Sõnale tlen leiti 580 luuletust (pop)
Kevad
Kevad see vuliseb,
veekene suliseb,
kadumas hanged ja jää...
Päikene sulatab,
kiirega ulatab,
tärkamas maailma näed...
Kevad on südames,
hinges ja silmis,
õisi siin tärkamas näen!
Mõtlen, kas ongi see
unes või ilmsi,
ma laulan nüüd kevadele...
Noppides õisi
siniseid, valgeid,
kevade ilu on see...
Rohelust lehtedes,
uus lootus hingedes
äratab headust me sees...
Tarmo Selter
Ma armastan sind
Mu silmad on suletud, põsel on pisar.
Huuled on pilukil ja nende vahelt
kuuldub vaid Sinu nime.
Mõtlen vaid sinule, unistan vaid sinust,
elan vaid sinule, mõtteis mõlgub vaid armastus...
Suudlen su pilti, mis lebab laual mu ees.
Surun südame vastu su pilti ja kordan:
Ma armastan Sind!
Kallimale
Kallis sind armastan ma,
ja oma m6tetest sind vÄlja ei saa.
Mõtlen su peali nii päeval kui ööl,
kas olen kodus või siis tööl.l
Väljas on vihmased ilmad,
ja pisarais taas mu silmad.
Miks mind ei kuule küll sa?
Kui siin pimedas kambris sind hüüan ma!
Kallimast kallim oled sa mulle!
Istun nüüd siin ja mõtlen vaid sulle.
Lootsin et täna tuleb HAPPY END!!!
Sest üles puua proovisin ma end!.?
Hommik
Las päike paistab su teel,
Ja õnnelik olgu su meel,
Ning hommikul ärgates särad,
Eilseks jäänud kõik kisad ja kärad.
Ma soovin, et oleksid täna,
Välja elanud kõik enda raevud,
Uus päev algab ilus ja kena,
Täna miski sind enam ei vaeva.
Tõuse, sära, kui tunned, et köögist
Tuleb lõhna valminud söögist,
Väike neratus tekib su suule,
See on vägagi tähtis ju mulle.
Vaikselt vaatad, peagi sind emban,
Kingin rõõmu sul - terve laeva,
Soovin päikest ja ütlen - "lenda"
Kingin hea meele alanud päeva.
Tiina Klemets
Ühel päeval
Vahel ma mõtlen valjusti
vahel ma räägin vaikselt
vahel ma käitun halvasti
vahel ma kõike teen hästi
vahel mu käed on külmad
vahel südames tunne on soe
vahel su enesest hülgan
vahel jälle su ligi ma poen
Ühel päeval ma oma käed
panen sinu suurde pihku
sellel päeval sa lõpuks näed
ma sinust eemale enam ei nihku
Gailys
Armastuse laps
Mu südamel on roosa padi,
sellel puhkab minu hing.
Taevalik on tema nimi.
Sellel padjal puudub hind.
Juba ammu enne sündi
teadsin, et vist läheb nii:
viskan vette õnnemündi
ja meile tuleb Ingeli!
Millal iganes ma tahan,
et mul olla oleks hea –
lihtsalt tema peale mõtlen,
pannes padjale ma pea.
Mu südamel on pehme padi,
sinna toetub minu hing.
Padja sees on pärlid kuldsed,
püüriks ümber valgusring.
Millal iganes ma vajan,
et teil olla oleks hea –
Ingeliga juttu ajan…
Mina paremat ei tea.
/Mari Uri/
räpp
Olen psühhopaat, kes ravist ütles lahti
Hadese klient, keda pimeduses nähti
Vaarao, kelle püramiide ei leita
Eksind hing, keda mitte keegi aita
Riimivabrik ja selle ainuke tööline
Kelle eesmärk pole magamine, söömine
Tahan elada ja ellu jääda
Elada, mitte oodata viimset päeva
Taon sõnu seina kui kiviraidur
Kõik otse südamest, valedest ma hoidun
Sõnu küll loobin, a mitte hooletult
Räpin oma moodi, pisut erapooletult
Loen sõnumeid ja kõiges kahtlen
Räppides ma suhtlen, rumalust nuhtlen
Ja südamest suure tüki kingin
Mitte istumiseks vaid seismiseks on pingid
.....
vaikus on muusika
Armastan vaikust
loon sammude muusikat
kuu laulab unele
kas sa ei kuule?
kesk mahajäet paiku
kui eksinu luusin ma
lagunend treppidel
tantsivad tuuled
kitarrikeel heliseb
viimaseid viise
vaikuses laulule
järgnemas laul
pakane aknale
õhkab deviise
higiseid pisaraid
suitsemas saun
vaikin. sest armastan.
ütlen. sest tunnen.
ideaalsuse armastan vaikuses unne.
Heliriin Puistamaa
Kui homne algab sinuta
Kui homne algab sinuta
ja sa pole nägemas
päikesetõusu, mis leiab
mu täis nutetud silmad
sinu jaoks.
Ma soovin, et ei nutaks nii palju
mõeldes,
kui palju jäi ütlemata.
Sa armastad mind sama palju
nagu mina sind.
Ja iga kord kui mõtlen sulle,
tean et igatsed mind.
Kui homne algab sinuta
Üritan mõista,
et ingel tuli, kutsus ja võttis.
Võttis su käest,
mainides et su aeg on käes.
Üleval taevas ja
et pead maha jätma
kõik kes kallid.
Kui sa keerasid selja minema hakates,
su silmist kukkus pisar.
Elu jooksis silme eest läbi.
Sa ei taha surra.
N .....
Vallatus
Täna luban endale veidi vallatust
pähe lokid, selga miniseelik
käin rada, mida pole veel tallatud
täna olen kui koolieelik
Täna ütlen seda, mis sülg suhu toob
ja kiisule õues teen pai
õnneämblikuna rõõmudest võrku koon
lemmiksöögiks on moosiga sai
Täna laulan kui tunnen, et selleks on tuju
teiste arvamus mulle ei loe
täna minus on rõõm, millel polegi kuju
lihtne tunne nii siiras ja soe
Gailys
KAOTUS
LUIGED ON LENNANUD ÄRA
LEHESAHIN MU JALGADE ALL
TAAMAL PUNETAB PÄIKESEVÄRAV
KUID MAAILM TUNDUB NII HALL
ISTUN PINGILE OOTAMA IMET
MÕTTED KEERLEVAD MÖÖDUNU SEES
VAID SOSINAL ÜTLEN SU NIME
TUUL PILLUTAB LEHTI MU EES
SULEN SILMAD JA OOTAN SIND ÜHA
HETKEKS TUNNEN SU SUUDLUSE MAIKU
AEG SESKUB - NII HABRAS, NII PÜHA
KURB IGATSUS HINGES MUL KAIKUB
MINNA RASKEMGI VEEL ON KUI TULLA
TUHAURN MINU PIHKUDE VAHEL
LUMELIBLIKAD KATNUD ON MULLA
SUUR ARMASTUS KATKES MEIL KAHEL
Arvuti sõltuvus
Olen üksi kodus
mõtlen, mida teha
mul hakkab igav
avan arvuti
olen seal tunni
olen seal kaks
olen seal kolm
juba olen olnud seal viis tundi
varsti möödub kümme tundi
olen vist arvuti sõltlane
kuidas sellest vabaneda
ei tea
mis tegema pean
mõtlen
mõtlen veel kord
tuleb vist psühholoogi juurde minna
lähen sinna
olen seal
olen terve
enam arvutit nähagi ei taha
olen terve
aga mul on igav
ei tea mida teha
lähen magama
Igav elu
Elektrit juhib pinge
Ja õpetaja ütles: minge
Tahvli juures istub Aadi
Kes jõuludeks sai vaadi
Vaadi sisse pani ülu
Nüüd mekib nii mis mõnu
Aadi õllest täis
Kuid omamoodi kaine näis
Kodus Aadi sai veel rihma
Ning pisaraid tuli kui vihma
Tunnen väikest Erlet
Kes omakorda tunneb Merlet
Õhtuti käisid väljas
Hommikuti olid nad näljas
Tunnen ka veel Mikku
Kes sai Meeli käest nikku
Pauku lendas nii mis kole
Kahju et kondoomi pole
Meeli sai lapse
Sellepeale võtsin väikse napse
Ristiisa olen nüüd
Sina hapukapsaid müüd
Taga istub Jaanika
Kel tunnis väike .....
Olemine
Ma mõtlen ja olen olemas,
Hetk minevikku mind paiskab –
Mis olnud on ja mis tulemas,
Aeg armutult elu mul raiskab.
On rõõme mul olnud ja muresid.
Arm sasinud on minu südant.
Tundnud pimedust, säravaid tulesid…
Vaikus pikalt mu päevi on tüütand.
Veel ootan ma künkale ronimist,
Mäe tippudeks aega ei jagu.
Siiski õnne loota ju tohin vist,
et täita eneses haavatud pragu.
Jaanipäeva paiku
Just jaanipäeva paiku
Saab isu linnast täis
Maal imetlen päikeselaiku
Ning kuis kõrred tõstavad päid
Kauge metsasihi poolt tuleb
Mu poole üks võõras mees
Tema maha teeb sooja tule
Ja keedab raudrohuteed
Ja äkki ma tean tema nime
Ja mäletan tema käsi
Ja juba on õhtuselt pime
Ka ränduri ilme on väsind
Sõnajalgade rohelist rahu
Veel vajub üle mu keha
Meie silmisse enam ei mahu
Kuidas jõe kohal punetab eha
Oma unes näen maasikavälu
Peas mul rukkililledest pärg
Aga hommikuks kaob see mu mälust
Ja rohi on kastemärg
Maren Toom 1983
Päevadel
Hommikutel, kui ma varavalges
üles tulen,
neile mõtlen, kes ei ole
üldse saanud und –
neile, kellel südametel
suuremgi kui mure
või kelle jaoks on
armudes
ööl pikkust ainult tund.
Päevadel, mil alles pärastlõunal
üles tulen,
neile mõtlen, kes on juba
täitsa uinunud –
või sulle, kes sa oled
ammu üleval ja
tuled, et tuua
pesud tuppa, mis
on väljas kuivanud.
Ning õhtutel, kui viimaks oma
ärkvel silmad sulen,
pilvedele mõtlen, mis on
ümbritsemas Maad –
ja sellele, et kui meid poleks
valvamas need uned,
sina
selle ülesande
enda kanda saaks… .....