Sõnale torm leiti 360 luuletust
Armastus
Armastusest tulvil on meel,
igas armastusehetkes
on üks rõõmusekund sees,
mis soojaks kütab südame ja heidab valgust hingele.
Armastus loob hetki kauneid,
liblikate lendu tunnetes,
annab voli kirgedele,
mis tormiks paisuvad su teel.
Armastus kui tuline päike,
mis kütet annab hingele,
paneb südame alla kasvama rõõmuiva,
et armastus kõikjal lööks õitsele.
Hoia
Naudi loojangut veel Sa,
vihmasadudes käi,
lumetormides sumpa,
loodus üllatab meid,
ole sõbralik, tea, et meil on hea,
kui loodust Sa hoiad, armastad.
Hoia päikest Sa taevas,
vihmapisaraid peos,
lumehelvest nii õrna,
mis sulamas eos,
hoia metsa ja merd, meeles Sa pea,
meid loodus on hoidmas siis meie maal.
Ole endaga sõber,
olles teistega hea,
avaldumas nii tõde,
keda kallimaks pead,
hoidkem üksteist ja meil on siis hea
koos ühisel teel käia taas.
- Tarmo Selter -
2023
Tänutundes oma esimesele õpetajale
seesama aabitsavalgus
igas klassitoas
seal kus elu algus
hommiku koldses joas
seismas keset aega
õpetaja
vette juhtimas laeva
purjesid hõbetamas
kuis plagiseb vastu poorti
sinimere laine
tuul rebib purjesid hooti
hing tormist aimleb
krigiseb randudes kett
millega ankur lastakse vette
valgeid pilvi lagedat vett
kui küllalt oldud retkel
seesama aabitsavalgus
mis oli rehetoas
tema kuldne malbus
ülal aja kohal
Lord of the dance'le
Sinuga koos tahaks lennata sinna kus viivad tiivad sinna kus puhub lõunamaa tuul ja säravad kuldselt liivad.
Kõrgemal pilvedest lennates aina edasi minna tahaks lahkuminekud kurvad jääksid siis seljataha kaugele maha.
Maailma tahaks vaadata läbi särava klaasikillu aina võita ja mitte kaotada naerda pisarad tuhandeks killuks.
Sinuga koos tahaks hullata laintes ,mis mõnusalt pehmed.Vetehaldjad siis meie olla saaks juukseid ehtimas vetikaist ehted.
Sinuga koos tahaks tormata mööda teed ,mil ei olegi lõppu. Nagu hulkurid ilma varata,kel vaja vaid metsade õhku.
S .....
Pealkirjatu
Sa võtad mu käest kinni,
nõutult vaatan alla.
Kas see juhtub jälle,
kas ma oskan öelda ei?
Mõtted peas jooksevad,
ringe nad teevad ning
vastust nad ei leia.
Sa oled mu elu, mu veri,
põhjus siin ilmas olemiseks.
Ma olen jälle su päästja
sellel tormisel kaljul.
Õrnalt lasen sinust lahti
nagu oleksin kaotanud.
Hetkeks, üheks siivutuks hetkeks
kahetsen oma tegu.
Vaiksel taevast kraapival kaljul,
kus ma tasa, tasa lausun tühjusesse
"Andeks anna, mu veri,
enam sa mind alla ei tiri"
Teekond
See ettearvamatu tee,
mida mööda ma kõnnin
on hämar ja tormiline.
Silmapiiril ainult kummituslikud varjud,
mis mind spiraali tõmbavad.
Võtavad minult energiat
enne kui minunigi jõuavad.
Seljataga armastatud õudused,
mis mulle järgi jooksevad.
Pole ainsatki kõrvalteed,
kuhu põigata peitu ning
oma elu eest joosta.
Sellest tsüklist pole pääsu,
lõpetan oma lõputu jooksu,
langetan käed ja annan alla.
Muutused
Unustan ma kõik,
isegi millest koosnes see lõik.
Kuidas särasid su silmad
ning muutusid tormilised ilmad.
Su naeratus muutus helgeks
ja su meeled õppisin selgeks.
Nüüd tean, mida oodata
ning oma tundeid proovin moondada.
Sind unustada proovin
ja head sulle soovin.
Ühes uduses ulmas....
Üht tüdrukut näen
Läbi uduse ulma
Kõrgel kivil
Tormilaternat hoidmas
Külmade tuulte kiskuda
Väsinud käsi
Ja pisarad jääs
Laternas hingitseb tuli
Väikene tüdruk
Ta kõike ei tea
Seisma seal peab
Ja ootama....
Pilvitul ööl
Saab tähtedelt valgust
Laterna täidab
Ja uuesti läidab
Käsi on kõrgel
Ja tuluke vilgub
Aeg kulub ajastuks
Põlvkondi sirgub
Tüdruku laternas
Valguseks virgub
Kõik valu ja vaev
See põhjatu kaev
Ja lõppu ei paista..
Tüdruk on väsinud
Saadan ta ära...
Ühes uduses ulmas
Rullus see lugu
Elas kord
Oli kord
Maailmas sugu
Kes .....
Kodusel teel
Sõidan kodusel teel,
saatjaks tuisune torm,
kuid aega läheb veel,
et koju saada küll,
keerates siis siia-sinna
rooli, rattaid lumes,
lihtsalt tahaks koju minna,
kuid oodata veel tuleb.
Seisan kodusel teel,
autost labida toon,
jah, aega läheb veel,
ei täitu mu soov
kiirelt koju jõuda,
lumes askeldan veidi,
lõpuks suurema hooga
tuisus koju ma saangi.
Nõnda kodusel teel,
koduõue ma jõuan,
veidi ärevil meel,
mis mind ees seal veel ootab...
- Tarmo Selter -
2022
Creedence Clearwater Revival - Who'll Stop The Rain
Nii kaua, kui ma mäletan, on vihma sadanud
Saladuslikud pilved valavad segadust maa peale
Head mehed, läbi aegade, on püüdnud päikest leida
Ja ma mõtlen, ikka mõtlen, kes peatab vihma
Läksin Virginiasse tormi eest varju otsima
Haaratud muinasjuttu, vaatasin, kuidas torn kasvas
Viisaastakuplaanid ja uued suunad mähitud kuldsete kettidega
Ja ma mõtlen, ikka mõtlen, kes peatab vihma
Kuulsime lauljaid mängimas, kuidas hüüdsime veel
Rahvas tormas kokku, püüdes sedasi end soojas hoida
Sellegipoolest sadas, langedes minu kõrvadele
Ja ma mõtlen, ikka mõtlen, kes peat .....
Stevie Ray Vaughan - Couldn't Stand the Weather
Läbi selle elu äri
Teen lärmi, kui mul on vaja
See pole nii naljakas, kui asjad ei ole korras
Siis aitab issi käsi sind läbi näha
Magus nagu suhkur armastus ei uhtu minema
Saja või paista, see on alati siin, et jääda
Kõik need aastad, mis sina ja mina oleme koos veetnud
See kõik, me lihtsalt ei pidanud ilmale vastu
Nagu rong, mis peatub igas jaamas
Me kõik sipleme katsumuste ja kannatustega
Hirm poob mehe, kes seob kokku enda aastad
Takerdunud argusesse ja nutab kõiki enda pisaraid
Muutused tulevad enne, kui saame kasvada
Õppige neid nägema, enne kui oleme liiga v .....
Kapten sinus on ootel- ta on kannatlik
Kivi on kaelas
Alla veab
Kapten laevas
On loobunud
Lainete loopida laev
Karidest hoiduda vaev
Tüürimees rooli ei hoia
Kivi on kaelas
Alla veab
Miks on nii läinud?
Kas maailm neab?
Kapten salatud maha
Tüürimees olla ei taha
Kui miskit
Siis natuke raha
Lainete kanda end annad
Nemad ehk leiavad ranna
Praegu veel paisutad purjeid
Kihutad tormisel veel
Teisigi aluseid teel
Näed tuiskamas karide poole
Kapten on kössis
Laev lekib elu
Paar sõitu veel
Siis kõik saab läbi
Kapten sus ohkab
Temal on häbi
Tüürimees kätega
Haarab peast
Tagasi vaadates
Ennast .....
Mu peas on terve maailm
Mu peas on terve maailm, mida keegi ei näe.
Ma oskan varjata seda, mis mul mõtteis.
Välja olen mõelnud terve maailma, mis eksisteerib vaid mu peas.
Keegi ei näe, keegi ei tea.
See maailm pole püsiv, ta muutub ja kasvab koos minuga, ta on minu hästi hoitud saladus. Ta paistab väike, kuid minu jaoks on ta kõik.
Mu peas on paik, kus saan endiselt tunda lapselikke rõõme.
Või kasvada vanaks, olles ise veel noor.
Ses maailmas on unistused reaalsus ja reaalsus unustatud.
Päris elu käib siiski minuga kaasas,
tusase tujuga on sealgi torm.
See on aga okei,
Sest lill .....
Muutused
Kohutavalt hirmus, kui kiiresti kõik muutuda võib.
Eilsed probleemid tunduvad täna tühised, lausa mõtetud.
Tagasi vaadates enam ei mõista, mis tol hetkel mõtlesid, sest kõik on nüüd uus,
Ise oled targem.
Tõdeda tuleb, et need kõige trastilisemad muutused tulevadki ootamatult ja üle öö.
Kuid nii nagu see võib olla hea asi.
Võib üle öö tõusta torm, mis laeva uputada soovib.
Nüüd on hinges vaid hirm, kui suureks torm kasvab ja soov, et see vaid vaibuks.
Hirmu aga vaigistada pole enam võimalik.
Ta kasvab ja kasvab, kuni matab enadasse kõik.
Nii sünnib hir .....
Natukene veel
Kas tõest natukene veel
ei jagu sooja ilma?
Kas tõesti natukene veel
ei või jätta päikest siia?
Kas tõesti natukene veel
ei saaks õhtul olla valgem?
Kas tõesti natukene veel
ei võiks taevas olla selgem?
Kas tõesti natukene veel
ei saaks naeratusi suule?
Kas tõesti natukene veel
ei võiks lehti olla puudel?
Kas tõesti natukene veel
ei saaks tormis läbimärjaks?
Kas tõesti natukene veel
ei saaks nii, et põõsad varjaks?
On tõesti natukene veel
mu meeled suves kinni.
Nii ikka talve poole teel,
ma sügises veel kõnnin...
- Tarmo Selter -
20 .....
Naeratades
Mõned päevad päikest täis
on loonud hetki ellu,
kui vaid päike külas käis
neis hetkis, mida andnud
sügisene pilvepiir
ja soojad tormituuled,
nii ma ikka seisan siin,
kuni avan huuled,
tõmmates siis sügavasti
kopsudesse õhku,
naeratades endamisi
edasi siis astun.
- Tarmo Selter -
2022
Sügis
Külm märg pimedus on päevanorm.
Vihm, tuul, libedus ja sügistorm.
Kõle-kale, vale - karm.
Sügis, oled Sa mu arm.
Mul olla võib külm, kuid see üldse ei loe
sest ilu ja valu on sügise sarm.
Korstende suitsu all olla võiks soe,
kuid nii ei haara mind Sügise arm.
Mälestuste lõhn ja unistuste värv;
õnnetunde kihk ja hingepiina lärm.
Pea kõik on tuhm ning valitseb äng
aga siiski ja ikka! on Sügis mu arm!
Sügise vallatu meel
Oh seda sügise vallatut tuult
ta ei rebigi lehti puult
ei kipugi mantlikrae vahele
ei tõukagi tormi merele
Oh seda vallatut sügise vihma
ta ei piitsutagi rõõmsat meelt
ei pillugi lompe kõnniteele
ei uputagi ilma silmaveele
Oh neid sügise vallatusi küll
ta ei olegi nii kurb ja nii külm
veidikene kulda puistab su meelel
veidikene aega istub su keelel