Sõnale soe leiti 510 luuletust (top)
Naine kui kevadlill
Naine kui kevadlill õitseb,
kui teda puudutanud on soe päikesekiir,
siis süda järjest avanema hakkab,
särama lööb terve ilm.
Naise huuled magusad kui maasikad,
kui suudled neid,
siis liblikad kõhus lendlevad-,
Naised on nii armsad ja edevad.
Mehed õrnust üles näitavad,
naisi armastavad ja hoiavad,
neil' akna all serenaadi laulavad
ja õhusuudlusi saadavad.
Kevad ja rott
Kevadel kui tärkab muru,
rott see nina välja pistab urust
rõõmsalt hõiskab küll on soe
suisa kevad põue poeb.
Sibab ringi siia sinna
kauneid lilli nuusib nina.
Sinililled, kellukesed,
rott see supleb lillemeres.
Kui ta lõpuks ära väsib,
mättale jääb tuttu rott.
Päike ikka soojalt paitab
rotil uinuda ta aitab.
Tädi Sofia emadepäev
Elas kord üks töötu naine
tal 2 last, kes nii tüütud
Sofia on rooli taha, aga pole kaine
ja lapsed pole ka süütud;
see eriline päev Sofiale ei loe
kui poistel kogu aeg ADHD on
nendega suhe pole kuigi soe
mitte ei vaibu nende vali toon;
nad röögatavad "kas oleme seal?"
nii valjusti, et kõrvadest verd niriseb
üks poeg roomab teise peal
vanem laps valust viriseb;
elu sellistega on kole
tüütus Sofiat iga päev ahistab
emal epaatiat alles enam pole
poisse nüüd viimast korda karistab;
ja Sofia vastab:
"poisid öelge, mida te nüüd teeksite .....
Suur kevad õitseb
Suur kevad õitseb
ja paneb päikese särama
Suur kevad õitseb
ja katab maad iluga
Suur kevad õitseb
ja paneb linnud rõkkama
Suur kevad õitseb
ja paneb südamed põksuma
Suur kevad õitseb
ja paneb jalakesed tantsima
Suur kevad õitseb
ja jagab rõõme kuhjaga
"Kass Betty laul sõprusest"
Igaüks on isemoodi,
üks on koer ja teine kass,
kolmas loheks hoopis loodi,
kuid meid miski ühendas.
Ole kapten sa või draakon,
vahe tundub tühine,
siis kui seltsis püütud saak on - vennalikult ühine.
On see mäng või on see võistlus,
seda täpselt küll ei tea.
"Ole tugev." ütleb mõistus,
Süda ütleb "Ole hea."
Ühe samm on teisest pikem,
ära sentimeetreid loe.
Oled ilmas õnnelikem,
kui su süda sees on soe.
Siis kui konkurendi leiad,
ära tõsta tormi sa,
sest et võisteldes just hoiad
iseenda vormi ka.
Ja kui kogemata täna,
võist .....
Minu armas koerake
Mul on üks armas koerake,
kes rõõmuks kogu perele,
ta ei ole mulle kingitud,
vaid võetud läbimõeldult,
kinkida võib lilli,muud,
aga mitte sõpra uut.
Valisin ta pesakonnast,
kõige haledama sealt,
nina vesine ja nukker,
teised tallasid ta peal.
Võtsin vaesekese sülle,
silitasin õrnalt pead,
niutdudes mul puges põue,
põues oli soe ja hea.
Kodus trall läks kohe lahti,
ulakust sai tuba täis,
minul süda kurb ja nukker,
mis teistest kutsikatest sai.
Sõbrale
Las müdistab äike, las puhub tuul,
meie sõprust ei takista miski muu,
isegi mitte meie väikesed vead,
vaid hoopis meie noored pead.
Olgu või miinus kakskümmend kraadi õues,
meil ikka ja alati soe süda on põues
ja päris ammu mängisime lumesõda koos,
olime lausa kella viieni hoos!
Oi, aeg on suur ja miski seda peata.
Ega aega siis ajajaamas seata.
Alles eile me lapsed olime ju,
meie sõprus on ikka veel suur!
Istikutel on silmad
Mu essal töökohal
müügiplats avatud kõigile
tigusid, linde ja kliente seal
kuid miski sai üllatuseks seal;
sest elupuu istikute vahele
on rästiku poeg pugenud
vastupidi töötaja tahtele
aga ma roomajat kaitsnud;
küllap tulnud mullahunnikust
mis maikuu päikese all mõnus
ja nüüd tahtnud ta seiklust
peidus ussike meilt juua anus;
terve nädal kliente heietasin
et isikutel on silmad
spets kaupa juurde pakkusin
teatud taimedele teised hinnad
maailm täna
jah lase mul minna
pilvede lahkumisse päevast
valguse tõusmisse ehast üles
hoida kinni lumelillede
jahedast kaelast
öösse minna nendega ühes
olla mäe taga sookurgede
trompetihääles
kurguni kevadvete tulvas
uduks madalal Emajõe kohal
kurbusest täna siiski
tulemata jäta
kevadpäev üleni kuldselt
ära las lihtsalt valus kohab
heidetud söestuma tulle
Kevad tärkab...
Tilkus alla piiskadena
lumi, öine jää,
kevad tärkab pungadena,
rohelustki näed,
hinges ärkab helge tunne,
mis nii hea ja soe,
sest on kevadel ju anne
luua head, vaid loeb,
et sära silmi saab,
päike paitab põske,
loodus tärkab, teab -
tal hinge tulla laske...
- Tarmo Selter -
Armastus
Armastus hingab
ja süda on soe
kummaline soojus
hinge mul poeb
Päikse poole pikaks
sirutan end
armastusest suureks
paisub mu rind
Kasteses heinas
olla on hea
küümmeldes seal
mul ringi käib pea
Kõhus tiirleb ringi
liblikate lend
nii vabalt ja muretult
tunnen täna end
Üksik lillekene väljal
Üksik lillekene välja peal
Keda ta küll ootab seal?
Kõik lilled ära nopitud,
vaasidesse topitud,
südametel ära kingitud
Ära lillekene nuta!
Nähtav oled välja peal
Su õienupp nii ilus,
mis paistab kaugele
Üksik lillekene väljal,
nopin sinu endale!
Rõõm läks kaduma
Rõõm läks hingest kaduma,
kuidas leida ta?
Sammud metsa poole sean,
äkki istub mätta peal!
Mättal marjad punased,
magusad ja mahlased.
Nopin neid nüüd rõõmuga,
pugin kahe suupoolega.
Linnukene siristab,
rõõm on tema sees.
Linnupojad säutsuvad,
nii soe on südames.
Männivaigu lõhna,
terve mets on täis.
Uimas peaga nüüd ma,
metsas ringi käin.
Joovastav on tunne,
rõõmu täis on rind.
Sammud sean metsa poole jälle,
kui kurvaks muutub hing.