Sõnale rutt leiti 207 luuletust
Soojust hinge ...
Helge suve kauneid hetki antud mõnel viivul,
jahe sügis kirjuks maalib loodust linnutiivul.
Üha valgust vähem, päike varjub vihma uttu,
öö külmakraadid toob , talv ligi hiilib ruttu.
Lumevalgus katab pargid, tänavad ja majad,
üha alla helbeid langeb , hange peites rajad.
Köetud kodu mõnus elad , üle külmad ajad,
igatsedes , kevad soojust , hinge seda vajad.
Hansi!!!
Sõnadega mängimine
See on siis kui peatselt kaotamas olen kurssi;
Põhja nagu kurskki; Kinni keevitamas uksi;
kinni kruttimas luuki; seljast võtan mundri;
ja valmistun viimseks hinge tõmbeks;
enne kui reaktor lõhkeb; redaktor mu mõõtmeks;
pea pöörleb; meenuvad õide puhkenud köömned;
Võrdlemisi lihtne; kõne sisse pistes;
mõnel mehel lips on ees; kõverikel sihver;
põles silmes silpe; põdes mihkel kirvest;
pihus ihus oma irves; kaduma läksid ihnel;
täpsed kirjed; näha vaid liigne; lärmab;
ja välja köhib pilve; röhib viise; kuulnud ammu;
Kuu ulgund-kulg auku; kuhu kuus matnud l .....
Elu olevikus ...
Elu ette meile mängib rütmid , rollid,
õnne kui kehas rahu hinges rõõmud.
Kiirelt olevikkus , tulevikku - liigud,
jättes minevikku , noorusaja noodid.
Kaug tulevik , koos vaid unistustest,
ei eales teda näe silm päriselt seest.
Ta kaugusse ruttab põgenedes eest,
nii ulm meid saadab , jäänu eluteest
Hansi!!!
Ma ei tunne end nii, nagu varem
Ma ei tunne end nii, nagu varem.
Pole ärevust enam mu sees.
Ma kui vaataks, mis tuleb ja läheb.
Ma kui teaks, mis ootab mind veel.
Aastad need mööduvad ruttu
ja varsti kõik lõppenud on.
Ma ei hala, ei aja ma nuttu.
Ma vaid mõtlen, mis oli, mis on.
Kõik mu teod, kas õige või vale.
Kõik mu aastad, mis raisku on läind.
Need mu lõputud, mõttetud valed.
Need mu sõnad, mis kaugel on käind.
Asjad, mis nägin ma ära
ja kõik tunded, mida tunda ma sain.
Kõik see jutt, see oli vaid plära.
Vaid üks asjatu, valelik laim.
See on jama, sest olen veel elus
ja palj .....
Ma kõnnin sust mööda
mööda seda teed
kus sireleid oli õitsele kord löömas
On tuhaks põlend need
Neetud olgu need sirelid see tee ja sina
mille tuli mult võttis
Ja neetud olgu see tegu mis tegid sa siga
et elu end paigast sättis
Sa jätsid mind teele üksi
Algul nuusutama sireleid siis tuhka
Nüüd süütul ilmel kõnnid mööda Süttid
mu vihast ja kuhtud siis tuhka
Ruttan edasi ja muigan vaikselt
Homme istutan su pähe sireleid
Läbitud on puhastusetuli Oled paikne
Nüüd taas võin nuusutada sind ja sireleid
Veel lootes ...
Kustub lootuskiir murepilve avaruse taha,
kirkad unistuste purjed, kadumas on uttu.
Helge mõte olnu , pimeduses hävib ruttu,
kõik ligidased kallid jätmas sind on maha.
Kui hävitad ennast ei taju sa pooltki häda,
mis valu , lähedased kannatama - peavad.
Ja jälle raskustest , su omad välja veavad,
lootuses et järeldusi tehes , mõistad seda.
Hansi!!!
Pingu Ja Valgekese pesupäev
Kätte jõudnud on pesupäev
väikeste nunnude majas
Pingu korjab kokku riideid
Valgeke pakib trikoo kaasa
ning suplemiseks rätikud.
Siit jalutuskäigu kaugusele
jääb suur sinine ookean
mis päikese käes sillerdamas
sinna viib lumme sammutud
loomakeste käpakeste rada.
Selles rannakeses on alati
palju armsaid erinevaid
kohmakas jääkarupoeg
paterdavad pingviinid
kavalad lumerebased
laisalt lesivad hülged.
Kõigil on siin väga mõnus
Loobivad palli loomalapsed
Valgeke ninaga tonksab
Pingu jalaga tähtsalt kõksib.
Hiljem vette sulpsates
pesevad nad puhtaks
.....
aja tiivad
kasuta igat hetke mitte
ära lase lihtsalt sel
raisku minna nõnda lihtsalt
aeg ju andnud sulle tiivad
noorena triivivad kiivalt
treenimata kiirelt läbi öö
vanemaks jäädes madalalt
vaid veel kõrgustesse teed
nukrutsedes näitavad.
näe neid kes avavad
südame hapra su ees
tunneta ligidalolu
kallitest kes end
ehtinud end Su elu külge.
homme võib tullagi liialt
ootamatult nii ruttu
ja Sina kõneled ülevalt
mina veel tasa alt
sest on osad lahkunud
igavesse tekina langenud uttu.
näe neid kes avavad
oma laeka täis naeru
et hoida Sind alati
rõõmsa .....
öö tuleb ruttu
öö tuleb ruttu nüüd
öö tuleb siin tasa
teravalt lõikab küüs
suvise ilu maatasa.
soojast saab jahedus
tekki kohendades magad
värvidega on vaheldus
kollaseid lehti pagas
on täis saabunud sügisel.
pintsliga hooletud viiped
mustaks saab taevas ja tähed
päevavalgus kaduma on kiire
kuu elektripirnist väheks
jääb unisuse peletamiseks.
öö tuleb ruttu nüüd
öö tuleb siin tasa
sügisel laskub süüd
tema taris pori kaasa.
leib ja supp
me pruugime elada sama elu
süüa sama suppi ning leiba
minu taldrik on silmini täis
sinu oma tilgatumaks tehtud
aga kadedust ei ela hinges
murran oma viilu pooleks
jagan paar lusikat leemet.
kas su keha ka kunagi täituks
kas su sisemust toidaks õhk
nahk kahvatu ning kondine
kiiresti edukaks tahta
saanud elus inimfiguur.
nüüd teiste arvelt omale
elamiseks eliksiiri otsid
varastades hinge tagant
säästud viimased palukesed
lähedastelt kes end avanud
korraks paar tilka andnud
kurgukuivuse vastu siis
keeleotsa hetkeliseks niisutamiseks.
istunud oled resto .....
vanaemale
Vanaema tehtud pannkookide lõhn
purgis moos ja kannus värske piim
tema armastusega saab täis kõht
ning mured soe hääl südamelt viib.
Juuksed on elutarkusest hallid
seda on edasi jaganud ta mulle
mälestused loodud nõnda kallid
panevad mõtlema igatsusega Sulle.
Kulla memm ära ole siis kurb
kui miskit teeb hinges valu
Kulla memm kui ei tule und
siis abi läbi palve palu.
Tunned et rääkida on vaja
helista mõtlemata ruttu
luban leida alati aja
kuulata kuni jääd tuttu.
Pisarad silmist Sul kustutan
tagasi toon rõõmsa tuju päike
ei seda eal ma kuna .....
pimedad ajad
pimedad tänavad
pimedad on ajad
samad vöötrajad
samad ühesugused -
võõraste väravad
ümbritsevad majad.
millal algab algus
millal tuleb lõpp
puudub ööst valgus
ei kippu ega kõppu.
valdab hetkeline rõõm
arglikult hinges hirm
külma tuule hingesõõm
uniseks kisub inimsilm.
liiga ruttu saabub homme
vajab puhkust elust kurnatud keha
sügisele omapärane komme
tekitada tunde mitte midagi teha.
parimaks sõbraks saab voodi
kuhu embusesse põgened töölt
üüratult pikk uni veab loodi
energia skaala täidab röövides
viimaseid tunde igaviku öölt. .....
inglid
Paljudele Sa näole naeratuse tõid
lastele oma saatega hubased kodud lõid
aidata nõrgemaid oli Sinu missioon
heldus ja armastus olid visioon
Sellel maapealsel taevasel teekonnal.
Aeg sai pööratud ümber nõnda ruttu
kadusid igavikku täitvasse uttu
südamed täis ängistavat leina
vaikivad ka kaotusevalust palati seinad.
Jumalal inglitest jäänud väheks
kutsus Ta Sinusuguse erilise enda juurde
nüüd kui lähed taevasse süütad tähed
teame mõelda Sinule õhtuti neid nähes
et oled pääsenud kuningriiki suurde -
SAMA SUURDE NAGU OLID SINA INIMESENA.
Jõuluks koju.
Astun jäätund rabateel
indu jätkub, reibas meel.
Ümberringi laukad, veed
metsapiir on kaugel veel.
Seisatan ja vaatan päikest,
ketas riivab mändi väikest.
Lõpuks metsataha kaob,
minu süda vaikselt taob.
Lisan sammu koduteel,
kõik ei ole möödas veel.
Komistan, kuid püsti jään,
kõvaks külmund järve jääl.
Kohe metsast välja saan,
ees on suur ja avar maa.
Selle keskel väike salu,
mille kõrval minu talu.
Astun sisse, istun maha,
enam tõusta ma ei taha.
Jõulutoiduks verivorst,
ahjukartul, seenesoust.
Kuuse alla pandud nuku
ära nägi väike ki .....
Õnneaja laul ...
Õnnelikus - kodus vaibub, kiire aegade rutt,
kõlamas laste suust naer , pisiperest ka nutt.
Katuse all pesi , pääsud kus pununud reas ,
elab rahvas, õnne aja muistse lauludki peas .
Õitseb rukkilill rajal , väljal kui viljade - kuld,
rohetab kartulipõld , lõhnab muldamis muld.
Tunned rõõmu tööst, mida pere heaks teed,
luues õitsengu hetked , elus helgemad need.
Võimalust soetada vae , oma väike era - riik,
omandada püüab neid ka , naaber - välisriik.
Kuniks järel veel iidsed , talumaade pinnad,
särav õnnepäike maal , sul ununevad linnad.
Suvel läbi kodu Eesti ...
Rattad veerevad ja ees maailm,
uus avaneb kui seni näinud silm.
Vastu ruttab taevas ,mets ja tee,
sild, mis üle läheb sillerdava vee.
Nüüd , erinevad ridamisi - majad,
tänavail , nendevahel askeldajad.
Tüdrukud , tulbi kirjud seelikud,
elurõõmust , naerust ülemeelikud.
Lõpeb tänav puud, sirelite põõsas,
pleekinud õite lilla , päikeselõõsas.
Lai rukkiväli , mustamulla - rikkus,
silmapiiril järveni , põllul - pikkus.
Nii sõitnud läbi poole Eesti maast,
näinud kodukanti, selle - rahvast.
Maa meil väike piisab päevaajast,
sul seespool teha ring, pi .....
Elujõgi igavikku ...
Elu algus sul , kui kevad-nire,
särav , pulbitsev , jõkke teel .
Jõudes sinna , kus kosk kiire,
tormad rutakalt , edasi veel .
Saabub suvi ,raugeb vete rutt,
elujõel mõtteid koguda jõuad .
Oli noorus , kui muinas - jutt,
läheb aeg ,sa sügisesse sõuad .
Nüüd möödas soojemad,ilmad,
hinges peagi , talvised külmad .
Nii hoovab elujõgi mereranda,
et hajudes sind igavikku kanda .
Hansi!!!
Sünnipäev
Igal muinasjutul on algus,
iga hommik saab päikeselt valguse.
See maja on muinasjutt,
on ta ka päike...
Siin majas on rõõmus
nii suur kui ka väike.
Ruttavad päevad
nii aastadki läinud
on 25 saanud neist.
Maja kroonikasse helendama jäänud
on killukene kõigist meist.
Sügisvihm
Pihlapuudel punetavad pihlad,
sügishingus lehti puudutab,
vihmasabin sinitaevast varjab,
poriloikudes ta tantsu keerutab.
Mererand on jäänud sajuvalla,
kuldse liiva ruttu märjaks kallab,
vihmasagar laineharjal helgib,
oma võitudest seal uhkelt kelgib.
Suvi märja käe nüüd sügisele annab,
tormituulel lainele end laseb kanda.
Kõle rand jääb taga nutma suve...
vihmapisar talle lohutuseks tuleb.