Sõnale sügavus leiti 51 luuletust (pop)
Sõdur tuli koju
Olen kaugel,sõdin kodumaa eest,
hoolime,oleme kõik ühe mehe eest.
Ei nori,ülesse näitame vaprust,
pole aega,et näha kaklust.
Plahvatused ja surm,
kõik see väga kurb.
Ei ole hetke,mil oleksin siin valvel,
kas või paljajalu kraavis,talvel.
Ainult elus hoiab mõte see,
kodus ootab naine,tütreke.
Ema nutuselt,tule tagasi poju,
ei muud,tule lihtsalt koju.
Lahkun siit,tagasi vaatan,
oma käitumist,iseloomu taastan.
Jah pere,tagasi tulen,
selle verise mälestuse sügavustesse sulen.
Marko Vaima
Nii palju unistusi minu kätte hoiule sa andnud,
Et pärast tagasi need võtta kõik
Sest kohta mul neis unistustes polnud,
Ma ainult nende hoidja olla võin
Kui minu unistustest välja võtta
Sinu silmad, lõhn ja soojus,
Siis hetkel mõttetuna tundub elus kõik.
Kui kogu meie maailm liigub vastuvoolu,
Ma sinu oma hetkeks unistustes olla võin
Nii palju päevi, kuid ja aastaid
Sind oma unistustes kandnud olen.
Kui oma hinge sügavusse vaatan,
Siis häbeneda midagi seal pole
Mis on küll see, mis sinu poole tõmbab ja
Nõnda kaitsetuks see iga kord mind teeb
Kas seda kà .....
Tere!
Tere,
ma ei tunne sind,
aga tean su lugu…
Nagu oleks algusest
näinud inimsugu.
Tunnen ära kõik su pinnad,
sood ja sügavused –
kui näppudel loen üles
oma nõrk-
ja tugevused…
Nagu ilmaratta peal
tuule suunad, iilid
on mul tuttavad ja
samad maa- ja
meremiilid…
Tahaks suruda su kätt,
kus mul’gi elujoon –
ja soovin, et sa teaks:
mu süda
sinu hääletoon.
/Mari*Uri/
Kadunud hing
Ma ei lubanud Sind enda südamesse,
olin endas kõik hea ma tapnud..
Ometi tungisid mu hinge sügavustesse -
kaevasid üles, mille ammu olin matnud.
Kaitsva müüri Sa lõhkusid
ja ülesse leidsid mu tõelise palge.
Armusin Sinusse - mu südame Sa vallutasid,
ma jällegi ei uskunud, et see kõik võib olla vale.
Tundsin esimest korda elus, et viimaks olen vaba,
tekitasid tunde, et olen kõik, mida otsinud olid..
Kuid teadmatusest müüsin oma hinge maha
ja vastu tahtmist sai minust mu enda tunnete ori.
Nüüd piinlen tunnetes ja süda on kildudeks -
jäi .....
paine
Unenäod mind painavad.
Miks kordub see sama ängistus-
aina veel ja veel.. veel ja veel.
Kuis saada lahti neist mõtteist,
mis teevad mu tuimaks, üksluiseks.
Ma otsin, süüvin sügavustesse,
püüan lahti mõtestada omaenese mõistust.
Kas on miskit halba tulekul?
Miks tunnen end kui needuse all,
suutmata leida lahendust.
Taevas on pilvine,
sajab.
Ei näe enam mõtet
murda läbi keerdkäikudest,
mis painavad mu meeli.
Olen üksi,
üksi oma labürindis,
leidmata väljapääsu.
Kas ongi see mu saatus,
olla aheldatud?
Sa oled mu kalju
Sa oled mu kalju ja vaid koos sinuga
saan ma edasi liikuda.
Juba võitjaks saan end tunnistada, sest
kõik mis teen, teen südamest.
Vaid sinu sõna
paneb mind tundma kaitstuna,
sest sina oled igavesti minuga.
Olen tunda saanud su sügavust,
olen tunda saanud su sõna,
vaid koos sinuga saan püsti tõusta.
Nii lähedale pürgin,
kui eales tulla saan, sind jumaldan.
Julge
Julge elada
Julge tunda
Sest nii elad Sa päriselt
Julge end lahti lasta
Julge öelda mis meelel
Kuidas muidu nad teaks?
Julge lennata linnuna taevas
Julge kukkuda ning tunnistada oma vigu
Julge otsast alata kui selleks on aeg
Julge olla aus
See teeb Sinust ilusa inimese
Julge omada piiritut meelt
Julge näha asjade sisu
See lisab Sinusse sügavust
Julge puudutada teiste hingekeeli
Miks muidu Sa siin oled?
Julge särada
Sest Sa oled oluline
Julge olla Sina ise igas olukorras
Vaid nii oled sa päriselt võitmatu
Julge armastada jäägitult
See ongi elu mõte
En .....
Meri
Päike laskund madalale,
meri mustjas-roheline,
tuulekene tasane.
Valged vahuharjad silpsti,solpsti,
randa ujuvad,
rannaliiva unund jäljed,
ära peidavad.
Olin noor veel,
kui ma saatsin
ühte paati merele,
naeratades,lehvitades,
kaua vaatsin järele.
Rätisiil mul ainukene,
kuhu pühin silmavee.
Silmapiiri taha päike
vajub unele,
vetesügavuses aga,
on mu kalli sängike.
ma tahan sind hoida kui hõõguvat sütt mu pihus
ja tunda sind põlemas mu ihul
ma tahan hoida sind kui ehapäikest mu süles
ja tunda su kadumist su kaduvikku ärgates üles
ma tahan seda mis peidus nii sügaval sügaval sügaval
et sinna ei küündi mu mõte isegi mitte
ma tahan olla ise peidus nii sügaval sügaval sügaval
et sinna ei küündi sa ka peegeldades maailma kõrgemaid tippe
ma tahan sind siin ja kaugel
praegu ja lõpmatuses
ning ise olla igatsetud
nüüd ja sügavustes
Vaikides
Nii vaikides kadusid ära
oma enese maailma sisse
sest soovisid tunda ja näha
oma hinge põhjatust
Nii vaikides vaatasin maha
ja pilk nägi sügavusse
ja kadusin siis sinna ära
oma enese maailma sisse
Seal suudavad kõik ennast näha
nii täpselt selgesti
seal suudavad tunnetada
oma maailma sügavusi
vaikus
Vaikust.
Vaikuses otsin
nostalgia trotsib
paika kaunist
mil me -
hingerahu hääleta
peegelpildis
meiega samastus.
Tunnete sosin
sinisilmade
sügavus
neelas
sõnad
südame
pitsitas kokku
häälepaelad.
Vaikust.
Vaikuses leian
kaaslaseks
imelistes hetkedes
me ühise
naeratuse.
Mõra
Sisimas on mõra
mis kaheks kõike poolitab
on kuivanud ja surnud lehtetega võra
see puu nimega Elu, mis õisi kasvatab;
olla sellise naeratusega
mis tühi ja taha olla
pilv kostitab suure vihmaga
ja uut päikest ei saa tulla;
need killud on eneseväärikusest
koristates teed endale liiga
ei tule välja sügavusest
nii tundub, et kõik lõppeb avariiga;
sa oled sepp haamriga
aga ei tule millegiga toime
ükskõik mida teha, see on viga
ja see pole mingi ime;
vanadus ja sugu pole küsimus
kõigile võib tulla hinge mõra
alati peal on väsimus
ajapikku kahjustab oma j .....
Peaaegu Inimene
Naeratus kui portselanist,
vaevatus kõik mida silm näeb,
mustakaks halliks maalind,
nähes pinnapealsust,
tundmata sügavust,
hääl pingul igal real,
mida keel veab,üllatub,
saades natukenegi soojust,
ei enam ta ammu pole jooksnud,
istub vaikivalt räästa all ning jälgib,
mis selles massis toimub, ohkab,
pole lootust, miski ei kordu,
ei otsi lohutust, nõnda ka ei joobu,
külma südamega realist, seda ei ütle,
ta teab sind, ta näeb mis sinus toimub,
ei millestki siin ta enam kinni ei hoidnud,
kõik ennast eraldas, kõik temast loobus,
ka sõltuvused, ta ei tea isegi .....
Pintsel
Pintsel lõuendil mängib
värve täis on pea
Suured, väiksed värvipotid
ootamas on reas.
Pintsel kärsitu on veidi
lõuend vastu peab
Plirts ja plärts käib lõuendile
Elu pintsli peas.
Igal värvilaigul mõte
igal oma hind
Impressionistlik pintsel olen
Ikka plärts ja plärts.
Süsteemne surmaarmastus!!!
Kui süsteem vangub kaldu
Kui ausus on kadunud
Ja inimeste hukkamõist
Saab ristilöödud heategu
Saabub valus painaja
See kohutav hingepiin ja valu
Kui elud otsas ja lõppemas
Kui enam ei jaksa, kui valgus on tühjus
Kui pimedus paitab su hinge
Kui ängistus halvab su teadvuse
Saabub igavene halvakspanu
Sa hukkud ja sured!!!
Kõrgete sinimägede taha
Sa sügavusse vaid uppud!
Saabub igavene Vabadus!!!
Saabub lunastus ja õnn!!!
Saabub Surm!!
Kui kaunis, kui ihaldus
Kui leevendav hurm!!!
me kohtusime
Me kohtusime
pilgud üksteisel tardusid
su hinge sügavustesse kadusin
egoistlikult armusime.
Sõnad puudusid
tahtsin kõnelda vaid kehakeelt
loogika viskasime kõrvale teelt
ühest koosveedetud ööst sain -
hallutsinatsioonilised luulud.
Me kohtusime
pilgud vaatasid mööda
oleksin tahtnud öelda
end -
ilusaks valetasime.