Sõnale rännak leiti 42 luuletust (pop)
Soojad sõnad
Üles korjan soojad sõnad,
kokku hingan killud-mõrad...
Enam Niitšet ma ei loe -
olen avand teise poe.
Järgimise jälgi näen:
mõtte avastust ja kadu,
korjumise kurba koormat,
kadeduse põrmjat ladu.
Jüngri särk on pahupidi,
kaabu kuklast kukkumas –
huuled kuivad nurkadeni,
pere-semud hukkumas.
Tulgu taevas appi neile,
kel on jäänud tuge vähe
ja ka neile, kes ei palu
ega rännakule lähe.
/Mari*Uri/
Pühakoda õnnele ...
Kodumaad otsides , eelkäijate rännakuist,
leidsime põhjala-külma ,õnnes kui vaevas .
Esiisad kaitsnud , väikest me - rahvust ,
ajal-hämaral , hoidnud õnnistus - taevas...
Nüüdseks ajad , on muidugi - muutunud ,
kuid - ründed , ei vaibu siin veel ...
Suur-korporatsioonid , võrke - pununud ,
mil super-projektide , orjastav meel ...
Ei vaja sa A klassi eramuid , mille laen ,
võla-koorma sulle , su perele toob ...
Vaba - rahvas , kus - kodusid ehitab ?
Püha - koja , ka - õnnele loob ...
Piiga
Tulen suitsude, loitsude ilmast.
Olin eelmises elus šamaan.
Tähetagusest tehtud on silmad.
Loodu südamest sõnumeid saan.
Kaela kannab suur aegade võru.
Käte märgiks on vägi ja loits.
Süümesügaval sündide sõnum.
Kumab puusades loojang ja koit.
Tulen taigade helkivast ilmast.
Hingelt taeva rändtuulte šamaan.
Kuulen tulevast tormide silmas.
Laulu huilgava huulile saan.
Sünnilt kõndude ajatus hõimus.
Elan veelinnurändude maal.
Öiti rännakutrummide võimul
vaatan kotkaste silmadest maad.
Saladin
Folk
Tornikell on löönud kolm
tänavail vaid udu, tolm.
Öiste hulkurite rajal
kõlama on jäänud kaja.
Eksirännakutel linnas
mõndagi mul hakkas silma:
moosekante-kooserdajaid,
trepil-pingil looderdajaid.
Öö täis nalja, naerukaja -
täpselt see, mis mul on vaja.
jagasime vett ja õhku,
hiljem et võiks minna põhku,
igaüks küll ise linnas
igatsusekübe rinnas...
Miski kripeldab veel sees -
soovin, et kord seisaks ees
mõni sedasorti öö,
mil ununeb nii kool kui töö.
Justkui teine dimensioon
maailma meil uueks loob...
Varuda mida...?
Varusin vaistu ja
varusin vett,
läksin rändama metsadest läbi.
Korjasin kastet ja
lillede mett,
pihku poetasin õnnekäbi.
Nii tundsin ma teed
ja eksisin vähe,
puud olid sõprade sõbrad...
Lehtede sõnumeid
lugesid need,
tõe jälgedel hoidsid põdrad.
Varusin vaistu,
kandsin pärgasid peas…
Nüüd olengi metsadest läbi.
Aga varuda mida
inimloomade seas -
...kui ettegi juba on häbi?
/Mari*Uri/
Saadan teele
Jälle saadan teele
ühe tobu...
Ta saja aakri metsa
kaotand kodu...
Klamberkinni hoiab
tuule käest,
alla ronib
üles viivast mäest...
Omad annan kaasa
jalavarjud,
kuni paljasjalu
nendes harjub,
kuni kivistub ta
liivaloss –
seniks aitab
jumal-teab-kaloss.
/Mari*Uri/
Hingele.....
hingetuna ihalevad hinged
rännakust väsinud tiivad
leidmas lähedalt ingleid
kes meenuma neid viivad
peatudes küünalde leegis
kui julge kiigata võid peeglist
läida tuli põlenud tahil
andes puhkust tulevahil
lase hingedel kiigata tuba
rahuks neile anna luba
olgu tulijaks tema või temake
su kadunud isa või emake
Rännak
Su häälekõla saatis mind mu sisekaemuses
kui kelgul lohistas mind võõras vana mees.
Süsimustas tunnelis mind pikalt saatsid teel
-rahustades, lohutades, turvates mu meelt.
Tundsin rahu südames ja tänu kauni eest
ja samal ajal ükstapuha oli see, mis ootab ees.
Arvasid siis paremaks mind jätta omapäi
ja ütlesid, et vahelduseks kuskil mujal käid.
Kohe sellest hetkest siis hirm ja üksindus
said mu tundepärlikeele otsa lükitud.
Mõistsin siis, et sinuta ei soovi elada,
ja sinuga ka põrgus koos on olla hea.
Armuavaldus 1
Hea kaaslasega käia ühist rada
on salamisi kõigil soov.
Et rännak kestaks aastaid sada
ja lastekilkeid täis saaks hoov.
Me rajal seiklusi on olnud palju,
hulgim neid veel ootab ees.
Sa minu naine kirglik valju,
ma sinu lihtsavõitu mees.
Nüüd sulaselges kirjakeeles
ma väga-väga vabandan,
et iga päev ei püsi meeles
öelda, et sind armastan.
Seenelkäik Siguldas
Minu lõuendiks on mu keha.
Ise teed ning tead
mida sellega teha.
Mõtle, murra pead ☆
Liida-lahuta arvuta.
Tiri parukast pirukaid.
Sa vana Musta Maagia professor.
Oo sõbranna sa lôhnad.
Müstilisust sinust óhkab,
tuttav tunne mõnda aega.
Ajast aega erineb,
åra kallis pead vaeva.
Mari, sind tänan,
Jaana, sind tänan.
Minul tutvustasid põiktãnavaid millel joostes
komistad ning põlved veristad.
Haamrid vőid votta päriseks
kuid kellukesi ära unusta.
Teeme kraavi pervel pervi.
Penetreerime teeservi,
Peavaevamisega kobame pimeduses.
Sellega aega ei vaeva .....
Rännak
kulmul jõnks mis vajub laugeile
ja suleb silmad lugedes
veel vana raamatut mis kaugeile
viib meenutusi unedes
kangastuvad muistsed lummused
üks hetk sääl järve kaldal maal
sääl mulle kinkisid sa suudluse
kui karusmarjust õhkav laas
mu alateadvuses end veel sa ilmutad
ju siis on põhjust
pole lõplikult sust lahti last
need maiad tundmused ma hommikuks taas unustan
ju siis on põhjust
näo ette tõuseb mask
Pingu Ja Valgekese pesupäev
Kätte jõudnud on pesupäev
väikeste nunnude majas
Pingu korjab kokku riideid
Valgeke pakib trikoo kaasa
ning suplemiseks rätikud.
Siit jalutuskäigu kaugusele
jääb suur sinine ookean
mis päikese käes sillerdamas
sinna viib lumme sammutud
loomakeste käpakeste rada.
Selles rannakeses on alati
palju armsaid erinevaid
kohmakas jääkarupoeg
paterdavad pingviinid
kavalad lumerebased
laisalt lesivad hülged.
Kõigil on siin väga mõnus
Loobivad palli loomalapsed
Valgeke ninaga tonksab
Pingu jalaga tähtsalt kõksib.
Hiljem vette sulpsates
pesevad nad puhtaks
.....
Trip to space
Peaks plaanipäraselt poindi paika panema,
et kust saab, kuhu pageda.
Ai käes, aeg on ära kaduda.
Nüüd sain suuna uue uhke
Loon ma sillad külluste tiiki
Rõõmuhõiskeid, naerukaja täis triiki
Mustrid-võnged-vibratsioon,
värvid.
Varjudemere vibelevad kaaselukad.
Siin maailmas kõik on edukas.
Ruumi täidab luidläbistav lainemassiiv.
Yeess
Eksleme siin urus hommikuni kuni jätkub rammu.
Muudkui sammu ja sammu.
Anna lihastele valu, allu
korraldu enda käsklustele ja anna minna.
Anna minna.
Ebaselge siht veel ees
kuid koobastes teed ei kaota me.
Keha ahenedes täidab .....
Kadunud
Kauguses...Mu lauludes...
Algas tee; tundmatusse;
jälgin kuidas kulgeb;
muunudv munder; mis mu maskiks;
igas noodis igas taktis; ´igas salmis;
mis mind haris; mu taeva kauniks maalis;
igas noodis igas taktis;
Igas salmis milles taeva kauniks ta maalis;
mu kallim; mu kulla tükk; mu surma hüüd;
mu muutmatu; igavene tuksuv löök;
röökimas hinge põhjast vaikivalt;
mis krahhi kombel iga hetk on tabamas;
enesele tundmust manamas;
kaugele kaugele jäänud mõtted;
kõiki sooviks jagada; veendudes kui avarad;
aralt nad; ennast paberitele avavad;
enesega viimaks samaks saan; k .....
Mõttetegevus
Kui prooviks ükspäev ka nii,
et üldse ei mõtlegi,
annaks mõtetele vaba päeva,
las teised mõtlevad,
Ainult tunda,
mitte mõelda,
kuidas elu oleks ka sedasi.
Tuima pilguga vaid vaataks,
mis teised minust mõtlevad,
kui sa ei mõtle,
siis ei tunne,
ei tunne mitte midagi,
ei teiste läbistavat pilku,
ja sosinaidki huultel-
need külgepidi alla jooksevad.
Vahest ongi parem,
kui lasta mõtted laiali,
mõtted korjavad end kokku peas,
saad mõtte-ja tundeinimeseks taas.
Tädi Sofia isadepäev
Kui mobiil heliseb
siis tädi teab, kes helistab
haarab selle ja lobiseb
sest oma isa austab;
pole ammu näinud oma vanemat
olla kahekesi kortermajas
polegi vaja midagi enamat
see on kui rännak tagasi ajas;
võtab kaasa pudel viina ja lilli
kange jook on mida telliti tütrelt
lubatakse isa juures grilli
nii läheb Sofia kohale kiirelt;
tädi papal külas terve päev
lõpuks siis on unine
olla ärkvel on ta vaev
sest ta nii napsune;
hommikul mobiil jälle kutsub
ning mida Sofia kuuleb
see teda rusub
nüüd eilse üle mõtleb;
kui isa otsib tütart taga
siis, ke .....
kiirteed
eraklikkus esiviiul
hingesopis viise piilub
poognaid mitmeid sünnist saati
mōned terved mōned praoti
häälekad ja vaiksed nad' ki
salme mitmeid elulaulul
kiirteed siin ja neid on palju
rännakud ja varjupaigad
valgusallikate salud
mina vormi määratledes
vōrdleme ja vōōraks jääme
sisemine vōidutasu
vaikus ürgses mina orus
Vaikuse hääl
Kuulata vaikust nõnda, et See hakkab paistma!
Selgineb meel ja ärkavad tajud,
ka sekundi seier tundub nii valju.
Just see sealt edasi, justkui rannakarbis
merekohin!
Mõtted kui laused, laused kui sõnad! Seegi
tasapisi sulab!
Ega's keskkondki nii vaikne pole, räägib lihtsalt
teistsugust keelt.
Nõnda kui puud kasvavad üles- nõnda vaikust
kanda endana ühes.
Mõtetes olemine, ka see seal on müra!
Kuhu, ma seda ei tea
Kuhu küll kutsud sa mind?
Ütle kuhu ma minema pean..
Elan elu vaid oodates sind,
kas on see hale, ma seda ei tea.
Iga öö on kui valede valu.
Ning vaid igatsen asjatult miskit.
Ma ka nutan või haledalt palun,
ei abi, ei kedagi kuskilt.
Minu mõtted on minuga üksi,
nad kui põlevad tasasel tulel.
Ma pole luban'd, et teelt ma ei eksi
aga ükskord ma koju ju tulen.
Kuhu, ma seda ei tea
ning ka millal, mul aimugi pole.
Kuid ükskord ma saan tundma mis pean
olgu ilus see tõde või kole.