Sõnale sült leiti 72 luuletust (uued)
Taime türa imemine
Ei taha muudmoodi aega veeta
kui seisad õues näpu vahel
sõbraga pulka jagad hääleta
haisu on paksult teil kahel;
huuled ja keel liiguvad
mööda valget kõrt väikest
seda asja muudmoodi ei sööda
huulte vahel juttu põlemisest;
enamus meestest maailmas
ei kujuta ette olla sigaretita
paljud närve rahustamas
aga jätnud tervise hooleta;
ja on veel neid 10 pakis
jagub igaks päevaks
sõltlane näpu külge haakis
igaks ööks ja päevaks;
see taime türa imemine
ehk tubakas, mis muu?
toimub kõris kärssamine
inetu naeratuse paljastab suu;
jobi asemel, valget .....
Jana
Kaunis kleit…vast värv bordoo….
Pisut allapoole põlve….
Rinnal pärlid teemandid….
kaelas rätik seotud sõlme…..
Kingad puhas on kristall…..
Sukad ehtne siid…….
Limusiin on akna all
Mis ballile sind viib…..
Mehed pilke sult ei saa….
Mõnel kael on kange…
Oma väärtust hästi tead…
Ja valik on sul range…
Kõigile meeldib see neid…
Kel kelmikas sädelus silmis
Kelle elu ei kulgegi nii…
Nagu viiekümne varjundi filmis…
Lind
Kui oleksin ma lind, siis oleks ma tuvi,
ja mul puuduks igasugune huvi,
nii maailma kui raha vastu,
ma põgeneksin maailmast “vabast”,
ja skulptuure teeksin ma nokaga vahast,
ma näeksin iga päeva algust,
ja igat viimast kiirt päevavalgust,
ma lendaksin üle Punasest merest,
ja unustaksin kõik, mis inimese verest,
ma oleksin vaba,
ja tuules lehviks mu saba.
Ma soojendaks pesa kuukiirte niidiga,
ja lebaks seal kui sultaana, kel voodi on kaetud siidiga.
Kui oleksin ma lind, oleks ma tuvi,
ja minu paradiis see oleks igavene soe suvi.
kaldapajusid järve ääres vaadates
äkitselt tunned
aeg muutub siin
üksnes
vaid kevade ootuseks
põõsastele koos
kuivanud pillirooga
tuisus seismiseks
lumega rääkimiseks
ööga hommikuni
vaikimiseks
üks hääl sus kuni lausub
mine ära enne kui algab
päris pime sina oled siin
vaid külaliseks keegi sult ei
küsi isegi su nime
mine ära koju
isadepäeva eel
hea seegi
ehkki päranduseks
sain Sult vaid nime
maa peal elamise
võimaluse ime
sain tunda valu palju kurbust
hing siiski ent ei murdund
mis siis et vahel nutust
silmad olid tursund
minu jaoks Sa isana surnud
ükskõik kus Sa ka praegu ei oleks
ärgu olgu Sul olla valus ja kole
täitku rinda vaid ohe
Злосчастный момент
Единичный удар, к несчастью, растянется,
Отрезая доступ к потешному дню,
Привкус боли со мной так и останется,
Покамест былым я строй не учиню.
И на глазах злосчастный момент,
Атакует светлый миг колко,
Знаю, свой прежний оттенок,
Не обретёт он ещё долго.
Что делать; нужно решать,
Поникнув, дать мне слабину,
Иль счастье защи .....
Raskustest
Ei vea !
Sellel kes pelgab vedu
Kes veab, sel veab
Just teda saatma saab edu
Kiusatakse taga !
Keskelpool nii väga mitte
Tagapool olijail tungi
On pürgida kaugele ette
Pagan võtaks !
Õnnistus oleks ju seegi
Puudujääk innustab töökust
Töökust ei võta sult keegi
Täiesti lõpp !
On millegi täiesti algus
Kord täiesti lõppeb ka pimedus
Täiesti algab siis valgus
Segaduse üleannustamine
Taaskord märgati minu südametust,
Esitati ühte ja sama küsimust,
Miks nende vastu nii külm olen?
Peatamatud järelemõtlemised,
Millest see oma algust ometi võtab?
Meenutan, midagi ei tehta ilma põhjuseta.
Ükskord olen nendele aga lahti ütelnud,
Miks siis seni valmistab see nendele üllatuse?
Ega keegi mind ei küsita,
Vaid ette heita üritavad,
Miks see joon nii püsiv on?
Küllap pole see minu süü...?
Tunnista üles, ruttu, julgemalt!
Ütle mulle näkku otseteed,
Et suhted veerevad järjest alamale,
Et minu kujul kõik su sees keeb.
Poleks tohtinud mu elu kalda .....
Päev erilisemaks
Et päevast päeva väikene
üleaedne päikene
paistaks tuules paistaks tormis
muu seas talveõhtus mornis
soovin lillesülemeid
sooje siiraid südameid
jaanikute lõkkeleeke
sügistalve diskoteeke
suurim soov mis välja ütlen
jätkuks elus eevatütrel
kirglikumaid mehepoegi
niimoodi ju see ei loegi
et on suurenemas skoor
sisult igavesti noor
Paratamatu Pööramatu Aeg
Keset väikest välja
Istus ja mõtles
Segatud värvides
Keegi ei kõhkle
Kõik läeb mängides
Järsult pöördus aeg
Paratamatult pööramatu laev
Väljale suuremale
Kaotades väikesed kilgetega alanud silmad
Avades alguse udusemad ilmad
Ei saa veel rahu
Ees ootamas need ootajad
Oma aja koomilised hooplejad
Kellest mööda
Peab kord liuglema mu laev
Väljal
Paratamatu pööramatu aeg
26.03.2018
sõbrad ära lähevad
su elust tasahilju
kui uksi paugutaks
vähemalt kui öelda saaks
endale mornilt
mingu
kes enam sult küsiks
kui ronka raag noka
vahel homme kohtad
kask veel lehtedest on tühi
jõe kaldale kuhjub rüsi
talve järel millal
peame valguse pühi
end päiksesse pillad
sul uuesti ahned on silmad
meelel talvest villand
No ei hakka tuju olemagi
Ma valutan ainult selga
muudkui tuleb lund alla
mida peab lükkama, ära pelga
terve tali veel valla;
see asi rohkem ehtne
kui 4. advent täna
on puudu jõulutunne
ma ei kuula teiste head sõna;
sest, kui elab maailm
ühest ajast ja imest teise
kaob vahepeal muu aeg ja ilm
mis möödub kiirelt nagu kivivise;
jätsin jõuluturule minemata
niigi iga aasta seal käinud
koju läinud midagi uut saamata
samat saasta seal näinud;
tõin piparkoogitainast
aga ise ma küpsetada ei viitsi
kõrini selle lõhnast
ja kingitusi teha ka ei raatsi;
mis imesi sa jõuludest ikka sa .....
Esimene lumi
Lumi keerutab ja keeb
keerleb ringi sõiduteel
autodel on paksult lund
sadas siis, kui nähti und
Autoklaasil kojamehed
kiirelt lume lükkavad
sõiduteedel, kõnniteedel
sahad ringi vuravad
See on esimene lumi,
mis meeleolu rõõmsaks teeb
sumpan lumes põlvedeni naudin lumerohket teed
Sulama kui hakkab lumi,
siis mul jookseb silmist vesi
nuttu pidama ei saa
nii kurb on olla lumeta
Aastalõpu peale surumine
Poodides juba oktoobris
müüa igasugu jõulukaupa
mil mardi - kadripäev alles novembris
peksan rusikat vastu laupa;
miks küll vaja aastalõppu peale suruda
mis küünlakuuga ei kattu?
piparkooke, päkapiku mütse jm. juba varuda
muud ootused kaovad sellise teo tõttu;
kui paksult meedias ja äris
täis tuleviku saasta
mis isegi movembri - kultuuri ära näris
ehk ei viitsi ka marti joosta;
tänks, ärikad, et ajupesu teete
milleks meile neid esteete
ärge jõuluasju juba esile tõstke
vaid tagasi oma persse see pistke
¤
Kui kaovad imetlejad ja klaköörid,
siis tuhmub sädelev karjääripeegel.
Julmrünnakul reaalsus nagu puuma
sul rapsab pihust juhtimisenöörid.
Veel kehtimas on igivana reegel,
et hiilgvel kestal sees ei ole tuuma.
Suur võsavikat niidab. Lõikjalt lööb
neid võsundeid, kel päikselt pöörat pale.
Kes pugend pakku võimupiiri varju,
jääb vormituks ja sültjaks kui amööb.
Ning esiplaanil laiab väär ja vale,
mis sest, et MINA sellega ei harju.
Tänu
Ei jõudnud tänu avaldada
et tutvustasid mulle
allilma koridore
kosmilisi maailmu milles
seigelda silmad pärani
ärkvel olles
ööd, mis olid täis
tehnilisi liialdusi
ja õhk oli paks testoseroonist
hõngu on
ka Aladdin sai oma vaiba,
et lennata kallima juurde
kuulvalgel ööl
Aga sa pole mu kallim
ega sultan
oled mu südame teine pool
mu südamesõbra analoog
ilma digitaliseerimata
perfokaartidele kirjutatud read
ilma hoolimata, et doktor
võiks kirjutada valeretsepti
coca-cola, fanta, sprite
telli, mis soovid:
olid alati minu mõdu