Sõnale sajab leiti 144 luuletust
Jõulumõtetes
Taevast sajab valget vatti,
kuskil jõuluvana nähti.
Aisakellal ilus kõla,
küünlavalgel kaunis sära.
Ehetes on kuusepuud,
sära jagab kuldne kuu.
Valgust pakub valge lumi,
kaminas praksub lõkketuli.
Kuidas vastu võtta jõule,
pole iial endalt küsinud ma?!
Näen, kuis mõnel kurbus jookseb põue,
kui jõuluaeg tal lähemale saab.
Niiväga tahaksin ma saata
jõulurõõmu nende õue,
et südamed taas rahu saaks
ja ilu lokkaks jõuluaal.
Jõuluootus
Kaunid jõulud teel on juba
särab silm ja särab süda
kuused ootel metsateel
rõõmu juurde tuleb veel
Pilvist maha sajab lumi
sajab õhtust hommikuni
hõbehärma puistab kuu
kauniks muudab jõulukuu
Küünlasära hinge paitab
mured ära viia aitab
kauaks jääb põlema südame-
Nii väga me jõule vajame.
lume valgust vaikust
sind tänan suvi
valge juuni
su pillamises kaua
sai olla meel
sinitaeva pilvede
astrite unustuseks
nüüd öö läbi hommikuni
maale sajab valge lund
meil unuks sootuks juuli
jääks silmapiiri taha
heleroheline kevadootus
lume valgust vaikust
aina rohkem päeva
hangedena kuhjuks
Jätku "leiba", vampiir
Öösiti on lihtsam inditeeti peita
kõigil, kes surematu
ja võib pubides, pidudel meelt heita
seltsita olek ettekujutlematu;
nt. vampiir meest või naist vajab
sügisõhtul on kihvasi kanda normaalne
tantsuplatsile rahvast juurde sajab
ja isu verele on reaalne;
kõht peagi tühi
aga kuna madal profiil loeb
nii peab humaanset ta pühi
seega peldikusse peitu poeb;
pistis käe prügikasti
kust tampooni leidis
nüüd läheb asi ilusasti
punase nõrguva asja suhu pistis;
mekk on hapu kuidagi
maitse pole halb, aga imelik
siis tunneb kõditamas midagi
ja see pole punane .....
Emale
Uitab endistviisi üksildasel nõmmel
rada, mida unelmates käinud.
Sireleisse kaotatud õnne
nutan vaid, sest see on jäävalt läinud.
Toomingate valendaval puul
mõte tahtmatult teeb omi käike.
Ununenud tundeid laulab tuul,
aastad saavad erilise läike.
Siirassilmne, puhas andekand
üle taeva habrastiibselt kajab.
Hinged lehekuiselt pakatand,
istume, ja toomevihma sajab.
suvest välja minemine
kui taeva alune
täis on suve hääbumise
nukrust meel igat õit
värvi lõhna kaua
lahkumisel tänus paitab
vaid olemise võimas sund
mis saatusel veel anda
et saaksid maitsta
sind hetke uude üle aitab
kanda toob ulgumerelt
ära randa
10.09.2022
*
meel hellub mõttest
kõigis aegades on olnud
kevad suvi sügis talv
räästate tilkumine
sulavee vula
paisub leheks oksal pung
hõõgub veres õite lumm
siis vihm ja pori
alla sajab märga lund
ent kõige selle kohal
päeva voolav
elu hoidev helde päikene
aja katkematu tulv
10.09.
.....
Tinast sülem
Ei möödunud 104. aastapäev pidulikult
mis Eestile sümboolselt pähe jäi
ja nüüd üle 6 kuu hukatlikult
möödunud ja aeg tagasi ei käi;
tinast sülem kasvab ja liigub
nagu ronkade parved viimsepäeval
mis sajab või maal ja merel kiigub
on mõõgaga ratsamehel karneval;
Kasakate maal, mida susib vikatimees
olles külgepidi hukatusega
kõik, mis on sülemi ees
ühineb peatamatu kurjusega;
kuidas sa surra tahad?
tuli, kuulid, kahur, külm või nälg
vedelevad alla jäänud kehad
see on korduva ajaloo jälg;
pealike sõnad Brüsselist
nende teod koletise sisse ei .....
vihmane päev, vaataks ka mõne hetke sisse
Alguses oli Sõna
sajab vihma tüütult pikalt
Sõna tule jälle õeks
istu koos minuga kõrvu lihtsalt
ole kuppudes voolavaks jõeks
vaata kuidas igas tilgas
valgust kukub rohtu maha
Sõna vihma lähelolu
meel mul tunda tahab
hetke laiali seda
peoga kõikjale jagab
Suigatus
Hommikune suigatus,
nii mõnus on.
Poolärkvena, ikka näen ma und
Sajab paksu laia lund,
valge on kõik maa.
Suigun valge lume peal,
õnnesurinas, nii heas.
Vahest suigatus on parem,
kui üks piinav öö.
Suikudes hõljud maa ja taeva vahel,
reaalsustunne kaob ja kaob.
Vanaema kiiktoolis...
tuleb suik peale imehea.
Vihmasagar
Täna on nii pilves ilm,
kuid minu sees on päikest küll,
sest korjan rõõmu hingele,
nii siit,-kui sealtpoolt natuke.
Ei heiduta see minu meelt,
et vihma aina sajab teel,
sest mul ei ole jonnituju
ja vihma pärast ei jää ka koju.
Tähtis see, et hinges särab päike
ja tujul rõõmus meel on sees
ei hirmuta siis vihmasagar väike
ei meeleolu nullini vii.
Suurel määral sõltub tuju ilmast-,
kas naeratad või siis poetad pisara,
kuid ära lase heidutada ennast,
ühel väiksel vihmasagaral.
Isa, poja ja vanakuradi nimel
Akhephalos, sära läbi minu
tule välja sõjast ja rahust
päikesevägi on sinu
kae tähtede kustumust
kõik hinged, mis sündimata
nende tulekut sa kaitse
ja kõiki neid, kes võimaluseta
sajab eluverd, siis etse
et leida universumi valitseja
kui pole see minu pool
inglitrompet on alguse häälitseja
särab punaselt jumala tool
Agathos Daimon on meie ennustaja
uus päikese tõus toob katku ja tüli
nii kodus ja välismaal uudiste kuulutaja
täis juhuseid on saatuse süli;
isa poja ja vanakuradi nimel
las lapsed kõik tulevad mu juurde
on laulu puhtal südamel
tu .....
kui oled armunud
öö otsa nägu
pööratud Su poole
pea kohal tiksub kell
kumab veri
kõrvuti me soontes
helde ja hell
mis tuleb ei tea
veel küsima ei pea
kuni valgust pole aknas
päeva minema ei hakka
kuni käsi veel Su peos
õlg vastu õlga
öö meid seob
toetume vastu
ta hiigelnõlva
*
jätsin lukustamata ukse
viinapuuväätidesse
kasvanud majal
mida on mul karta
armsama poolt hüljatul
mida võib veel minult
võtta varas
täiskuul ja ritsikatel
siia enam pole asja
rohuna kus kurbus kasvab
vihmana nukrust sajab
pere on kodus
laps magab
naine peseb pesu
pimeduses sajab
huilgab vedur
pliidi all on tuli
ühes nurgas ämblik
leegi tõtlik hubin
värelemas ämbril
seebi valge vaht
naise käte peal
vaadata neid kaht
on nii valus hea
annab õhtu neile
eluks mida vaja
rahu tuleb meelde
üle pika aja
22.04.2202
Ilus oled, kevad!
Ilus oled, kevad!
sul juustes kirju pael,
su kleit nii õhuline ja lilleline,
jala ümber tilisevad kellukesed.
Ilus oled, kevad!
Su naeratusel mängleb mahe tuul,
su häälel soe ja pehme kaja,
su silmist kastepisaraid sajab,
su puudutus-see hulluks ajab.
Ilus oled, kevad!
Päike kuldab sinitaevas,
linnupere pesa teeb,
väike ojakene lookleb,
singa-vongalisel teel.
Ilus oled, kevad!
Kasepuu end trimmi ajab,
kogub mahla tüvesse,
tüvekoor on mustjas-valge,
kask armunud on ilusse.
Ilus oled, kevad!
Samblasülest kostub hääli,
mets täis on elupraginat.
Jääks .....
Tali ammustab 3
Arvasite, et kevad tuli
aga ilm on meil suli
kui tuleb uuesti see tund
et veel pime ja sajab lund;
ilmaasjata kevadet ootasite
ilusaid riime ja päikest lootsite
isegi hommikul taevas must
käib mõnedele närvidele just;
maa valge uuesti
peab viskama suuresti
seda valget paska
mis teeb tänavatel tuska;
kella keeramine ei aidanud
kõik seda tegu laitnud
ja sind see mornistab
SEST TALI ALATI AMMUSTAB
Ilmaolud
Kevad jäi lumehange kinni
ei leidnud ta lumest oma kingi,
liblikatega kleidist hoidis jääkild kinni,
kuldkiharatega lumehelbed mängisid.
Kevad kurvalt vaatas ringi,
põsilt pisarad voolamas,
paistaks üksik päiksekiirgi,
mis põsilt pisarad kuivataks
Kuid lumi ei veel minna taha,
istub kukil kevadel,
viimseid helbeid maha sajab
Päiksel võim on viimane.
Suurim tunne
Sulle, kes sa oled minu suurim tunne.
Sulle, kel mõeldes iial taha mõelda muule.
Sulle, kes kurvastades naerma ajab.
Sulle, kes päikse välja toob, kui sajab.
Sulle, kel tooksin tähed, kuu ja taeva.
Sulle, kes kergeks muudab raske vaeva.
Sulle, kes on minu salajane hingerohi.
Sulle, kel naeratan, kui isegi ei tohi.
Sulle, sest sa oled lihtsalt parim!