Tsirr, tõusis sinitaevasse lind... Ära iial unusta mind!
Ema kuldne päike taevas Ema pehme pilveke Ema ere tähekene Silma pilgutab minule Ema minu inglikene Ammu juba taevateel Hinges ikka mõtlen talle Mõne luuletuse teen
Linnukene, tsirr! Taevas kõrge ja vaba Avatud puurid
Kannatab taevas ja kannatab maa Kannatust tunda on südamel ka Kannatus iial otsa ei saa...
Kevadises sinitaevas mustast mullast võrsumas on läbi valge lumevalli meie kaunis Eestimaa. - Tarmo Selter -
Võõrale võhik Omale enda Nüüd on aeg tast lahti lasta Las ta läheb ja lendab Kus maapind on põlev Ja taevas on kerge Siit minnes ainult temale Sihtkoht on selge
Kollane liblikas tiirutas õhus ja laskus siis lilleõiele. See lilleõieke oli nii ilus, oli nii taevasinine. Lilleõieke taevasinine ja liblikas helekollane...
Allpool taevapiiri valitseb maapealne põrgu. Taevas pole kuulda, ega näha välku, ei müristamistki kõige vähemat... "Kus oled sa nüüd," Kõigevägevam!
Jumal, sulge Ukraina kohal taevas! Jumal, sulge vanakuradil suu! Jumal,sa näed ju,kuidas see maa on vaevas! Jumal, võta kuulda,siin ei aita enam muu...!
Lumeräitsakuid taevast alla otse kamaluga kallab, kuid Naistepäeva rõõmu ei riku see ja kurvemaks ei muutu meel. Hea, kui taevas on peakohal veel...
Viimane aeg on ärgata ... ja maailmas hullus peatada... et ei hävineks kogu maailm... et taevast ei kataks tuumapilv...
Ööpimedus laskub taevast alla ja maal on kõik pilla-palla. Ja rusuv vaikus hiilib öös, ta kannul hirm käib juba mitmendat ööd.
Taevas sõuavad valged pilvelaevad meri on mustjas sinine kajakate hädakisa kaigub udus üle vee kaigub udus üle vee Vaba mere poole...
Kui ükspäev seda maad ei ole ja taevast katab pime pilv Ei oleks see ka miski ime, sest jalge alt on kadunud pind
Oh, jõuaks need rändlinnud kohale enne, kui taevas näed tiirlemas raudlinde!
Taevasse jõudnud üks kirgas täht, mis sinna paistma ka jääb. Ta valgustab teed, mida käima sa jääd ja hoiab sul alati käest!
Üks jõulutäht on helkimas seal taevas üleval ta mulle silma pilgutab pilgul säraval Meil kõigil on üks täheke nad sündides sünnivad ja meie pikal eluteel me saatust juhivad
Käes on lumehelbekeste langemise aeg Lumehelbekesed külmad karged valged Lumehelbekeste päralt nüüd taevas ja maa Lumehelbeke langeb nii kergelt...
Elu annab tiivad, kurbus võtab need, kaitstes nõnda kiivalt masenduse teed... Otsi oma rada, leia tiivad taas, et saaksid rõõmustada, taevas lennelda... - Tarmo Selter -
