Sõnale sügis leiti 593 luuletust
Sügise teine nägu
Nüüd on sügisel teine nägu
valjemini kukub kägu
karud karukoopasse
ei taha minna unele
Orav uhkelt kuusel istub
saba kohev_võidukas
ei ta karda sügise nägu
peab end käbikuningaks
Tuultelgi on teised suunad
ei puhu enam soojasti
ilmaelu pole armas
nagu ennevanasti
Mõtted, mõtted
Kevadlindu, suvilindu,
sügislindu, talilindu....
Kes neist liialt laulab?
Minu süda on nõnda kurb
ja hing mul liialt nutab.
Lennata mul pole jaksu
kallist kodust eemale.
Kuulan kaminas puudepraksu....
Koduõues siblivad kanad.
Äkki kuulen võõrast sammu,
lahti on jäänud koduvärav.
Elu pikk mul elatud
ei hirm teda võta...
Leek tõuseb kaminast taevani,
sinna kord hingki
järele jõuab...
Tädi Sofia ja tühjus
Tädi Sofia pole uhke ema
oma pere ja elus pettunud tema
me kõik teame ta surematust
ja sitastrelu pääsematust;
kaks poissi tagasi koolis
ning vaevalt Sofia neist hoolis
kommionu viina pakkus
see saatan lastele nakkus;
mees mulla all
ja ta haua ümber vall
mullast iga öö vaja välja ronida
et isegi zombina ära naisega leppida;
sügise pimeduses uks kriuksub
mingi võõras hääl tädi kutsub
Sofia jääb valvesse
kiiktoolis, surudes varbad sussidesse;
hüüab: "tuti - tuti - tuu
on neetud Sofia sugupuu!"
ainult kirev kukk päästab
Sofiat, keda luupainajast sà .....
Armastus elab ja hingab
Lilledega Sind üle külvasin
kaunil suveajal
õitemerre Sa uppusid
avatud oli armastuse värav
Päike säras ja sillerdas
paistis Su südame sisse
magusalt suu maigutas,
kui kinkisin Sul punaseid kirsse
Nüüd suvest sügise on saanud
kirjud lehed katmas maad
kauneid lilli suvest jäänud vaasi,
mis laua peal
Sul sügis kulda kingin nüüd,
et rõõm jääks südame,
et aastasse jääks kaksteist kuud,
ja õnnesära nende sisse
Tujukas
Sügis, miks oled nii porine,
vesine ja nii tuuline?
Tallad ära kõik sõiduteed,
kõnniteed ja metsateed.
Pilvist vihma kisud välja nii,
et enda ette ma ei näegi.
Miks vinge tuul rebib vihmavarju käest,
mu soengut sasib ja räsib kõigest väest?
Sügis, küsin veel su käest:
"Miks akna taga koputad
ja vihmapiiskadega krabistad,
mille üle sa niiväga pabistad?"
Ehk on hoopis minu meeleolu morn
ja mu hinges möllab torm.
Miks muidu tormad minu poole sa,
ju oleme tujukad mõlemad.
Isale
Miski pudeneb hääletult ajatuulde...
Ümber vaikuse sügismeloodia
õhk kullerdab soojast särast.
Hingeväljad on raagunud
sookurgede hõikest.
Osake mu hingest
läks Sinuga kaasa
avaruste poole
ja vana kappkell
lööb viimaseid päevatunde...
29. X 2004 kell 19.50
Sügismuusika
Hall sügisõhtu nagu mahe viiul,
kust helid pagend külma iili eest.
Täis vihmamärgi lehti laud ja riiul,
neid laperdades keerleb aknasse.
Ja viimseid pihlu rapsib äge vihur,
et koltund rohi rõõmu tunneks neist.
Las sügisõhtu jahenevad pihud
nüüd otsida mu palgeil teineteist.
Rusk udutekk vaob hiilides mu ööle,
sest hellitusest lummub hingelind.
Seon luigehüüdeid ussikirjaks vööle,
jääks muusika et tuisus saatma mind.
Südamejuured
Kabeliaeda, kuhu mu vanemad maetud,
istutasin paar kasemaimu.
Nii kodumullaga minugi juured said kaetud.
Kui kauaks jään ära, polnud veel aimu.
Kadukuu oli taevas, vihma maapõu ootas-
polnud kindel, et puukesed kasvama jäävad...
Sealt kuhu läksin, ei julgenud tagasi loota,
ei teadnud, kus mullal lõpevad vanaduspäevad...
Kased kuid kasvasid taevaselt suureks,
näha et meeldis kodune muld.
Sügisel igatsusvihmana langeb
norgus okste pealt kollast tuld...
Peatub varemeis kiriku kõrval võõramaa auto.
Minu pojapoeg jõudis, läheb tuttava värava kaudu...
Käes kanna .....
Haned
Minu kodukohas taevas
oli täis metshanede lendu,
koduhaned kaelad pikka, kärasid.
Koduhaned jooksid
ja püüdsid tõusta lendu,
kuid tiivad ei kandnud neid edasi.
Metshaned käratult lendasid pilvis
ja siis silmapiiri taha kadusid.
Õuel koduhanekesed käratsesid edasi,
minul süda lõhki minna tahtis...
Nõnda on sügiseti alati
Sügisene süda
Mu süda ärkab sügisel
kui kaskedelt pudeneb kuld
ja kaugeneb kurgede hõik.
Kui pihlapuult säratab tuld
ja tühjuse, kurbuse kõik
saab endale niiskunud muld.
Mu süda ärkab sügisel
kui tuul rebib viimased lehed
ja raagudes peksleb ta rihm.
Kui öödes on tontmustad mehed
ja udude pärlendav vihm
mu palgeid niisutav ehe.
Mu süda ärkab sügisel
kui luigelaul kirevas rüüs
ja vahtra purpurne sära
mu hingele laotub kui plüüs.
Soov tormiga lennata ära
on kogu mu tõde ja süü...
suvest välja minemine
kui taeva alune
täis on suve hääbumise
nukrust meel igat õit
värvi lõhna kaua
lahkumisel tänus paitab
vaid olemise võimas sund
mis saatusel veel anda
et saaksid maitsta
sind hetke uude üle aitab
kanda toob ulgumerelt
ära randa
10.09.2022
*
meel hellub mõttest
kõigis aegades on olnud
kevad suvi sügis talv
räästate tilkumine
sulavee vula
paisub leheks oksal pung
hõõgub veres õite lumm
siis vihm ja pori
alla sajab märga lund
ent kõige selle kohal
päeva voolav
elu hoidev helde päikene
aja katkematu tulv
10.09.
.....
Sügismuusika
Hiiliv sügisenukrus
mus tiksub kui metronoom,
ta kulunud pendel
vaikust laiali laotab.
Tuulelaul pilvekukrust
ergult lippab kui metsloom,
viimsed lehed kui ended
raagund okstesse laotab.
Külmast lõdisev tohu
tuulepesisse voolab,
vihur pillutab oksi,
luigehüüdeis on rutt.
Katab nõlvad ja lohud
harmjas tühjusestoola,
rähni asemel toksib
vihma lõputu nutt.
Nägin suve nutuseid silmi
Nägin suve nutuseid silmi
tuul puhkus pilvedest pisaraid.
Päike taevakaare alt madalamale hiilis
päeva samm muutus lühemaks.
Linnud traatidel üheskoos laulsid
juba lõunamaad igatsesid nad.
Häälekalt ühe korra veel hüüdis
suvi, sügisele kätt ulatas.
Oligi minu hingest pühitud suvi
sügis on mu hingele lähemal.
Siis ma kurvastada ja igatseda tohin
mõtteid korrigeerin ja puhastan.
veel suvi on me juures
armsamana mu juures
suvel iga õitsemine
lahustub mis veres
muutub sellest ise
aina rohkem januks
iga päev mida juua
suu juurde kruusis tuua
tean tean
olema pean lahus sellest
pika sügise ja talve
aita mind õhtuti selles
mu sosinal öösse
lausutud palve
Tahaks rõõmu tunda
Tahaks rõõmu tunda keelest,
eesti keelest- vabal maal,
kuulda rohkem,
näha rohkem,
oma kallist kodumaad!
Sinitaeva pääsukene,
las jääb kõrgel lendama,
musta mulda pandud iva,
las jääb pikalt võrsuma,
sini must valge trikoloor,
me peade kohal lehvima!
Las jääb laulukaar meil alles,
et taevani saaks kõlada,
laulud, mis meil meelel, keelel,
südame sees palaval!
Sügisööde hämarusse,
võõra viha kadugu,
laukamülgastesse, soode sügavusse,
kaelast saati vajugu!
Küllap saab ka rahu maitsta,
aeg, see ükskord tulebki,
hetkel tuleb võõras võita,
va .....
Iga päev
Iga päev ampsab sügis
päevast ühe tüki.
Iga päev aina lühemaks jääb.
Iga päev aina selgemaks saab sulle.
Iga päev rõõmu andma
-ja südames kandma pead.
Iga päev on elu kingitus sulle.
Igal päeval' tänulik olema pead.
Iga päev pilk viska peegli peale,
vaata, kas tunned ära ennast seal?
Iga päev on vaatamata eale
armas, kallis ja hea,
Iga päev on sinu päralt,
kasutada targasti.
Koltund sügislehekene
Koltund sügislehekene,
kurvameelne, nukrakene.
Alles oli roheline,
oksa küljes turvaline.
Koltund sügislehekene,
kurvameelne, nukrakene.
Tuule kanda, jalge alla,
reha hammaste vahele.
Koltund sügislehekene,
kurvameelne, nukrakene,
Alles oli roheline,
oksa küljes turvaline.