Sõnale sünge leiti 77 luuletust (pop)
Hingedepäev
Sa tuled lehtede varjus,
tuled koidu, eha karvus.
Oled tõre, sünge, ilge
keegi kellel pole kirge.
Surud sisse ahastuses,
sügise surma armastuses.
Ilma otsa vaatamata
aiman, tuleb põhku heita.
Kaon su silmist koheselt
sul jäi söögist väheseks.
Räuskad, karjud, laamendad
lõpuks välja kaaberdad.
Aknast järgi vaatan
enda tundeid maandad,
istun kurvas mälestuses
hingedepäeva jälestuses.
Mul on unistus
Mõtestan lahti elu, istun pingil paberit vaatan
mul on unistus, kui Luther Kingil 63´ndal aastal,
Kas peace ilutseb sildil, vastus on jaatav,
Tolerants domineerib, süütab pirni
kuna ammendund on elulaad laastav.
Vaata! oleme liialt kaugele läind et naasta
on liiga palju saasta, liiga palju igal aastal
neid kes kirbul hoides meid, hoides käes pidemeid
silmadel sidemeid, propageerides demokraatiat
nii meedia keeris see masse hüpnotiseerides
Rasse diskrimineerides, nii rahvast provotseerides
Sõjaks mitte rahuks, toolileenile ma nõjatun
mõistes et mulle see pähe ei mahu.
T .....
Silmside surmaga
Juba väikesest peale painab mind küsimus, mis on kodu ja kuidas seal olla
Kas on see justkui piinakamber, kus tunnen vaid valu ega teki tahtmist siia tulla?
Ma ei mõista teisi, kes mööda minnes hõiskavad, et koju naastes tekib alati soojustunne
Kuna mina olen sunnitud elama hirmus, sama hästi võiksin vajuda igaveseks unne
Jah, ma oleksin saanud tegelikult sel hetkel midagi teha, näiteks küsida kelleltki abi
Aga toona ei tulnud ma selle peale, värisesin vaid, lootes, et saab peagi kõik läbi
Ma vihkan sinu öeldut, mida leiad vaevaks mulle lausuda vaid kord kuus
Sa ütled, .....
Vaikiv tänu
Kui öelda tahaks nii mõndagi veel
Mis pakatab siirusest ja tänutundest
Kuid hinges on hirm ja mõtlik on meel
Kas vaigistada mõttesoov või liigelda eksiteel?
Kui tahaks tänada inimest eksisteerimise eest
Kuid üks osa enesest vaikib, sest kardab
Mälestused ja hetked ilmuvad erinevatest aegadest
Kas võtta risk, teades, et mõni oht võibolla ähvardab?
Olgugi et tegemist pole mitte midagi negatiivsusega
Ei morbiidsuse, nukruse ega sünge maailmaga
Vaid headusest ja siirastest soovidest tulnud kirjaread
Kas tekitan vastupidise reaktsiooni ja kukile kooruvad vead?
Kahe vahel
P***e võib köik saata,
pime paistab tulevik...
Seisan ilma hingeta ja vaatan,
et ei seda enam tule vist...
Kus oleks mõnus, kus oleks hea?
Kus poleks ei crime'i ega katku?
Kas on kohta sellist, kes teab?
Sest isegi inglid teevad pattu...
Mida peaksime tegema mina, sina või tema?
Või igaüks, kes sihitult tänaval kõnnib?
Mida SAAB teha laps, kes kunagi ei sünni???
Miks võtavad küsimata tema elu isa ja ema?
Miks liiguvad minu mõtted süngeid radu pidi?
Kuhu olen ma kaotanud iseenda?
Ma ju ometi teiste ellu rõõmu tooma pidin...
Nüüd ainult neile koormaks kanda .....
Nukrus avab oma laiad tiivad,
hingevalu laotub üle maa.
Kurvad mõtted rõõmu kaasa viivad -
tahaks takistada neid küll, kuid ei saa...
Omatahtsi käivad läbi hinge
veidrad hirmud, alateadlik äng.
Sünge pilvena on kogunemas pinge...
Tean, et võidetud on juba tal see mäng.
Mulle jäävad minu rõõmust riismed,
räbalateks kistud õnnest mälestus,
tunne, et kord naersin... Siis veel
surnud polnud minu unistus.
Taevas
Sünge taevas kadunud,
mind on üle vaadatud.
Astun sisse väravast,
ees on taevas avatud.
Siin on parim, puudub sõnu
silmad sulen, mõistan mõnu.
Pole mehi,draamat, kooli,
ega kahepalgelisi hoori.
Sattusin ehk siia julmalt,
mõni alla jäi vast kurvalt.
Võimalik et veidi vara
ei näinud elu sära ära.
Järsult sisikond mul kajab,
valust õrnalt karjatan.
Jumal nuga käes mind vaatab,
selga selle lajatab...
Minevik. Olevik. Tulevik.
Puudutades külma, juba jäätuda jõudnud aknaklaasi, tunnen ma esmapilgul vaid kehast väljunud soojust, ent mu pilk, mis langeb Kuule, paneb mind mõtlema hoopiski muule.
Pöördun mõtetes tagasi sinna, kus maailm oli meie ees avatud ja me teadsime, kuhu tahame minna. Pingutused ja püüded, tahe ja energia, ühtsus, sünergia...
Peatselt purunesid meie unistused, lootused ja soovid, ei omanud siinkohal tähtsust ka meie praktiliselt olematud elukoolid. Taipasime, et meie soovitud ja ihaldatud, fantaasiaid tulvil tulevik ei saabu eal, kui endiselt me viibime kaugustes kusagil seal ja .....
Sürrealistlik sügis
süntesaatori nuppuderivi
sügavaid helisid peidab
süngemaid basse ja kiremisi
süper-reaalsusse heidab
sügises kohtuvad kirevad toonid
sületäis kirjusid lehti
süsipimedal ööl ühes hoovis
süütusest Pirjo sai lahti
süda nüüd rahutult pluusi all klopib
sünkjas on nutetud pisar
sültjasse soonde seerumit topib
süstal on vana, kuid visa
sünnitab soojuse, valgustab teed
sütitab veenid ta kehas
sügis saab mööda, siis jäätuvad veed
süüdi jääb süntekatehas
-Tiina Nuum-
Miks ometi?
Ma olen väsinud
Väsinud kõigest, mis röövinud hinge
Hinge, mida on korduvalt piitsutatud
Piitsutatud välja minu vastupidavuse
Vastupidavuse, mis kattis sünget kurjust
Kurjust, millest ma ei leia enam pääsu
Miks ometi?
Kas leian ma kunagi veel rahu?
Rahu, mis sõbrunes päikesega
Päike, tänu millele õitsesid lilled mõttemaailmas
Mõttemaailmas, kus õhtut kunagi ei eksisteerinud
Eksisteerisid vaid laululinnud ja rõõm
Rõõm, mis sütitas õnne
Õnne, mil tundsin end vabalt
Vaba purunenud hingest, kurbusest
Miks ma ei või enam seda headust tunda?
Miks ometi .....
Elu Pahupool
Kui pusle tükk on üle ja ei mahu enam suurde pilti
Või elu on nii hale ning keegi kannab seda musta silti
Siis viimaks oma häbi peita, ainiti viha viimaks toita
Kuniks vaid pimedad riismed, alles vaid sünged tahvlid ning nimed
Tommy noor oli
Üksi ärkas, uinus ja mängis - polnd kedagi
Koolis tõugata, lükata võis muretult tedagi
Muutus üksindus raevuks, kiusamine vihaks
Mõtted mustad toitsid hinge, vaid vereihaks
Kui lahenduse leidis ja viimaks endaga rahul oli
Siis Tommy oli koolis ja Tommyl püstol oli
Tommy oli rumal
arvas, et olemas jumal
Ei teda oota keegi vär .....
Elu
vahest väsin ma lihtsat ootamast
süngeid pisaraid poetamast
vahest ma lihtsalt ei suuda
ma võin ju püüda
aga kas sellel on mõte
seda ma ju ei tea
kas üldse keegi teab
ma ei usu
elu ongi raske
aga kas selleks teha mõttetuid laske
oh ei ma ei usu
meil pole vaja rikkuda oma elu
peame unistama
mitte tulistama
me ei sündinud et surra
või et kedagi lüüa
kõik tahavad olla õnnelikud
mitte murelikud
me küll ei tea mis ees ootab
ja kas meie tulevik meid toeatab
oleme lihtsalt õnnelikud
ja elame oma elu
et me ei peaks tundma valu
kaotusi ega rohkem me sed .....
Kes on jõuluvana päriselt?
Nonii, lapsed, läheb lahti, jah?
coca cola ja lumi ennustab jõule
õues miinuskraadid kah
ning säravad tuled kõigile;
aga mul on teile tõsist juttu
sellest kes on jõuluvana päriselt
olge ettevaatlikud, kui minemas tuttu
sest peate tõde võtma tõsiselt;
Soomes elab kuusemetsa mäes talijumal
kes pärineb saami rahvaluulest
"Joulupukki"ei pesitse küll mujal
aga ta toitub kõikidest rahvastest!;
et teda rahustada
tõid vanemad oma lapsed ise ohvrianniks
muidu hiilib ta päkapikkudega kodudesse sisse
tapab ja pistab teid pintslisse .....
Lehed on langemas ära
Lehed on langemas ära
linnud on lõunamaa teel.
Mina ei lahku veel täna
mu aasta ei ole läbi veel.
Vihisemas novembrikuu tuuled
sünged õhtud hingel veel ees.
On külm, kuid kaebeid sa ei kuule
tea, et ma pole selline mees.
Kevadet võiks ette mul heita
ei uskunud, et sügistki näen.
Eks sügisvihm jäljed nüüd peidab,
tean, et ta püüab kõigest väest.
Ja lehed on langemas ära
ja linnud on lõunasse teel.
Kui sulgeb uks, avaneb värav
ja ma tean, ma pole läbi veel.
Kui hommikud ühtlaselt hallid
ja kibedalt maitsevad ööd
võta kaasa, mis kallis
ja ülej .....
Lõõtsuv tuul.
kase lookas luuaraod koolduvad mullale ligi.
sünge-sombune hall katab valguse praod.
raske rõskus toob vaevahigi.
püüad tuules lendlevaid kollaseid lehti
kui hetki, kui kaduvat ilu.
kõik pudeneb käest, mis tehti
kraabib hinge tuul lõõtsuv ja vilu.
---Ando--- 08.11.2022.a.
On kuskil Keegi...
On kuskil keegi,
kes varastab rahu,
võttes ära kõik,
mis hinge ei mahu.
Tuleb nii salaja,
kui ootamatu löök,
iga varutud jõuriisme,
näljaselt ära sööb.
Tahtes asemele,
saata vaid valu.
Kuid mitte kunagi,
ta andeks ei palu.
Ometi on keegi,
kes igatsevalt ootab
Ja vargsi südame,
ta teele laotab.
Et lõppstaadiumis,
saaks tunda pinget,
nautida seda tühjust,
nii ehtsat ja sünget.
Maivis L.
Ehk keegi saaks mind ära viia?
Igal pool, kus ma ei viibiks,
igal pool mul ees on piirid.
Lükatakse paremale, kuigi vasemale tahaks,
ma ei tohi ju seda panna pahaks.
Jälgitakse iga mu sammu,
vabadust pole tundnud ma ammu.
Paljutki ma tahaks öelda,
kuid enam pole mahti mõelda.
Vaatan ringi enda ümber,
miks ometi on kõik nii sünge?
Kas inimkonnana oleme jõudnud siia?
Ehk keegi saaks mind ära viia?