seda häbematut feminatsi tutti, kaldud kurvi,
mul autopiloot, isegi ei juhi, mööda piirjooni nuhi, ähi puhi,
närvi tulist, ikka leidub mõni muri, kes arvab, et ta on kõigist suurim,
ei puudu iial ühestki tunnist, .....
Mälestus
Raagus oksad mind piitsutavad,
lehed langend ammugi,
mitmendat sügist käin
ühte rada,
kõrvalteid ei olegi
Tuul,see naerab mulle näkku,
prille ninalt sikutab,
ulub kõrva,
kaob siis ruttu,
kord ju olid nägija.
Pehmes samblas seened rodus,
elu neid ei kõiguta,
eemal pohlad meelitasid,
tahtsid sohu tirida,
jändrik känd,aga jalgu väänata,
orav viskas käbiga,
miks küll teda ei märgata.
Metsa kohal pilved tulid kokku,
mustad,sünged-salaja,
tuul neid rebis kokku-lahku,
elu vastas samaga.
Hirm mul tekkis ühtäkki,
kuis saaks metsast minema,
Vaikus kõhe .....
Võõrsil
Kord läksin kodust kaugele,
mind tee viis ära võõrsile,
ei rääkind sul mu emake,
suu vaikis ka mu pruudile,
Mu jalge all hanged
ja porised teed,
oh, kuhu küll viivad need tundmatud
teed.
Päev ruttu kaob öösse,
kuuvalgus mu teel,
tähti ma korjan,
mu silmades need.
Ma tuleksin tagasi,
kui tulla vaid saaks.
Truudus inimkonnale[2]
see samune, see isa kõigil valudel,
sellel on põhjus miks vihma sajule te kõik allute, ei mandund meel, kasvu teel,
aitäh, et jälle kostumas rafineeritud maitsev peen, mis selgeks oma mõtted teeb,
kui see pada keeb, puid alla pannes veel, et kasvaks üle pea see kõrvetav leek,
omadele, soovitan, näete mind inimesena, ei suuda hoolida, kindla käega roolimas,
omast koolist Jah, teist õpinud, teist teed ei kõndinud, lõplikult mitte mõõtlikult,
kruttisin kilometraazi mõõdikut, rahu deemonitega sõlminud, nende valu tõlkinud,
et pärandada, kui enam mu jalad mind ei kanna, .....
Kevad saabub ruttu
Sel aastal see kevad,
nii kiiresti saabus.
Ei olegi lund,
kuid seegi kord laabub.
Jäin ootama ma talve,
ei jätnud lootust ma.
Kuid seegi varsti kadus,
ei läinud valgeks maa.
Jäi järele vaid pori,
ning lörts ja tuuleiil.
No tulgugi siis suvi,
et oleks asjal piir.
Minu kallile
Veri, elu, süda, surm.
Huultel sinu suudluste hurm.
Mu armastus on jäägitu,
sa tead ilma sinuta ma ei saa.
Oh kuis küll nii kauniks sind loodi,
sa pole üldse tavainimese moodi.
Nagu ingel mu ellu tõttasid,
Minu elu kuristikust päästmisega ruttasid.
Oled mu muusa,
mu elu,
mu arm.
Kõik see on nii tugev,
ei seda murra ka surm.
Jõulukuu
Hämardumas õhtutaevas,
valge lumi katmas maad.
Kaunis linnatule kumas,
peatselt ilmub tuttav saan.
See ju jõulumees, kes muu
oodatud ta jõulukuul.
Kes on olnud tubli, kraps
kingitusegi saab naks.
Küll on jõuluõhtu tore,
rõõmu, lusti nii mis kole.
Kahjuks õhtu läheb ruttu,
juba aeg on minna tuttu.
Külla tuleb teine mees-
Mati see, kel uneliiv on koti sees.
Seda meile silma puistab,
unemaale viib, ei luiska.
Unes näeme valgeid jõule,
pidusööke, jõulusalme.
Õnneks aasta pärast uus-
jõulukuu on tulekul.
Päikest sinu teele ...
Meie Emal sünnipäev , üks tähistada juubel,
öelda ei tohi milline , välja näeb ju noorem.
Riivanud pole ta jume , ruttava aja koorem,
elurõõmu toonud talle , hooliv emalik meel.
Ema õnn on lastes , tema elugi kingib neile,
kannab te muret, rõõmu mõeldes vaid teile.
Paigal ei tänagi püsi , toimetab , teeb , sätib,
saatku päike sind eluteel , mis tulevikku viib.
Hansi!!!