Sõnale siil leiti 45 luuletust
Õnneratas
Puhu,puhu tuulekene,
saja, saja vihmakene,
siutsu, siutsu linnukene,
liiri,lõõri lõokene
Tipa, tapa lapsukene,
kipa,kõpa suksukene,
vuta,vuta siilukene,
tika,taka kellakene
Laula,laula suukene,
tantsi,tantsi jalakene
veere, veere õnnekene
hõiska rõõmul meelekene!
Kevadsoojusel
Kevad ratsutab soojal tuulel
lindude vidinal ärkab aas
Põõsastel lehed kui rohutirtsu kuued
kastesed pärlid helendavad peal
Metsaalune täis on lilli
kollased ülased valgete seas
sinililledel sinised silmad
lõokesel pesa nurme peal
Päike kuldseid kiiri pillub
laiutades naeratab
ülesküntud põllusiilud
kuldne rukis mulda saab
Ikka kevadet ma ootan
elu algab teisiti
soojusega süda täitub
ikka uuesti ja uuesti
Turts,turts Siilukene
Turts,turts
ukse taga
Tulen,tulen
tulen juba
Seal mu väike sõbrake,
okkaline siilike.
Siiluke,miks nii vara,
oled juba ukse taga?
Arvasin,et magad veel,
kevad alles kaugel teel.
Oi,kui märjad on sul käpad!
ninaots on vesine,
okkad madalad on kehal,
oled nõnda hirmune.
Kas ehk külakoerad kurjad,
leidsid sinu lume seest?
Ja siis pagema sa pidid
kiirelt oma elu eest.
Nüüd külakoerad jäid klähvima
ja saagita,
sind ei jäetud kaitseta.
Kuivatan sul okkakesed,
et nad muutuks tugevaks.
Tassi piima kallan sulle,
piimakest sa armastad.
Turtsu,turtsu
S .....
Trill ja trall metsa all
Kurekellad helisesid,
käokellad kukkusid
hiirekõrvad kikitasid,
kullerkupud kudrutasid,
varsakabjad kallistasid,
võililled vadistasid,
sinililled edvistasid,
nurmenukud tukkusid,
piibelehed piilusid,
ülased üllatasid,
lepalinnud leppisid,
tedrekuked mängisid,
kägu kukkus omal viisil,
orav takti nagistas,
öökull öö unustas,
lepatriinud luuletasid,
mesimummid maiustasid,
siilipoisid sihverdasid,
rohutirtsud viiuldasid.
Oli see vast trill ja trall,
metsa all.
Elu nägemus
Okkaline on mu elu,
siililgi on okkad,
okkaline ei ole siili elu,
tal on muidu okkad,
vahest siili silitades,
need pehmeks muutuvad.
Kibuvitsalgi on okkad,
üsna teravad,
keelepaeltelt välja pääsnud sõnad,
teravamad ja valusamad veel.
Ei saaks välja tõmmata neid okkaid
pintsettidegagi,minu seest.
Tee ääres vana leinakask,
küür seljas,
juuksed maani ripakil,
tuules tasane,
keegi tast ei hooli.
Eemal laps läeb kooliteele,
sõbraks saanud sebraga,
koer on ketist vabanenud,
või lastud lihtsalt hulkuma,
ei hakanudki minu peale haukuma.
Näe,see sama siil on siin,
.....
Meri
Päike laskund madalale,
meri mustjas-roheline,
tuulekene tasane.
Valged vahuharjad silpsti,solpsti,
randa ujuvad,
rannaliiva unund jäljed,
ära peidavad.
Olin noor veel,
kui ma saatsin
ühte paati merele,
naeratades,lehvitades,
kaua vaatsin järele.
Rätisiil mul ainukene,
kuhu pühin silmavee.
Silmapiiri taha päike
vajub unele,
vetesügavuses aga,
on mu kalli sängike.
Alla 18 keelatud
Alati loome inimene, eiramas trelle, et olla vaba on tulnud elada ekstreemselt, siin nii palju kitsi ja veel rohkem mente, kuidas olla produktiivne loov ja hoida söök lauual, see ei tasu ju ära kui ausalt teie matuse tseremooniale soundtracke laulan, söögiks vaid eilsed tühjad herne kaunad; röövlid ja pangad, näen näost et enamus siin elada kardab, autoriteet peab end targaks,paistavad selgelt teie haavad te lapsepõlve traumad, segi keerand ärikad aina juurde juurde plaane hauvad, küsiks keegi siis, et kui kauua?kui kauua sa silmi avad? Kui kauua ma enam ei jaksa; alla andva .....
— Maarjo KTõe Reliikvia
Enne kuulmatu, kuidas järjekordne trubatuur, täitmata oma lubadust,
vaid põgenes surma suust, inim loomus muutmatu, kui ta ei kuulanud,
Tõde, põgenev ja nõme, läbi sõrme piiluv, ilkuv, kaela lõugadest
ta ila tilgub, ja see söövitab, päeva röövimas, õigeks ennast röökimas,
kõik ta teod Väärikad, kui nende abil sööki saab, mööda nööri õpind kõndima,
seaduse silmuses, hirmudes, võtad osa süsteemist- oled osa viirusest,
Sest see on inimeselt inimesele üle kantav, ja rumalale tõesti Lihtsam Tee on nakkav,
Kui sa vaid mõistaksid, siis terve elu oma rööpais .....
spektaakel
mu valulävi lahtunud on ajas, mis mōttevurre tiirutamas peas
käin tundmatuse tamburiini kajas
kui siil kel okkad turris sügispeal
uus tund, uus päev, uus silmaside aval
uus uks ees kinni lahti prōmmib meelt
käes kaustik, pliiatsjupp nii madal
mu sōnad kōrgel mägikaljudel
ma ōhku vajan kōrgel taevalaval
ma lavastaja, monotükki teen
mu näidend suur, spektaakel mida vajan, et rahuldada saalitäit mu sees
puts.®
Koolis
Koolis...
Tihti mõtlen ma ennast koeraks,
kes jookseb tihedais tihnikuis,
haugub suu vahus siili peale ja hammustab vöödilisi kasse.
Siis tahan olla kaelkirjak.
Kõndida pea pilvedes, vaadata teiste peale ülevalt alla,
NING SÜLITADA.
Lennata kõrgel taevalaotsil, rasvase lohemaona
Röövida Vassilisasid, elada seitsme maa ja mere taga
SUUDELDA LUMIVALGEKEST.
Tunnikell!
Õpetaja võtab minu tühja lehe,
vaatab mulle kaasatundvalt otsa ja ütleb
Saa ükskord meheks!
Mina aga ei märka teda, sest olen väike nõiutud roheline konn,
kes ootab tiigipõhjas oma päästjat.
.....
Talvesaisoon-hibernatsioon
See on aeg, mil päike tõuseb hilja
ja juba varsti jälle looja läeb
on oma urus karu, iga putukas ning siil ja
valgest soojast suvepäevast und vaid näeb
Ka meile meeldiks jääda kauem sooja teki alla
ja pehmes voodis külge pöörata
kui tuiskab lund või vihma taevast nagu kraanist kallab
ei lasta meil päev otsa põõnata
Tasa tahenevad maapind, lombi-järveveed
aeg on kanda talvekäpikuid
tabad taas end tahtmast ühte tassi taimeteed
tagataskust taskurätikuid
Talvel tahaks tahedamat: tangu, tatart, liha
pekki akna taga nosivad ka tihased
niikuinii siis mant .....
kokkuhoid
mis kellast
alates
kaob sünninaeratus
mis päevast
jututuju
rammupiimalt koor
nupp nupu järel kinnisemaks
vajub pult
sest ükski pilv
ei muuda taevas
oma kuju
veel oled noor
veel keele all on
sülge
veel põõsastes peab
siilikene pesa
veel okkad võtavad
puhkevaid lehti külge
kui viskad siruli
ka minuta
kesk kesa
Sanya
Looduslaps
Ärkan elule
kasvaval kuul,
olen ladvaõun
pirnipuul,
räägin siilide-
usside keelt,
olen alati
oma meelt.
Ei ole ma
erudeeritud,
teadusteostest
maha kopeeritud,
kirjatükkidest
üles tsiteeritud,
vägitegude eest
premeeritud.
Siiski
olen Triinu kas
õnne- või tuhka-,
kes kunagi parsil
ei puhka,
kes loorberit taga
ei aja -
sest seda ma lihtsalt
ei vaja.
/Mari*Uri/
Igav elu
Elektrit juhib pinge
Ja õpetaja ütles: minge
Tahvli juures istub Aadi
Kes jõuludeks sai vaadi
Vaadi sisse pani ülu
Nüüd mekib nii mis mõnu
Aadi õllest täis
Kuid omamoodi kaine näis
Kodus Aadi sai veel rihma
Ning pisaraid tuli kui vihma
Tunnen väikest Erlet
Kes omakorda tunneb Merlet
Õhtuti käisid väljas
Hommikuti olid nad näljas
Tunnen ka veel Mikku
Kes sai Meeli käest nikku
Pauku lendas nii mis kole
Kahju et kondoomi pole
Meeli sai lapse
Sellepeale võtsin väikse napse
Ristiisa olen nüüd
Sina hapukapsaid müüd
Taga istub Jaanika
Kel tunnis väike .....
Tintel-tantel, tintel tantel,
jänkul valge karvamantel.
Kukk sai kullast kannused,
Vares vatist vammused.
Karujõmm sai karupüksid,
Lumememm sai lumemütsi.
Pätajalg sai pätad jalga,
siil sai siidiokkad selga.
Sokk sai sokid, susi sussid,
lammas lokid, kutsu krussid.
Aga kõike uhkem kuub,
jõuluõhtul kuusepuul.
õnne
siilike väike,
lilleke, mu päike,
õnne sul olgu,
juurde veel tulgu,
õnne sulle ma soovin,
luuletada vaikselt proovin,
kinki mul sulle pole,
ära mind seepärast väga suge,
kuid saadan kallistusi sulle,
miskit muud ei tule pähe mulle,
või siiski veel musi või kaks,
see oleks igapäevane taks,
loodan, et see ei lõpeks,
läbakäega vastu mu nägu - LAKS!
Muheledes
Istun mugaval nahk istmel ja otsin oma riime
Juba mitu tundi ma oma mõtetes tiirlen.
Nagu laevuke vaiksel ookeanil otsin kaugustest silmapiiri.
Avastama pean ma hingesoppist enda stiili.
Üsna tihti tunne,miski mu südamest hõikab
Teha kunsti(räppi) kui mu pea vaid lõikab
Vajadus voolida riime ja sõnumeid välja
Sellest ühiskonna struktuurist,
Nagu uuriiks elu,läbi väikse luubi välja
Tarkusi,vanasõnu mida ei koolis ei õpetada
Laon paberile oma musta pastakaga
Ref:
Vahes mu räpp on muhe,vahest tunded löövad lakke
Tihtipeale püüan tuua tõetruid fakte
Elust enese .....