Sõnale tlen leiti 580 luuletust
Püüdsin päkapiku kinni
Mul türa suurem Eesti keskmisest
ent olen sisimas veel laps
mil nii kõrini on jõuludest
aeg käib kukesannul tips - taps;
aasta lendab ja mul igav
ei looda uuel aastal midagi head
pole pühi oodata mugav
aga mul mõte nussida, kas tead...;
päkapikk käis naabrite juures
tahaks ka leida ühe sellise
nagu kahjur, ma olen mures
püüan kinni jõuluvana abilise;
keetsin putru ja glögi
lõhna peale meelitasin kohale
hädakisa täitis ära köögi
kui rotilõksu väikse raipe püüdsin;
turul jõulukaubal suured hinnad
kinnistute ma vaatlen
päkapikul nimelt ees rinn .....
Jõuludeks juba rikas
I
Ma muud kingiks ei soovi
kui palju pappi ja värki
ärgu mind ebaõnn proovi
kes segab, kannab puust särki;
pühasi täiesti ei oota
aga mõtted saamise peal
pole niigi paremat loota
mis toimub Riigikogus seal;
teen midagi ulakat, müün maha
oma viimase vara, et lennata
lapimaale, kuusiku taha
kus Joulupukkit saab kohata;
Refr:
ja Grinchi polegi vaja
kui mina kõik ära nussin
põrutan adrenaliiniga üle saja
ära pühadevaimu tassin
jõuludeks juba rikas
ma mõtlen ainult enda peale
andmisrõõm on allikas
ja ei loe minusugusele seale;
II
kuna Eesti ainul .....
Rahu
Mu pea on kaks,
võitlen, kuid miks?
Sa viid mind edasi,
kuid hoiad tagasi.
Kus oled mu rahu,
miks ei ole ma üks?
Lendlen, kuid lohisen,
liuglen, kuid kukun.
Minu silmad on ees,
kuid suunatud tagasi.
Kus oled mu rahu,
kas kadusid teel?
Ma vaatan, aga ei näe,
hoian, kuid ei tunne.
Ma jooksen su järgi,
kuid sa libised käest.
Ma leian su rahu,
miks nõnda raskelt tuled.
Jõuluigatsus
Sügis väga kena oli,
talve võttis vastu avasüli.
Jõulud peavad varem tulema,
hing ei jaksa oodata.
Ingleid juba näha oli,
maha sadas valge lumi.
Jõuluvana Lapimaal,
päkapikke täis oli terve saan.
Süda mõtleb, mulle ütleb,
peagi saabub rõõmuaeg.
Kurbusega palju võitlen,
küll jõuluaeg sest jagu saab.
Naeratav depressioon *
ma olen kujutlenud ennast hauda
sinna mulla alla
sinna sopistusse, mis on justkui mulle tehtud
ja see osati polegi nagu appihüüd
vaid elu üks külg
olime abiturentidena parajalt depressiivsed
et kujutleda ennast ette hingehoidjatena
arvates, et kõrgkooli saamatus
tingib meile hoopis teised valikud
aga läks teisiti
justnagu meile selle tumeda pimeda aja puhul halastati
ja päästeti redelil kõrgemale pulgale
ja see lagunemine ja lagundumine toimub alati
nii keha siseselt rakkudes
kui ka mõttemustrites ja emotsionaalstes reageerigutes
võib-olla kui ma oskaksin nutt .....
Kikivarvul tõele lähemale... **
nüüd alles
teises elupooles
hakkan tõele vaikselt
kikivarvul järele jõudma
kõik mu maastikukaardid
ja väljavõtted elust
kõik need, millel siis veel seost ei näinud,
öeldi, et elukogemus puudub
ja nüüd ma saan neist aru
noorena võid olla pea püsti
aga vanemana tuleb sisemine rahu ja tarkus
ja sa saad ennast plastiliselt muundada
nagu heeliumiga täidetud õhupalli
sest ilma hingamiseta poleks ju elu
Tähekaardi kesktaevas kirjeldab paljudki,
miks ma mida teen ja kuidas ennast esitlen
tollal ei saanud veel sellele nii tugevalt pihta
aga need on need kukl .....
Nõme olukord ***
alati kui viha ja vastikus kerib ülesse
ma küsin endalt
"Mille või kelle pärast ma tegelikult
pahane olen?"
See inimene, ei ole kunagi süüdi,
see on reaktsioon minus,
mis tekib, kui ma saan aru,
et inimese kihid lagunevad laiali
ja välja tuleb maskide alt päris olemus,
päris inimene, oma postiivsete ja negatiivsete omadustega
Mulle ei ole palju vaja
olen suhteliselt kardinaalne elus olnud
ma tegelikult ei kannata teiste vigu,
tunnistan
see peegeldab mind ennast hästi,
sest ma olen loomult perfektsionist
ja selle piitsa all ennast terve elu treeninud
sest kodust s .....
Ajatu armastus
Aeg elukillud kokku korjab
ja põimib nendest mälestuste kee.
On heledamad kooliaja värvid
ja säravam on nendel käidud tee.
On meeles veel üks armastuse tunne,
mis läbi elu on ju saatnud mind.
Kui mõtlen koolile ja kõigele mis oli,
siis alati ma meenutan ka sind.
Me lapsepõlve poolehoid siis lõppes
kui sina lõpetasid koolitee.
Me polnud hingesugulusest kuulnud miskit,
nii elutundmatusse sukeldusime.
Pool sajandit on möödas tollest hetkest,
mil teineteist me pilgud riivasid.
Nüüd viimaks kohtudes me kindlalt teame,
et elu algab meile kahele just siit.
Liiga palju mõtteid
Viimasel ajal
lihtsalt liiga palju on mõtteid
need vähesed jõuavad õigel ajal paberile
viitsimatusest oma keha liigutada või
panna kirja see väiksemale formaadile
ma lihtsalt istun ja kuulan
seda alfabeedi rodu
osati mõtlen,
et kui mina seda ei kirjuta
leiab need read keegi teine
enda mõtetest üles
ja saab uuesti luua seda,
mis on niigi ühisteadvuses
see idee võib teha laisaks,
võtta ära justkui võimu ja tahte luua
või olla millegi loojaks
samas lugude jutustamine on teraapiline
eriti kui see on umbisikuline
isegi siis,
keegi leiab ennast kuskilt kolt .....
Vanalinnas jalutades
nad proovivad sind muuta
ja enda käe järgi sättida
justkui nagu sa olekskidki portselanist nukk
seal poe letiriiulil
kes ootab uut kodu
olen minagi maalinud nukule silmi
teinud ta nägijaks, avardujaks
ometi
iga sõdur valib oma lahingu
iga sõidja teab lahingu hinda
iga reageering ei ole väärt
et läbi äreva ja avardunud südame
see valupahmakas läbi rüüstaks
Jaan Krossi nägu vaadates
kuhu poole suundudes
ma mõtlen,
et kirjandus on ikka seal, kus on lugejad
Mõtlen
mõtlen, mida teha inimestega,
kes rüüstavad teise hinge
kes manipuleerivad
ja ässitavad halvale teele minema,
punuvad skeeme
ning enam ei usu headusesse
ma mõtlen
meenub Stallone'i "Samaritan" *,
mida kerisin edasi ja tagasi,
et mõista sisu
justkui nagu kassettmaki peal
ma lihtsalt enam ei jaksa vaielda
see ei ole minu elu
vaidlemine ja mingite draamade üles tootmine
millestki, millest toituvad väiksed ussikesed,
kes elavad inimese soolestikus
sest soolestik on teadupärast teine aju
jätke mind rahule
kõige kõrgem valuuta on hingerahu
aamen
.....
Vaatan sind... mõtlen kui... ammusest ajast
Vaatan sind
pilkasest pimedast ööst
mõtlen kui oleks sind ...
mul oleks trööst...
Vaatan sind
ilusam tähtede särast
küsid mult millal ma...
ütlen et pärast...
Vaatan sind
veetlevam päevasest päikesest
ütled et ootad mind...
unistad väikesest...
Vaatan sind
kenam ka kahvatust kuust
sõnad et unistad...
vaikus mu suust...
Vaatan sind....kuulan sind...
pulsilöökide kajas
lausun et mina sind...
ammusest ajast
See olen mina
Sügis
aknast väljas tajun
langevad puudelt lehed
minult peegli ees
Äkki
seisan alasti kesk puid
mõned lehed on langenud
okstega koos
Räägitass
et millalgi saame uued
millalgi ehib meid
särav- läbipaistmatu rüü
Tõetuul
kiigutab minu hingeoksi
ma ei suuda midagi varjata
ümberolijad naeravad
Torm
minu elu suurim
lehed langevad tüvega kui puud ümber
või ehk võitlen?
Päike
olen murdumas minu eluvalgus
näita ennast natukenegi
ma pean teadma
Uus aasta
ma jäin tõesti ellu
uued lehed uus elu uus armastus
miks see ometi nii tähtis on
Köiel .....
Räägin, läheb filtrit vaja
Õhtuleht, DELFI ja Postimees
seal iga päev uudiseid
palju nõmedait teemasi ees
ja mulle ei meeldi lugeda neid;
või siis artikleid ja uudiseid
kuulsustest või reise indias
igasugu tobetaid neid
kes ei meeldi isegi näha meedias;
nimed nagu Saagim, Pärtelpoeg, Hunt
Griffith, Airi Kansar ja Kallas
see naistest kõige nõmedam punt
päevakajad on nende meelevallas;
vaateväli läheb blokki
kui võõramaalane seal jälle
ei taha näha Pärtelpoja šokolaadist pekki
tema ja teised on mu kripelduse kolle;
Hunt ei andnud biograafiat välja
hea meel, kuid ta mõliseb eda .....
See päev.
See päev, mil tutvusime,
toimus elu muutumine.
See päev mul meeles on alati.
Nüüd sind kaotada igavesti kardangi.
Mis siis, kui sa poleks mulle kunagi kirjutanud,
kas ma oleksin end puu otsa riputanud?
Mu süda lööb ainult sinu pärast,
oled mu südames olnud juba esimesest päevast.
Kuuvalges ja tähesäras, istun ma aknalaual,
mõtlen sinust, poolik kodutöö kirjutuslaual.
Kuidas mul nii on vedanud,
et oled mu ellu tekkinud?
Minu Maailm
Kujutan ette selge sinise taeva,
midagi muud ma ümber ei näe.
Avaras maailmas mind miski ei vaeva,
päikese poole venitan käed.
Pimedas vaatlen ma säravat kuud,
öö on nii pehme ja hell.
Vaikselt sahisevad põõsad ja puud,
aega tuletab meelde vaid kell.
See maailm on alati kaunis kui roos,
selles peitub maagilist ilu.
Linnud siristavad üht viisi kõik koos,
see laul haaraks kaasa ka sinu.