Sõnale ts leiti 6612 luuletust
Emake, mu päikesekullake
Emake, Sa ole hoitud
terve maa ja ilma peal.
Emake, mind oled toitnud,
kasvanud Su rinna peal.
Emake, Su südames leidnud ma varju,
kui elumured kasvanud üle pea.
Emake, kõik suured ja väiksed mured
Sa oma südamesse ära mahutand.
Emake, Su süda ikka kui päike särab
ei Sa välja näita oma muresid.
Emake, Su hinges soojus, aina juurde vohab,
jaganud oled hingesoojust alati.
Emake, Sul sinililli kingin,
neid korjasin ma kaunil metsateel.
Emake, Sul kaasa toon ka linnulaulu,
Sa kallimatest kallim oled minule
Sa täna päikesekullas särad, jagub kõigile.
KASE MAHL!
Vahest sellinne tunne
nagu poleks tissi otsast kukkunud
kui lehtpuudel on anne
ma saetud oksast vedelikku joinud;
selleks mitu nädalat
kase mahla olnud
on juua kõige paremat
ma vitamiine looduses saanud;
nägupidi oksa küljes
ja auku mida puurisin
ripun nagu nagu hüljes
mida hiljem nikkusin;
ja polegi vaja suhkruvett
kui naturaalne magusus nagu muiste
juues tulvil energiat nagu rakett
ma kiidan looduse ilu mõiste;
nüüd külmikus uus ports
aiasaadust nagu kulda
ülejäänud aastaks nagu kärts
pean kiitma kodumaa mulda
Valu peegeldus koera nukrates silmades
Oh milline valu
pesitseb päevinäinud koera sil.mades,
kes istub kodumaja varemeis.
Ei lähe tal alla söök, ega jook,
pole peremeest, kes ta varemeist välja tooks.
Nõnda ta seal istub,
vaatab igatsedes sinitaevasse,
valvab pommitatud kodukest,
leinab, silmis kurbus ja valu,
nutab taga kodutalu ja armsat peremehekest.
Oh, kes küll võtaks koera valu
ja kurbuse tema silmadest?...
Kevad ei unusta
Kevad jälle ennast näitab,
soojavarud välja toob,
külvab ilu siia-sinna,
ikka päikesega koos.
Rõõmu tunneb maa ja taevas,
et on külmast talvest priid,
rõõmustavad metsad, aasad,
taas kevad jõudnud on nendeni.
Nagu linnukene rõõmul hõiskab,
hõiskab minu südagi,
ei kevad ole petnud,
pole unustanud kunagi
jüripäeva tuisk
sajab lund õied
sinilillel päev otsa
põõsa all aias on
sulgunud kevad
tuleks kui vastu tahtmist
talvel ei taha
lasta kuidagi käest lahti
*
aastaid hiljem ärkad
ööl ühel sellest üles
Su käsi ikka veel mu peos
hulgume sihitult tänavatel
meil silmad on unes
sellest vees kurbuseks
saanud meel meil pilvise
taeva all nii lahus on tee
mis ees
Minu tummad sõbrad
Minu tummad sõbrad
paber ja pliiats,
iial ei tunne nende seltsis end üksinda.
Minu tummad sõbrad
paber ja pliiats,
nad on alati mul olemas,
südame ja hinge ligi mõlemad.
Minu tummad sõbrad
paber ja pliiats,
minu mõtteid ja meeleolu
edasi kannavad.
Minu tummad sõbrad
paber ja pliiats,
nad suurt jõudu ja elutahet
mulle juurde annavad.
Emadepäeva ilu ja sära
Ema silmad on kui säravad tähed,
südames on päikesekuld.
Ema hinges on õrnust ja soojust,
palju rõõmu ja valugi.
Ema õpetussõnu jagab, elust enesest,
aitab, kui elu põrguvalu teeb hingel,
või kui süda murest murtud
ja jõuetus peal on.
Emake on kui taevane ingel,
kellel nii puhas süda ja hing on.
Emadepäeva kringlit kui küpsetan,
siis rosinaid ohtralt sisse raputan
ja oma rosinasilmset ema ma kostitan.
Emade päev saab olema ilus,
siis toomingas õitseb,
ööbik rõõmul laulu laksutab
ja sinitaevas päike kuldses kleidis keerutab.
Siis lilled kaunilt õ .....
Sulle kes sa oled Lissabonis
sidrunite asemel õitsevad meil
mändide all nüüd longus
peaga karukellad
taevas on hall ja pilvine
ka see meele teeb hellaks
mis sest pole kõrge sinine
*
kirsside valgesse pitsi
mähkumist Fuji mäe taustal
koduaia niitmata murus
ootan juba pikisilmi
nende õitsemise haprus ja sitkus
Fuji mäe vägevus kevadel
hetkes selles korraks on koos
Armastuses pulbitseb elu
Su silmist sügavat armastust näen
ja Su käed, mis põimunud on kui liaanid
mu kaela ümber lahtilaskmata.
Su kuumade huulte puudutus,
mis kui tuli põletab ja süda hõõgub
leeklambina mu sees.
Su hellas sosinas, mis kõrvu paitab
on päikesesooja sees..
Ja see sosin, mis kui merelaine rannale loksub,
mu südameni rajab teed.
See armastus võiks õitseda kogu aja,
hoida armastust kui kallimat
oma embuses,
sest armastusega püsib elu rajal,
ta elu tugevaim külg on veel.
Veresadu
Jüri suu puhub alla lund
ja see tähistab see tund
kuis tulnud aeg ära
teha suurt mära ja kära;
nagu valget täna alla kallas
ja tehti tuld igas asulas
võõra veri maad kattis
mõis ja kirik põlemas;
täiskuukuu särab taevas
selle vägi nii kirevas
mis rahvale jõudu annab
toimikutesse tegu üle kannab;
on veresadu ühine sellega
mis teema tähtpäevaga
puhtaks maa kurjusest
risti kandvast võõrastest;
hõimutantsud ümber lõkke
ja mõõkade torme avalikke
ümber kodumaa metallidega
tuleb tasumistund hobustega;
au ja vabadus soosis tegu
taastada neid ae .....