Sõnale suled leiti 34 luuletust
Valge laev
Vahel mõtlen valgest laevast,
sellist valgel hobusel...
Kuigi kujutamas taevast
elu moel mul kodusel.
...
Nägin ükskord valget laeva
lähenemas kaugusest -
seal, kus vesi tõstab taeva
välja oma raugusest.
Valge laev see kandis randa
suurel hulgal kaasasid:
vürste, kunne ja korsaare,
kindraleid ja pašasid.
Sõitsid maale pikas rivis,
lipsumõõgad vehkimas,
kübaratel kirjud suled
armusoove ehtimas.
...
Valge laev on saetud ammu
lossitorni laastudeks,
valge hobu kaaslane mul
pidudeks ja paastudeks.
Aga prints see lasi jalga,
vaatamata tagasi -
nägin teda un .....
anna andeks ema
Su päevitunud paljad jalad
nende jäljed märjal külateel
siiani mu mälus alles
saanud helluseks
enam haiget ei tee
pisaradki mis liiva laavana
ikka veel kraatri teevad
ja sina muudkui kaugusesse
lähed ja lähed minust aina
eemale hääl nutmisest kähe
selle valuga magalas viimaks
kasvataja süles silmad suled
aastaid kulub
enne kui miilates kustub
selle valu leek
Kui Varesed On Surnud
Mul koduloomaks Vares
Süsimust läikiv ja ilus
Teise endalegi loomaks soetasin
Nii kaunid kahekesti koos
Kaks minutit mikrolaineahjus
Neil suled veel säravamaks tegi
Au ja kuulsust
Majja ojana tõid
Rutiiniks
See säravnemine sai
Päevast päeva
Ööst öösse
Jällegi ühel hommikul
Varesed mikrolaineahju poetasin
Kuid meelele tormas miski
Mis oli maha jäänud keldrisse
Panin taimeri mikrolaineahjule
Tormasin alla asja järele
Oh kui vaevaline
Neist treppidest üles oli tulla
Viimane aste
Jooksuga kööki
Järgneval momendil
Ei tundnud ma midagi
Ei ühtki emotsiooni .....
Vihane tihane!
Akna taga koputas tihane.
Tal olid suled turris, ta oli vihane.
Me vaatasime veidi tõtt ja tihane
Lendas metsa, olles maruvihane!
Mul meelde jäi see rahutu tihane,
Kellel suled turris, koputas see vihane.
Ma sutsu pekki, liha riputasin aknale
Et leebuks see väike vapper tihane!
Ja tuligi mu sulgedes sõber tihane.
Ta n .....
Bruce Willis
Nüüd siis ongi kõik
saanud uudiseid sinust nähtud
lõppes suu ees see lõik
kus Hollowoodi astud;
populaarsust ülal hoida üritad
aga oled vanaks jäänud
ja su pea kiilakana püsinud
sp. su uued filmid ongi sitad;
kui visa hing oled
kui halvatus sind katsub?
nüüd karjääri suled
ja John McClane ära kõrsub;
vanus 67 on näitaja
The Golden Raspberry
oli sulle auhinna kinkija
pead end vanaks tunnistama, sorry
Rahu
Rahulik on taevapiir
linnudki on lahkud siit
ei kuulda ole nende kära,
mis südame kord võitnud ära
Rahu on ka pilves endas
nii sujuvalt ta taevas lendab,
siis vaikselt hajub laiali
vahest nagu mõtegi
Puudeladvus tuul ei kiigu
ei mühise,ei kohise
sulen silmad õige viivuks
süda maha rahuneb
Oma rada vurab oja
vulin vaikne, tasane
jõesäng on ootel juba
laialt jõesuu avaneb
Puude otsas linnupesad
poolenisti kõiguvad
allesjäänud udusuled
kergelt alla liuglevad
Sipelgadki isekeskis
pudrupada pesas keeb
Näe! Siilikene,seen seljas
vudib rahus üle tee
.....
Rähn
Rühnil oma ateljee
avatud on iga päev.
Peas tal müts on punane
kaelas mõõdulindike
Kangad erivärvilised
tikandiks on udusuled,
nokaga ta lõikeid pusib,
meistrimees on oi,kui usin.
Varba otsas niidike
siidiussi kingike.
Ei või kangas käriseda
nagu harakate saba.
Rähnil harakas on meeles,
kädistab ta igas keeles.
Kelkis oma kullaga,
valgest rüüst vaid unistas
Rähnil oma ateljee,
kullast kallim on tal see.
Kangad erivärvilised,
tikandiks on omad suled.
Talutare
Talutare vajunud on samblasülesse
koerakuudis juba ammu
pole elu sees
kanaõrrel ämblikute võrgud
lüpsikute kõla kõrvades
Marjapõõsad metsistunud ilmel
karjakoplil pehkind tara ees
kaevurakkel kuulda kurba näugu
vanal kassil truu on süda sees
Haned kaelad pikka
mäletan neid siin
kuis kord rebane varastas kikka
suled lendasid
Aeg linnulennul läinud
kerglaselt liuelnud tee
mure,valu,pettus
kogunend südame
Talutare,sinu juurde
ikka leian tee
mu süda oli pooleks kistud
ei tea,mille eest?
Viirastus
Nad kõnnivad seal, salamisi hääled sosistamas peas,
keegi ei tea, mis paberile veab need read, arvavad head,
kuigi juhtideks kasu ahned Orwelli sead, minema peab,
oodates bussi siin peatuses, read ise enesest tulles, sulle,
kes sa ei kuule, ega ära ei tunne, krimpsutamas kulme,
kui heli tungib läbi kuulme, läbi hämaruse, tänavalaterna,
punakas kumas hõõguva tule, lähedale-lähedale su juurde,
rinnus surve, silmuse sulgeb, kirjuks muutes, pihus muster,
mis hirmu tunneb, maast madalast, õudustest magalas,
närvihoogudest end tabamas, kui karjus kui sajatas,
kaela sadamas, .....
Linnupesa
Linnupesa maha jäetud
üksainus munake veel sees
Vares kõrgel oksal kraaksub
tema pesa ei ole ju see
Linnupessa jäänud suled
muna soe ei ole ka
Tuul vaid puudeladvus liigub
okstel pesa kiigutab
Pesast udusulekene
lendu tõuseb kiiruga
Taamal linnupojukene
alles õpib lendama
Vihm
Edevus, su tegelus, mu ees kõik nad vedeldund,
ajud pärsitult, päris hull, läbi närinud,
need pärdikud vaid mänginud- reaalsust ei väärinud,
hing käärinult, taga ajasid vaid sääri ju,
teesklesid väärikust, äriks sai ligimesi kattev muld,
ähib ja sügavamale end mähib- palumatta andestust,
timuka kirves justkui inglid taevast langenud,
see aju rakendus, möödus kasutult, paadunult,
õiges suunas iial ei sammunud, sõnad ei haakunud,
mõistus ei taastunud, ütles, et on vaba...
kui manipulatsioonile oli allunud, armetu!
Ma kisendan oma veritsevate kopsude põhjast .....
metsise laul
ma ei taha äkki teada mis on kell
sest liiliatel kroonid paokvel
sest karikakar õitseb aia taga
ja nõmmeliivatee ei enam maga
ma ei taha enam teada mis on kell
sest põdrakanep ootab küngastel
sest rauarohul mulle valmis rohi
seda ühes tuua vihmaga ei tohi
ma ei taha muide teada mis on aeg
sest päike ju ei paista kogu aeg
männikäbidel on taas kord lahti huuled
ja ristikpõllul juba külas tuuled
ma ei taha üldse teada mis on aeg
sest pilvepatju täis on taevalaed
sest paplid aina pudistavad sulgi
ja kaselitreid sajab jälle alla hulgi
ma ei taha enam teada m .....