Sõnale silmapiir leiti 83 luuletust
Silmapiir
Mulle meeldis silmapiir –
seal, kus tärkab päiksekiir,
seal, kus lõpeb inimmäär,
algab uue otsa äär.
Mulle meeldis silmapiir,
see, mis kutsub: “Tee üks tiir!
Tule vaata minu taha,
muidu magad elu maha!”
Nüüd meeldib mulle koduõu,
kus elab rahus pea ja põu,
kust ära paistab silmapiir
ja näha iga päiksekiir.
Nüüd meeldib mulle koduõu –
siit saan ma oma nõu ja jõu.
Siin ongi minu silmapiir.
On ringiks maandunud mu tiir.
/Mari*Uri/
Lootus
Seisan merekaldal,
sina teistpool merd,
lained laksutavad,
kajakad kisavad,
ei kuule sinu sõnu,
tuul ära kannab nad
ja silmapiiri nii kauge,
vaid virvendust näen ma.
Viipan sulle käega,
tasa sosistan,
lahkumise päeva,
siin veel meenutan.
Iga päev käin rannal,
lained laksuvad,
kajakad on merel,
paati pole seal,
kas teistpool merd sa oled,
või ikka virvendab?
Oh,ole kuidas oled,
lootus kerge südame peal.
Seinast ja laest
Kas oled alanud seinast ja laest,
ainsamast kahvlist ja üksikust noast?
Alanud kruusast, savist ja paest -
sulgenud silmad, kus tuul puhub toast?
Kas oled leppinud päevad ja ööd,
et polegi paljukest, mida sa sööd,
et polegi midagi kui ainult tööd -
kuni on parajaks kasvanud vööd?
Kas oled vaadanud, kiiganud ellu
kaugelt - sest lähemalt ei ole lastud,
talletand pilte ja paiku su mällu,
et oleks jõudu, kui aeg tuleb vastu?
Kas oled kuulanud mõtteid ja juttu,
nagu seal polekski sinuga seotut?
Katsunud peitudes pageda uttu,
varjata iseend, näotut ja teotut?
K .....
müürilill
kas ma olen müürilill
valedele toeks
kes su lossiaias
sajatuhandeni loeks
ootaks kuni
postitantsu-preilid
ära kaed
püherdad kõik põrandad
lupjad lõbulaed
tahad – avan sulle
õie elu saladusi
kaetud köiearmid
kiviseina palavusi
pindudega paistetanud
kohmetanud käsi
oma ilu eest
mis iial
võitlemast ei väsi
viitan sulle kohta
kus ma eile murdusin
kõveraks ja kägarasse
pooleks kurdusin
kuid ei näita
napi silmapiiri
ainsat ust
mille kaudu
ühel päeval
kohtan võimalust
Sanya
Kõrbes
Sammud silmapiiri poole sean
see on mõttetu,ma tean
kõnnin ikka,tasapisi
ma soovin näha virmalisi
Mööda jalalälgi astun
sammu pidadagi katsun
keegi ennegi on läinud siit
need jäljed on mu ainus viit
See keegi kes siit enne läinud
kaugel silmapiiri taga käinud
Kas ta leidis virmalised?
Enda hinge lunastused
Nüüd on kahed jäljed maas
mõttetult siis kõnnin taas
kõnnin ikka,tasapisi
ma soovin näha virmalisi
ah, neid
ah neid valgeid öid
kui valgus päevast
öösse mina ei taha
päiksehõõg ei jäta
tunde maha meel
värvidest ja õitest
saada ei taha vabaks
jääb puutumata voodi
kiljub õnnest hetk
kui kasel lõhnab
suvevihmast leht
sealpool seda silmapiiri
me kohtume emmates
veel mu arm
haihtunud me ümber
siis see aeg on karm
Lumest vabanenud kõrrepõld
me midagi ei tea sellest
mida tähendab põllule
igal kevadel olla uuesti põld
ja niimoodi tuhat aastat järjest
terveks suveks odrale rukkile
nisule saada koduks
pilvise taeva all üks lahja mullast lapp
astritele peenral õunapuude all
hallani õitseda
mida tähendab mäele
olla miljoneid aastaid mägi
Niilusele tuhandeid aastaid
kõrge pilliroo vahel
voolata oma sängis
granaatõunapuul mägedes
lasta uuesti õitseda leekivalt
oma erkpunastel õitel
ookeanil Euroopa ja Ameerika
vahel olla silmapiiri tagagi
miljoneid aastaid
tuulte käes ääretu ookean
Loojang
Loojangutes peitub ilu
õhtupäikeses,
luues hetki Sinus, minus,
hetkes väikeses.
Loojangus võib ette näha
kuumalainet just,
talvel suure jäise külma
varast ennustustust.
Loojangus saad purjetada
silmapiiri taha,
päiksekiiri silmitseda
kuni pole näha.
Loojang vahel peitumas
on Sinu südames,
kuni tunded koidikuna
tärkamas Su sees.
Loojang loomas õhtu ilu,
mälestusi, hetki,
mida leidub Sinus, minus,
kui neid hetki nähti.
- Tarmo Selter -
2023
sul korraga
palju aastaid mu salasooviks
on juua Lissabonis Pessoa
pildiga tassist kuskil terrassil
kohvi kuulda kuidas krigiseb
tramm relssidel mäkke ronides
linn askeldab oma keskpäevas
õitseb päikese käes aias mõni sidrun
ees silmapiirini ookean on lahti
sul korraga pole kuhugile
enam minna tahtmist
tuule eest hõlmad vaid pisut
korraks koomale kisud
Pessoa on väga huvitav Portugali luuletaja
muud ei oota
talv otsatu hall
kuivanud kõrred lumes
silmapiirini nii
elutu taeva all
iga paik iga viimanegi
muud ei oota
päev mööduks kiiresti
soe tuba lahke pererahvas
õhtul tuisusel mida on tarvis veel
auraks tassis piparmündi tee
jalge all ei oleks kuhugile teed
keriks omasoodu jutulõng
ninna voolaks tuttav hõng
Teel
On õhtul linnatuledes
jääkirme autoakendel,
õues miinuskraadides
veel mõni auto liigub teel.
Külmus Sind ei puuduta,
vaid mõni auto tuututab,
tal kiire koju minna vist -
ehk vaja ahi kütta siis.
Läbi autoakende
Sa vaatad, linnatuledes,
kaugel silmapiiril veel
näen laeva kodu poole teel.
Sa tuled läbi külma öö,
võttes kaasa päikese,
elurõõm ja sära just
nüüd paotamas on mulle ust.
- Tarmo Selter -
2024
too mulle
too Lissabonist mulle
kulunud nurkadega
kohvris kaasa Pessoa
pildiga tass
hommikuti kohvi
millest juues meenuks
plagisevate purjede all
ookeanile pääsemist
kaldal päevi kuis ootasin
silmapiiri tahagi minemist
näha tahtsin avarust
kus sina ei lõpeks
iga päev jätkuks ärgates
see hullutav retk
täitus millest pilgeni hetk
sadamas üles otsisin laeva
mil krigisedes tõuseb
dekile ankrukett
öösel mulle peale koikus
laotub ennegi laeval
kaasas olnud paigatud tekk
Kolme rublane
Emale
tean teise ilma
kaasa võtsid
minu pärast hingevalu
ohtra silmavee
kuhugile eal minna
mul pole peitu
selle eest
*
ainult üks kiri vanaisalt
kõigi mu lastekodude
aastate jooksul milles
õnnelikult kolme rublane
sees
päts sooja saia pudel
limonaadi teel poest
vana mõisani poistega
kordamööda pätsist haugates
kordamööda pudelist rüübates
kiirelt otsa sai see
siiski vahel tagasi tahan
seda katkistes tanksaabastes
lapitud dressipükstes
oma nõelutud sokkides
Elva jõeäärset pilgeni päikest
silmapiirini vabadust täi .....
Pärast esimest tuisku
silmapiirini maa on valge
soe suurrätt l õlal akna all seistes
mind haarab jälle nukrus
miks inimeste seas
või olla olla sama helgus puhtus
mis praegu aias põllul metsas
lumega kevadeni kestab
mälu hetketeks lahti sõrmitsedes
äkki imestunult leiad
sellest õnnest kordagi
sa elus veel pole nutnud
hing tänus kaasa nuuksund
kuni rohi roheline
seni kuni maja ümber
aias põõsa all
rohi roheline
talv veel verre tule
endaga too kaasa
maa jäise tardumuse
silmapiirini valge lume
kevadeni raske une
päikse asemel ta
põleda vaid laseb
toas lambi tulel
meel kuni viskub
taeva alla tulnud
kevade puhastustulle
lahtisi silmi nii arutult
julgelt
talv maal
lehtede ja õite asemel
kõikjal lumi valge
talve tardumus ja kargus
silmapiirini otsatu vaikus
külalisteks igavus mõni
külmetushaigus
aias oksi näriv kits
jänes ehmub mind nähes
küll meelgi harjuma hakkab
et valgust on päevas aina vähem
salli paned kaela mütsi pähe
hääl on kähe kui hommikul
teele lähed
meilid
mida teed
aknas täiskuu
seda vaatan
nii minagi
Sina seal
mina siin
me vahel
täiskuust
hele silmapiir
*
nüüd sügis koob jälle
halladest võrku kuhu kinni
jääb suve hääbumise
nukker hurm
vahtrate leekimine
lillede kortsumine
nende aeglane surm
jah hingele näha
on julm nende hukku
kui veres ei tärkaks
kevade ootust puudel
helerohelisi lehti
näha poleks lootust metsas
kus kõrvu kostab käo
vali kukku iga põõsa
alt kadunud lume puhtus
