Sõnale siiras leiti 63 luuletust (top)
Lipupäev
Ei meelest unu mul iial,
mu kallis kirjandusõpetaja Miia,
kel pilk on olnud siiras
ja häälekõla armas.
Kirjandust ja kunsti
ta jagas lahkel meelel
ja nii ilus kõla oli eesti keelel.
Kirjanduse ilust, võlust
rääkis ta alalõpmata,
läbielamise valust,
pisaraid oli märgata.
Miia, olid kallis mulle,
päikeseline teerajaja,
elusuuna näitaja,
minus kaunite kunstide ärataja.
Tükikese tänasest päevast
võid Sa võtta endale,
mõned luuleread ka minult,
mis pühendatud Sinule.
Tänud kallile Miiale!
Toredat lipupäeva kõigile!
.....
Armastust otsides.
Vahel tunnen ma siirast rõõmu,
vahel mure mul südant kriibib,
vahel maitsta saan kibeduse sõõmu,
vahel hirm mu põue hiilib.
Vahel tunnen naeratuse maitset,
vahel pisaraidki tunda saan,
vahel viha eest ma vajan kaitset!
Kuid millal armastust ma tunnen taas?
Minu päike...
Need meelad söekarva silmad…..
See pilk mis nii siiras ja aval..……
Teeb kaunimaks sombused ilmad…
Huulil naeratus, kelmikas, kaval…
Juustes kevadist kuldkollast sära…
Soojust kiirgamas süda ja hing.
Talv põgeneb kaugele ära…..
Nähes eemalt tulemas sind...
Kaelas kuldsetest kiirtest kee…
Ma tean…....minu päike on see…
Igavesti Laps
Nagu isa, kellel jalas lapse kingad,
ei suuremaks ma kasvand, liivakasti äärel,
tasakesi su mudel autot vaatan,
endale teda tahaks, kuid tean, et sa ei annaks,
nii, et häbenedes oma ette mängin sõrmedega,
ehitan liivalossi, mille sa kindlasti lõhud ära, tean,
et ei tule järgi mulle ema, ega ka papa,
kui päev läheb pimedusse, kujutuslikus papp karbis magan,
vahest süüa tahaks,külmast pääseda sooja,
siis jääksin ma vanaks, kes mind vaes last ikka endaga kaasa haaraks,
näitaks maailma, õpetaks kauneima,
oleks sõber, kui pole maandavat laulu leida,
aitaks tellisei .....
Naeratus
Mu mõtted keerlevad kui torm,
ei ma kunagi poolda olla morn.
Naeratus on õnnelaeka võtmeks,
naerata, et iga kurb hetk lõppeks.
Naeratus on see, mis avab hinge,
polegi vaja inimesele muid kinke.
Naeratus on võluva toimega,
eriti, kui kaasneb rõõmuhõiskega.
Siiras naeratus on parim murede ravim,
vahet pole, kas oled noorim või vanim.
Naeratus on kui müstiline hüpnoos,
ei sellest teki kunagi üledoos.
Naeratus on see, mis tõmbab ligi,
võimalik, et armastuseni see viibki.
Naeratus on see, mis paneb särama,
hommikuti võluval moel ärkama.
Naeratus on õnnelik .....
Tihase austamise lauluke
Tihase laul on kõigile üks,
oled sa tüdruk või ulakas jüts.
Oled sa rumal või oled sa tark,
ise kas kõnnid või abiks on kark.
Laulab ta hüti ja eramu taga,
tal pole "milleks?" ja tal pole "aga..."
Olgu kas meeletu, olgu kas vaga,
olgu või koguni sarved ja saba.
Temal on savi, sest temal on sits,
olgu teil pealegi Haapsalu pits!
Tihase laul on kõigile üks -
kaabu kas peas Sul või hipsteri müts.
Tihase laul on siiras ja vaba -
tasuta käes,
Sinu akende taga...
Metsmesilased teevad karu kolbas mett
Pealkiri räägib sellest
mida ükskord metsas nägin
ei lähe kaunis pilt meelest
loege isuga, millest räägin;
Pärnumaa metsad on paksud
eriti Läti piiri ääres
panin jalga matkatossud
saada rohelusse on veres;
ning sumin andis mõista
kuidas kihab elu ilma inimeseta
mesilane kolbast koduna ei välista
teevad mett ilma takistuseta;
loodus on imeline
ühe käega torkab ja teisega paitab
sellel on vaim mitmetahuline
oma algust ja lõppu mõistlikult kasutab;
ei saanud pilti ma teha
aga mu jutt on siiras
oli ellu tärganud surnu keha
vaade metsa rüppe mind haara .....
K6iksus
Kuristikult alla, vaba langus mind kandmas,
Polaarsust ei valda, ei usu head ega halba,
Vaid rahu sõja keskel tahtmas,teda ei tule,
Seda vaid kartmas, Pole loll kes teeskleb tarka,
vahest lihtsalt tead, et tuleb ülbikutele kesta anda,
Olen kõigest mina, suutmata lõugu kinni panna,
Tean, et see mind üks päev tapab, kuid tuleviku nimel,
Kavatsen oma eripära vabaks lasta, seni kuni jaksan,
Kõik on ühesugused, kõik on ühe suurused,Üks on erinev,
Juhatatud tuule keeristest, taeva kõrvetavatest leekidest,
kui vaid silmakirja-paber raha ja oma edevust teenite,
Iial pole sull .....
Üks hetk
üks hetk ja pisaratest saab meri
või üks kaev
kuhu koguda vihmastel päevadel vett
et seda hiljem ämbriga üles tõmmata
puhas allikavesi
milline nauding olla osake loodusest ja
osake vanavanemate tarkusest
leida emakesest maast see ilu ja võlu
millega oma igapäeva toimetusi rikastada
kui hommikul ärkad koos kukega
ja seda sammud lauta
et teha seal toimetusi
toita loomi ja vaadata, et kõik on elus ja hinges
sa tead, et sa oled vastutav
juhtugu, mis tahes
ka nende hingede elu on sinu päranduseks
on inimesi, kes ajavad nutma
kes ei kontrolli enda sõnu
kes ei kont .....
Vaikiv tänu
Kui öelda tahaks nii mõndagi veel
Mis pakatab siirusest ja tänutundest
Kuid hinges on hirm ja mõtlik on meel
Kas vaigistada mõttesoov või liigelda eksiteel?
Kui tahaks tänada inimest eksisteerimise eest
Kuid üks osa enesest vaikib, sest kardab
Mälestused ja hetked ilmuvad erinevatest aegadest
Kas võtta risk, teades, et mõni oht võibolla ähvardab?
Olgugi et tegemist pole mitte midagi negatiivsusega
Ei morbiidsuse, nukruse ega sünge maailmaga
Vaid headusest ja siirastest soovidest tulnud kirjaread
Kas tekitan vastupidise reaktsiooni ja kukile kooruvad vead?
Öösuudlus
Kaunid lõputud valged ööd
on hämar, aga ikka valge
peoga aega ikka surnuks lööd
ja tantsust higine on palge;
värske vere lõhn ja noorus
ekstaas ja uudishimu vohab
nautida ööd üksi on voorus
millest mehepoeg lahti saada tahab;
põlevad silmad nagu kaks kuud
minu pilku ta peegeldab
näen kaames näos punast suud
enda tähelepanu ta meelitab;
Refr:
maagia hilistel tundidel
iha kinnitab kanda
paari vahel vastastikel huvidel
mis ta tahab, on anda...
öösuudlus;
päikseprillid laubal isegi taeva all
siiras emotsioon me kahel
murdub lahti see vall
mis olnud me .....
Tingimusteta
Läbi unenäo
ja palavikulise valu
ma nägin Su ema malbet naeratust,
kes oli nii vastuvõtvalt siiras,
et ma tundsin ja teadsin, et olen hoitud
Keegi hakkas rääkima, et alustasime justkui koerasabast
oma valede mustrite rägastikust,
aga ometi oli seal pildil ka keegi lapseootel naine,
ja minu süda oli avatud
mu süda oli avatud pakkuma Sulle võimalust isaks saama,
abielluma, teha mida Su hing ihaldab,
põhiline, et oleksid õnnelik
Ja selles palavikulises unes,
tundsin, kui tundmata teadmata tingimusteta armastus
sisenenes minusse
või oli see appikarje Sinult,
mi .....
Emale
Uitab endistviisi üksildasel nõmmel
rada, mida unelmates käinud.
Sireleisse kaotatud õnne
nutan vaid, sest see on jäävalt läinud.
Toomingate valendaval puul
mõte tahtmatult teeb omi käike.
Ununenud tundeid laulab tuul,
aastad saavad erilise läike.
Siirassilmne, puhas andekand
üle taeva habrastiibselt kajab.
Hinged lehekuiselt pakatand,
istume, ja toomevihma sajab.
Ema
Sa soojalt kallistad ja kunagi ei küsi
Mu tegudele mingeid seletusi.
Su helge pilk ja naeratus nii siiras
Sa lahkeid sõnu ütlemast ei piira.
Kuis suudad olla sa nii õigel ajal?
Mul toeks, kui ma seisan raskel rajal...
Ei soovitusi jaga... kurje sõnu kõla
Vaid tugev toetus, mis kannad enda õlal!
Kas suudan olla tänulik ma Sulle?
Su hoole, siiruse ja hingetoe eest...
Mu kallis, Ema! Hüppan sinu järgi tulle!
Ja toon su süles välja külmast veest!