Sõnale sajab leiti 144 luuletust
Märtsis sajab lund
Pole haruldane nähtus -
märtsis sajab lund,
kui kõik talvetunne lahtus,
kevadest näed und,
kuid võin lohutada, et
mööda saab see ruttu,
ööd ehk ongi külmad veel,
siis talv see läheb tuttu,
lastes rohelusel tulla,
linnulaulul kõlada,
üle ilma õitekullas
kevadel siis saabuda.
- Tarmo Selter -
2024
Taas sajab laia valget lund
Seda oligi arvata,
et lumi salaja hakkab sadama.
Jõuluimed tasapisi kohale jõudma,
hingest ei saa ju rõõmul lasta minna.
Imeline jõuluaeg on ja jääb
meie juurde nüüd iga päev.
Jõuluaega hoiavad taevased väed,
palju imesid veel tulemas näed.
Jõuluajal kallikesel
imed hakkavad sündima,
sündima ja tulema,
meie keskel olema.
Vihm sajab üles
Vihm sajab üles
jääb üles
ja alla ei tule
ei tule. Mida iganes teed ta sajab üles.
Terava tipuga tilgad
ojad ja lõpuks ka joad suunduvad üles.
Nuta või naera,
palveta, loitsi või nea,
nad suunduvad üles, need veed
viimse tilgani,
sest taevane keeris, mis kord juba avatud,
ei sulgu.
Meil ei jää muud midagi üle,
kui jääda alla,
kui jääda sellele vihmale alla.
Meil ei jää muud midagi üle,
kui jääda vihma kätte,
et lõpetada alustatut
ja siis lõpetada seda, mis on juba lõppenud.
vihma sajab
Vihma sajab.Piisad langevad.
Õuest kajab. Möödujate naer.
Aknast vaade alla tänavale
porised teed.
Need mis kuhugi ei vii.
Külm väljas. Kevadised veed.
Nukrad on silmad nii -
surutud vastu klaasi.
Vihma sajab.Endiselt ootan.
Päikest vajab. Naeratus -
loodan homsest leida end.
Unelmatest. Mõtete lend.
Teiselpool vikerkaart
seisab kättesaamatult
kõik mida igatsend.
Vaikselt akna taga sajab lund
Vaikselt akna taga sajab lund,
silm vajub, kuid ei tule und.
Jõulutuled valgustavad õrnalt tuba,
ja jõulusoojas küsib hingelt luba.
Kui jõuluaja soojus sees,
muudab soojaks südame,
siis rahulikult asja võta,
sest saab ka ilma muretsemata.
Kui südames on väsind tunne,
ja südames on palju soove,
selleks, et see täituks õige pea,
pead oma hinge avama.
Kui ainult usud sa
Väljas sajab juba ammu
mööda tänavaid ma tammun
ja aina mõeldes sulle
ning sinupärast hüppaksin ma tulle
Sind ma ammu näinud pole
igatsus mu hinges kole
Ja elu sinuta
on kui roos ilma õieta
Ma palun veel üht võimalust
et näidata seda koledat igatsust
sina oled see ainus ja õige
ja mälestusi korrata võime
kui ainult usud sa
Nüüd me rannas kõnnime
päikseloojangut vaatame
ja äkki tunnen su huuli
ja tõusmas tundeid nii suuri
See öö kuulub vaid meile
ja pole asja siin teile
ja seda muuta ei saa
kui ainult uskuda
jüripäeva tuisk
sajab lund õied
sinilillel päev otsa
põõsa all aias on
sulgunud kevad
tuleks kui vastu tahtmist
talvel ei taha
lasta kuidagi käest lahti
*
aastaid hiljem ärkad
ööl ühel sellest üles
Su käsi ikka veel mu peos
hulgume sihitult tänavatel
meil silmad on unes
sellest vees kurbuseks
saanud meel meil pilvise
taeva all nii lahus on tee
mis ees
Koos vihmaga
Koos vihmaga ma nutujoru ajan
ei taha üksi olla vihma ajal,
tunne kurb mind valdab kogu aja,
kurbi mõtteid aina juurde sajab.
Üht päikesekiirt kõrvale oleks mul vaja,
kel silmis sära, sära jagada tahab,
siis vihm las kallab
ei temaga kaasa lähe enam
ja ilmaelugi on siis palju kenam.
Süda ikka kurvastada tahab,
hing nutta, kui väljas sajab,
kuid päike vihma ära ajab
ja taas päikesekiir mu südamel särab.
1. aprill
Suvetuul 1. aprilli paitab,
sooje nalju välja tuua aitab.
Kui vihma sajab ja sombune on ilm,
siis kuskil päike särab,
vastu vaatab 1. aprill.
Sel päeval naljadel ei ole piire,
tõed nalja ohvriks langevad.
Siiski aprill on vingematest vingem,
me ümber ilm ja ilmaelu,
siis pisut naljakam.
Otsin kõikjalt kevadet
Vähe veel sellest,
et lund kallab,
nüüd sajab taevast
ka jääd alla,
ilmas kõik on
pilla- palla laiali,
kevad käes on ometi!
Nüüd ei oska öelda,
mõelda ei ennustadagi,
millal kevad ilu looma,
rõõmu tooma hakkab,
jõudma ükskord meieni,
olla kohal üleni?!