Sõnale soe leiti 445 luuletust
Sügis
Sügis kullast lehtedega
vaikselt siia liigub,
tuuleiilis vihmadega
kergitamas tiibu
linnud, olles jälle teel
kaugele sinna,
kuhu hallad järele
ei saa iial minna.
Suvi öiste külmadega
lehed värvib need,
jahedate ilmadega
vaikselt rajab teed
sügisele, kes nii vargsi
tulemas on külla,
suvi see ju lahkub varsti,
et siis jälle tulla.
- Tarmo Selter -
2022
Veel on päike, veel on suvi
Veel on päike
veel on suvi
veel on soojust jagada
veel on valgeid päevi palju
veel ei rõõmud otsa saa.
Rannaliivadki veel kuumad
jätkuvalt meri meelitab
kõrgel sinitaevas lõoke
liiri-lõõri lõõritab.
Tunda on, et suvi tahab
tühjaks raputada end
annab kõik ja rõõme jagab...
Võta vastu nüüd see kõik,
muidu hiljaks jääda võid!
Oi - oi, milline tüütus
Õues töötan
ja ilm taas ilus
temp. vaatan
päike torkab ja silub;
tahaks juba randa
kaen ka kella
aga käib see pinda
kuna ei saa seal olla;
kõige hullem koht
on hilja päeva lõpetada
kell on 7 ja tühi kõht
ainult sai perset valutada;
saanud koju 6st
siis viitsiks end vees kasta
ei hakanud lahkuma kodust
ranna asemel dušši all pesta;
võiks tp. lõppeda
hoopis mõistlikul ajal
siis saaks suve nautida
ja olla ka muul asjal
Perse see sügis
Ma pole ainus "hull"
kes uut aastatega ei tunne
kui temp. pole öösiti 0
võib sügise mõte jääda unne;
lubati uuesti pea 30 kraadi
sellel ja uuel nädalal
augustil nägu iselaadi
ei anna vaielda sellel alal!;
20 ja 23 august alles tuleb
neid suvepühi ootan
mu ajud sügisest end suleb
mil rannas piigasi vaatan;
konserdid ja kaunid õhtud
on ilutulestikke ja üritusi
nende otsa sa veel satud
isegi Eestis on neid ahvatlusi
Normaalne mehe hõng
Pärast palavat tööpäeva
koju pesuruumi ma tulnud
näen end koorides palju vaeva
sest higile riided kleepunud;
võtan trussad jalast
et saaks munad paljaks
mida hüppan lahti kintsudest
käivad üles - alla naks - naks;
et tuua oma saunariide
siis paljalt toas kõnnin
toimub dušši all ajaviide
vahepeal kodu ära märgistasin;
nii iga pereliige ringi käis
lõhnade peale nina nagu õng
aga see pole mingi hais
vaid normaalne mehe hõng
Pistke perse!
Ilmad jälle soojad
päikesega päevad ilusad
saab aiast korjata marju
kuid ühe pasaga ära ei harju;
kui jälle kooli provotseeritakse
lastele orjaaega propageeritakse
meedias juba augustis
on iga lehe peal Eestis;
isegi mulle tuli reklaami
ja kõike muud kraami
aga veel suvi ees
meeleolu lastel sees;
koolile mõeldes tekib ajuturse
omale reklaamid pistke perse
te müügimehed ja ärikad
olete parajad satikad;
sest rannas käia veel jõuab
ja üritusi rahvas nõuab
saab öö otsa ringi kolada
ja palle taguda
Päike soojalt naeratab
Täna jälle päike naerab,
soojalt naeratab,
päiksekulda kõigil' jaotab,
südant rõõmustab.
Vahel päike pilve taga,
pilvevangis on,
või ehk nutab ta seal sala,
mõni päev tal nukker on.
Tõuse sinagi ja sära,
jaga rõõmsat päeva kõigile!
Sügis hiilib õue taga,
otsib teed su südame'.
Istikutel on silmad
Mu essal töökohal
müügiplats avatud kõigile
tigusid, linde ja kliente seal
kuid miski sai üllatuseks seal;
sest elupuu istikute vahele
on rästiku poeg pugenud
vastupidi töötaja tahtele
aga ma roomajat kaitsnud;
küllap tulnud mullahunnikust
mis maikuu päikese all mõnus
ja nüüd tahtnud ta seiklust
peidus ussike meilt juua anus;
terve nädal kliente heietasin
et isikutel on silmad
spets kaupa juurde pakkusin
teatud taimedele teised hinnad
Lõngakerake
Kiisuke, kiisuke pai,
kuhu mu lõngakerake sai?
Kas lõngakera pani plagama,
kui mina läksin magama?
Mul oli korvis seitse kera,
tahtsin nendest salli teha.
Suvel vihmase ilmaga,
armastan ma kududa.
Olen täpselt arvestanud
iga lõnga grammiga,
värve kokku sobitanud,
et klapiks mustrikirjaga.
Kiisuke mind süüdlase pilguga vaatas,
nurrus kogu ta kehake.
Suurest mängulustist jäi alles,
üks väikene lõngakerake.
Juulit armastan ma väga
Juulit armastan ma väga-ta on magus maasikas.
Juulit armastan ma väga-ta on maitsev kukeseen.
Juulit armastan ma väga-ta on esimene valge klaar.
Juulit armastan ma väga-ta on puhas sinimeri.
Juulit armastan ma väga-ta on ilusa linnulaulu kõla.
Juulit armastan ma väga-ta on päiksekiire sära.
Juulit armastan ma väga-ta on valgete ööde kuninganna.
Juulit armastan ma väga-ta on kuum ja armastav süda.
Juulit armastan ma väga- ta mu sünnipäeva sära.
Sirel ja kastan
Poleks kevadet ilma õiteta
suve ilma kevadeta
mida saadab sirel ja kastan
neid veel õitsemas vaatan;
akna teen lahti
aroom peab samat mahti
nagu toomingas mais
lõhna ilmaruum täis;
õisi kollast, lillat, valget
roosat ja violetset
õues aedades ja alleel
mesilastel ka hea meel
Suvi on käes
Sirelite õitseaeg saab läbi,
õunapuud löövad õitsele,
mesimummid läbisegi,
kaenlas kannud kollased.
Võililledest kollast vaipa
ei enam näha saa,
ja nendest punutud kaunis pärg
on ammu närtsinud ka.
Ei sineta ka metsaalus,
ülaseid ei näe,
kevad jätnud oma jälje,
ulatanud suvele on käe.
Suur suvi oma osa annab,
õitsele lööb uued pungad puul,
lilleada oma ilu kannab,
soojust südameisse toob.
Lõoke
Juba näengi lõokese lendu,
ta lõõrib kõrge pilve all.
Lõokese lend käib üles- alla,
kord madalal, kord kõrgemal.
Nii ta uurib oma kesa,
kuhu ehitada pesa.
Liiri-lõõri, liiri lõõri,
lõo teeb sinitaevas sõõri.
Päikseketas kesal' varje heidab,
lõo oma kiirte alla peidab.
Silm mul enam seletagi,
kuhu lõoke omal pesa tegi.
Suur kevad õitseb
Suur kevad õitseb
ja paneb päikese särama
Suur kevad õitseb
ja katab maad iluga
Suur kevad õitseb
ja paneb linnud rõkkama
Suur kevad õitseb
ja paneb südamed põksuma
Suur kevad õitseb
ja paneb jalakesed tantsima
Suur kevad õitseb
ja jagab rõõme kuhjaga
Mulli vann
Pärast tööpäeva kodus
vedelen enda tehtud vannis
olek on nii õdus
soe vesi on paras õnnis;
minu lisatöö on teha transat
tassin inimesi linnas
vajab vaev võõrast elusat
ja selle tasu on kõrges hinnas;
paraku mullid lõppesid
moment aega virisesin
nende "klientide" elud katkesid
kelle vanni põhja surusin;
toon keldrist 3 asemele
tegid mullitajad kisa - kära
jälle vajus mu heaolu ka madalale
kui need uppusid ka ära
Vee peal
Ühel ilusal ilusal päeval
avasin eneses võime
kõndida oskan vee peal
Oh seda vaimustust-imet
käisin ja jooksin- jalgade all
vaime vahtisin kalasid seal
Vesi oli uus vasttärganud maa
mida teised ei mõistnud
mina vaid teadsin
Kui õhkõrn oli see tasakaal
kord tugevam kord hapram
tasaseks sammud seadsin
Ühel hetkel pool elust käinud
olin kõiksugu vete peal
polnud kordagi kukkunud läbi
Nojah oli kogu aeg külm
miinus kakskümmend või nii
kõndisin külmusin kõndisin nägin
Nägin seal vett ja vilet
õrn ja libe oli taldade all
kuid nii ilus et teised ei lo .....