Sõnale rõõmu leiti 946 luuletust
Õnn
Üks pisike Õnn astus majja,
toad hetkega päikest said täis.
Ema pai tegi, silus veel tekki,
isa ukse peal piilumas käis.
Pisut suurem Õnn mürglit teeb vähem.
Laual raamatus siilid ja põder.
Mängukaaslase ootus on silmis,
temast üleöö sai suurem õde.
Lõputut armastust soovin veel lisaks
ja igasse päeva suurt rõõmu.
Kui argipäev mõnikord paineid teil lisab,
saab vanaemade käest värske sõõmu.
Kodumaa
Kodumaa paene, siin tuuline taevas
sombused päevad ning jahedad ööd
kadaka jonni me rõõmus ja vaevas
kukega üles - ehk õndsaks teeb töö
eestlaste maa old see kivine pinnas
tuhandeid aastaid, ta kõikegi näind
aegade hämarast ühtsus on hinnas
võõrastel meeltel siin kehvasti läind
rannake paene, sel toimunud lugu
kindlalt meid toetamas, püsime teel
edasi homsesse maarjamaa sugu
Ela me rahvas, me kodu ja meel!
Palju õnne Eestimaa!
Palju õnne Eestimaa,
sul südamest soovin ma!
Su üle sünnipäevarüü on kirev-
sinililledega kirjatud,
valgete ülastega põimitud,
mustikmarjadega ääristatud-rüü.
Su pidupäeval päike paitab ilma,
tuues rõõmupisarad silma.
Sel pidupäeval ei jää keegi
rõõmust ilma,
kurvastust tunda
pole aegagi.
Eestimaa sünnipäev on kevade hakul,
siis, kui elu uue alguse saab,
siis, kui õide puhkemas on maa
ja armastust puhtamat tunda saad.
Õitse ja haljenda nüüd Eestimaa- vaba maa!
Pidurüüs Eestimaa
Eestimaa on au ja uhkus,
uhke on Eestimaal elada!
Sünnistsaati on muret tuntud,
hoitud ja kaitstud Eestimaad,
kuid ta kange
nagu kännujuurikas on olnud,
juurimatu, pühal maal.
Pidu tuleb, tuleb tore,
siis süda hõiskab, rõõmustab!
Sinitaevas Eestimaa üle,
meri laineid rannale loksutab.
Südamest tuleb rõõmu-ja valuohe-,
Eestimaa, mu kodumaa,
kuis sind ma ikka armastan!
Sõnad vaid mõtteis
Olen väsinud kordamast sõnu,
mida kuulata keegi ei taha
Sõnade taga on kurbuse võlu,
tunded nii kurjad ja pahad
Sõnad need armsaks on saanud,
mõtetes kuhjunud veel
Oleks vaikselt rahu neid maalinud,
kui oleks sõnu puudutand keel
Nii jäävadki mulle vaid sõnad,
mõtteisse rõõmu veel andma
sest elusat vaikusekõla
vaid mõttes saan edasi anda
Eesti Vabariigi sünnipäeval
Vabariigi sünnipäev!
Päike kõrgel taevalael,
tõuseb merepiirilt üles,
taeva kulda ketrama.
Maapõu liigutama hakkab,
sinililli sülest tõukama
rõõmupäeva õitsema.
Eestimaa peab õide saama,
rõõmusäras hiilgama,
südamesoojuses kiirgama,
hinges rahu säilitama!
Elul vastu naerata
Kui sa ei tunne elust rõõmu,
oled kui maailma tõugatud,
siis sa lihtsalt eksisteerid
ei soovi ellu muudatust.
Lased minna omasoodu
elul ilusal
ei adugi, et oled loodud,
elu ilusamaks elama.
Sünnime ju siia ilma,
kes valuga, kes valuta.
Siiski elu antud sulle,
elul vastu naerata.
Ei elu põrgut välja kannata...
Ilu tuleb koos kevadega
Lumi sulab, vesi vulab,
elu veereb edasi.
Linnulaul on juba kohal,
pilved kõik on laiali.
Kevade meil annab märku,
talve sabas keerutab.
Mõte elab soojas ajas,
seal lõokene lõõritab.
Ei ma ole kinni ajas,
ette vähe kiirustan.
Tundmatud on teed ja rajad,
kaunis kevad mind rõõmustab.
Lumi sulab, vesi vulab,
elu veereb edasi.
Linnulaul on juba kohal,
pilved kõik on laiali.
Sõbrapäeva tuluke
No vaata seda tulukest,
mis vilgub sõbra silmades!
Jälle jõulutundeis maa,
sõbra silmad kui küünlad säravad,
süda õnnel rõõmustab,
hing rahul on, ei kurvasta.
Jätkugu seda õnnesära silmisse
ja südameisse,
et ei iial kustuks ära
see armastust täis tuluke!
Mis see siis oli tookord
See tunne kuidas on istuda künkal
tundmata küngast
selle märga heina
oma istmiku all
tajuda kuidas palav päike
ei paista mu peale
kuidas langev vihm
sajab minust mööda
kuidas kontideni pugev külm
ei puutu mind
See polekski nagu mu asi
või pole mina maailma
Millalgi pean seisma sellega vastamisi
endale silma vaatama
ja küsima
mis see siis tookord oli
Mismoodi ma muidu seletaksin
oma lastele
misasi on päike
ja kuidas see meid elus hoiab
misasi on vihm
mis põhjusel see sajab
mis on künka mõte kõige selle keskel
ja et milleks on meile vaja
luuüdini .....
Helistan Sul sõbrake
Sõber, kuis Sul käsi käib,
oled veidi nukker, mulle näib?
Sõber, ilmad meil siin ilusad,
inimesed toredad.
Sõber, mida teinud täna oled,
ja kas eilne päev oli parem?
Sõber, kus käinud,
keda, mida külastanud oled?
Sõber, kevad tuli meile varem,
meeleolu nüüd ka parem.
Sõber, ega Sa ei kurvasta,
et sõbrapäeval lahus peame olema?
Sõber, Su häält on hea kuulata,
rõõmustan, et oled mul iga päev olemas.
Tänud Sulle sõbrake!
Helistan Sul täna, homme, ülehomme
ja ka üle- ülehomme.
Sõbrapäev
Sõber on kui kallis vara,
hoia teda ja sõpruses ela.
Sõber on kui habras hing,
kui tal liiga teed,
siis ta kui tiibadeta lind.
Südamega tunned ära sõbra,
õige sõber truu
ja suure südamega on.
Õige sõber elumerest välja aitab,
tal kõigest hingest aidata on soov.
Sõber on see, kes märkab
ei peitu poe, kui häda suur.
Rõõmu tunneb Sinust ja pead Sul paitab,
kui elus Sul kõi õnnestub.
Sõbrad kallid, hoiame ühte,
hoiame kokku!
Ei siis armastus meist iial lahku.
aprillis
lööb pärast talve
haljendama põld ja nurm
samamoodi heleroheline
nüüd on jälle elu igavene hurm
mul kahju hakkas
et poisieas pajupill
jäi tegemata
pritsmeid pööreldes
vesiveski koduojale
rõõmust kilgates ehitamata
varandus teele mida
võtta jäi kaasa tulemata
vajunud on igaveseks
Elva jõe põhja kõrvus tuul
lahtistel jääpankadel sõitmine
silme ees Peipsi avarus
pähe hakkav vabadus
Kingitud päev
Täna murepäevad nurka heida,
heidame koos, mu sõbrake.
Täna ilm on imeline,
päike paistab sõbrakene,
oksal siristab linnukene,
sinilille õis avatud on veidikene!
Sinitaevas pole kurba nooti,
natukene vihmasegust lund,
tuleb hooti.
Kaisutusi, kallistusi,
neid ei tule puudu ometi,
kingitud päev toob rõõmu alati!
Sõbrapäeva rõõmud
Sõbrapäev
toob ilusa ilma,
toob rõõmsa meele ja särava silma,
toob kokku kõik sõbrad,
kes siin või kaugemal,
toob soojust südameisse ja rõõmu,
toob mõistmist ja armastust juurde
ja kannab nad hingeellu suurde.
Ilusat sõbrapäeva
ja lustlikku meelt,
et päike jääks särama
ükskõik mis tahes Su teel.