Sõnale sõlg leiti 13 luuletust
Päikesekiir
Kokkuleppel
mindi lahku.
Vaikselt voolas veri.
Hõõgvel hinge tõmmetest
sai möllav Surnumeri.
Liiga pehmelt lasi lahti
haavu küntud pinnas,
vasest vaiad
valuvalves
sõlgedena rinnas.
Loetud võpatusi neelas
pühitsetud maa...
Valgustunult kustus
päike
ainsa kiireta.
/Mari*Uri/
Jõuluvana jäi hilja peale
Et oleks iga hommik kink sinu ees
peab oskama maagiat jõulumees
ja tipptasemel on teadus
kõiki peresi külastada on seadus;
aga õnnetusi ju juhtub
mõni sureb, mõni töölt lahkub
ja kallid põhjapõdrad
on stressist kõik nõdrad;
andsid loomakaitsesse
enda nimed kõik sisse
nüüd pole ustavaid ratsusi
on mobiilsus läinud putsi;
ja nii häda on lahti
aga ei aja kõveraks rühti
Joulupukki, kellel häid ideid
täidavad päkapikud nõudeid;
paneb kõik 12 tüdrukut - poissi
saani ette ja silmad kissi
ta alamad ajasid
piitsahoobiga minema hakkasid;
kõva tepe .....
SUUR TÕLL
"SUUR TÕLL,
SA ÄRA MULLE VASTU TÕRGU
SINA MINUGA EI VÕRDU!"
SEE JUTT EI HEIDUTANUD AGA SUURT TÕLDU,
VASTAS, SEISTES KESET PÕLDU:
"KUULE MEHIKE, MIS SA TAHAD, MA EI OLE SULLE JU VÕLGU?
MINE OMA JUTUGA PAREM PÕRGU!"
"JA VAATA, ET SU HOBUNE EI LEVITA SIIN NÕLGU,
MUIDU PEAN TEMA VISKAMISEKS KASUTAMA OMA TUGEVAID ÕLGU!"
MEHIKE EI USKUNUD OMA KÕRVU,
KUID TÕLL JUBA LÄKS, SÄTTIDES OMA RINNAL SÕLGU,
NÄOL, TAL OLI TÄIS PÕLGU.
OBESE TA VISKAS MINEMA JA HAARAS TASKUST VÕRGU,
KUHU MEHIKE VÄGA EI KÕRGU.
VÕRGUS OLID ERINEVAID SÕRGU,
MILLEL EI OLNUD PEENET HÕRGU.
KOJU .....
Kamenik häbene oma tegusi!
kamenik ilmasolkija
ühiskonna häbiplekk
kelm ja põieuurija
joodiku sabarakk
üheski foorumis ei kõla enam paugurodi
hoopis kamenikul mõistus sodi
enam ei kirjuta keegi rämepaukur
kamenik ei topi sõrmi noormeeste auku
enam ei kirjuta keegi pseudonunnumolekul
hoopis selle sõna autor oli hull
ilmagruppe enam ei solgita
vanglas tulnuks see vend läbi kolkida
enam ei pursku noorukitel põiejobi
kameniku seis päris puuksurodi
paki asjad nüüd kokku vast
oled ajust türastunud perverdist pederast
enam ei kuule me ühtki rodipauku
kameniku blogi vajunud sügavasse au .....
Kurb koolimaja
Taas koolimajad sulguvad
Jääb maha õpetaja
Mitu korda aastas peab,
teretama koolimaja?
Kas sügisel saab lilli tuua,
oma armsal' õpetajal!
Täna jälle hirm on põues
Hirm mind ahistab
Pole see ju õige tunne,
see tunne pole hea...
Kahjuks ongi kõik reaalsus,
ehk tänamagi peab...
Küll elu ise õpetab
Käidud teid ja radu kinni kasvatab.
Hr. Pringles
Ohh, Hr Pringles
mis sinuga küll on tehtud...
uue pildina firma esitles
sind on kui iluopiga ära solgitud;
mäletan, kui nägid välja nagu inimene
oma vanas logos
nüüd oled kujult groteskne
nagu graffiti Chicagos;
valgest näost saanud ketas
ja need vuntsid nagu kõrbenud adru
kes sulle need "kulmud" joonistas?
sinust on voolitud abstraktse pudru;
nagu seda rohelist "rändrahnu"
mis meenutab tõmmist
on tunda krõpsutopist halbu lõhnu
sest on tehtud saia sitast
Teie
Luupainajatest saanud hommik,
Valgusega kadunud kõik tondid,
Tuttav mateeria võtmas vormi,
Sama tuba, üksi samas voodis,
Sumiseb telefon- keegi tuju tõsta proovib,
See keegi ainus kes vist hoolind,
isegi pärast seda kui kõik paljaks koorin,
häbelikult näitan talle mida loon siin,
Jälgin mõtte koostist, midagi soovin?
Enne ju küll ükski teist ei toimind,
Süüdistusi vaid loopind, nõnda poolik,
kui kõnelen-sa ei kuule valu mu toonis,
valimas, oma mõtte lalinas, meeldivaid pooli,
Hoiatasin, et vanadus karistab,
kui närtsind lille keegi ei noppind,
Selle igale üh .....
Lugu Printessist
Et sust väga hoolin ma
Sulle pildi joonistan
pildi peal on põld
Põllu äärel moonid ja
moonid punast tooni ja
taamal taevavõlv
Nüüd ma väga hoolikalt
lehe mõttes poolitan
teisel pool on nõlv
Nõlva püüan voolida
tee sealt läbi joonida
tee peal seisab tõld
Tõllas laud koos tooliga
Või ehk hoopis trooniga
Ja parfüümihõng
Printsess kuldse krooniga
puhtast siidist looriga
rinnas hõbesõlg
Laua peal on roosid ja
pärleist pungil toosid ja
mündipaunal sõlm
Aeg on printsi kosida
valikus on tosinad
ükski pole kõlb
Metsast otsib .....
Unelus II
Kuid vikerkaar kustus eemale ära
kukkus pilvedelt maha mu unelus
kastepiisad kaotasid viimsegi sära
vigadest kivisse raiuti tunnistus
Päiksekiired tuhmusid tormide taha
tuuleiilides rebenes irveks mu naer
kassikullana kuusära koorus maha
ööst sai sügav ja tume solgiveekaev
Ma sindki ei mõista veel vähem siis lindu
ei pardist saa luike ning tõuguks jääb tõuk
pole südamel enam võidelda indu
nii mu hinges nüüd haigutab õõvastav auk
Gailys