Sõnale tuul leiti 1138 luuletust
Uni
Oli see vast tore uni
nägin kuidas suvi tuli
Püüdsin aasal liblikaid
noppisin metsas maasikaid
Õhus õrnas liuglesin
päike süles, uinusin
taevatähti korjasin
maa peale pildusin
Tuulel kinni hoidsin sabast
lendasin üle soost ja rabast
Tundsin end kui linnuna
Nii vabana ja piirdeta!
Tuulelohe
Mere ääres tuul võimas
linnud koha peal liuglevad
vahune meri kaldale löömas
lennud rannas peatuvad;
kajakas on nagu tuulelohe
mis õhus seiskub vastu voolu
ei saa edasi kohe
kehvaks läheb linnul meeleolu;
hee - hee, linnud on nii lollid...
tahavad isegi mere kohal minna
aga tuul uhtus reisiplaanid
kui tahavad jõuda tänna - sinna;
jahimehele on see hea saagipäev
Ilmatüdruk
Ära ole tühja täis
vaat kui torkan õige kähku
tuule vilinal siis näis
palju oli- kõik siis nähku
Ära ole pilvi puutuv
kõu kõminat ja vihmanuttu
tihti mossitav ja muutuv
parem lahke näoga juttu
Ära kanna tormituuli
seespool vilinat ja ulgu
parem kaunistagu huuli
naeruhammas elu kulgu
Ära peida endas kuud
päästa põust ja särata
lase tondivarjud puul
öisel õuel ärata
Ära varja päikest päeva
kindlasti siis torkan augu
susse- suve näeme vaeva
teeme ristikutest rõugu
Ole minu ilmaneiu
minu ilma sinu ilma
lood mu üksildase laiu
tormitalv .....
Mina
Liigun tuulena üle taeva,
paitan pilvedena õhku,
seilan kaugel tähelaeval
öösel koidikule vastu.
Voolan ojadena aasal,
sajan vihmana alla,
talvel valgel lumevaibal
päästan külmaiilid valla.
Nõnda vaikselt liigun ajas,
kaugel kõikjal kõiksuses,
olen olemas siin täna
oma kaotustes ja võitudes.
Elan meeltes ja südameis
ka siis kui mind pole,
kuni vastu tuleb ajasein,
vajun meeltest kaugemale.
- Tarmo Selter -
Kes lükkas
Kes lükkas mind külmadel kivistel rannul
kes lükkas mind pragudest lekkivas paati
kelle õelus mul tormina kihutas kannul
kes ometi naernud mu minekust saati
Sinap vist olid see kullake kallis
tõuksid mind otseku surmale suhu
lükkasid jäises ja tormises hallis
lükkasid teele mind teadmata kuhu
Meri mind alul ju rappis kuid leebus
paisutas lahkesti lekkinud praod
tuul uhtis meeled kui maailm must loobus
vaid näo peale vajutas mälestusvaod
Ei otsinud õnne kuid ometi leidsin
tuul meri mind lahkesti lükkasid randa
õrnalt kui lapse mind kaldale heitsid
kodune liiv .....
Talvetunne
Igal päeval talvetunne
rohkem hinge poeb,
hommikuti rohkem külma
tähistaevas loob,
langenud on jääkristallid
kõikjale, kus ruumi,
kerkimas on lumevallid,
teki saavad puudki...
Lumehelves lumetuisus
veidi sooja toob,
kallimaga tuulevarjus,
hetk see tundeid koob.
Kui on külm, siis Sinu käsi
talle sooja annab,
ole lihtsalt, ära küsi,
aeg see tundeid kannab...
- Tarmo Selter -
Hirmutunne
Kõik on tasa,
kõik on vaga,
hommik piilub aknasse,
seinakell käib ühte rada,
aeg on liiga varane
Puuoksad väänlevad
pilvede poole
raagus ja lehitud
kusagil on kuusepuuke
kaunilt ära ehitud
Kuulda tasast tuulenuttu
akna taga vingumas,
ulgumine muutub valiks
tõmban ette kardina
Üksi olla ei ma tohiks
hirm ei lase uinuda
Sügisel on minek taga
Juba lendavadki tuuled
viivad kaasa sügise
Miskit rebenes,läks katki
osa minu südamest
Ainult tunda saan vaid seda
kõik, mis minu hinge sees
Tuul ei lahti lasta taha
kisub sügist kõigest väest
Eks see minemise vägi
ei armu,ega halastust
Sügise aeg on lihtsalt läbi
las meeltele jääb igatsus
Unistus
Tuul tuli hüüatas kõrva su nime
mis sellest ei tundnud ei teadnud ma sind
päikesest paistsid sa silma mis pime
kraaksatas puuladvas mulle sust lind
Pilv tuli avas sust pehmema süle
tuul aina keerutas meelitas sosistas
jahedas pimedas kordas veel üle
vihm sinust sadudes nuttis ja vesistas
Tuul pöördus metsa ja tegi sust müha
nägin sind puude all päikeselaikudes
voolavais jõgedes lauldi sust üha
lindude loomade juttudes kaikudes
Kas oledki olemas- mõtlen sust naine
kas annad end mulle nii lihtsalt kui loodus
loodus küll lubab ent siiski kui paine
sa elad va .....
Palju õnne
Palju õnne soovin ma Sulle,
kaunis ja andekas naine,
õnne toob kevadetuul veel,
luues hetke ebamaise,
mis täpselt Sinule loodud,
tuues naeratust huulile juurde,
ei loe, et uus aastaring saabub,
Sa leiad end nüüd minu luules,
olles jäädvustatud tähtede ritta
nii kirjas kui linnuteel,
Sa särad nii läände kui itta
oma iluga eluteel...
- Tarmo Selter -
Linnupesa
Linnupesa maha jäetud
üksainus munake veel sees
Vares kõrgel oksal kraaksub
tema pesa ei ole ju see
Linnupessa jäänud suled
muna soe ei ole ka
Tuul vaid puudeladvus liigub
okstel pesa kiigutab
Pesast udusulekene
lendu tõuseb kiiruga
Taamal linnupojukene
alles õpib lendama
Lootus
Seisan merekaldal,
sina teistpool merd,
lained laksutavad,
kajakad kisavad,
ei kuule sinu sõnu,
tuul ära kannab nad
ja silmapiiri nii kauge,
vaid virvendust näen ma.
Viipan sulle käega,
tasa sosistan,
lahkumise päeva,
siin veel meenutan.
Iga päev käin rannal,
lained laksuvad,
kajakad on merel,
paati pole seal,
kas teistpool merd sa oled,
või ikka virvendab?
Oh,ole kuidas oled,
lootus kerge südame peal.
Vikerkaarel
Kiikusin vikerkaarel,
silmad kinni,
meeled valla lastuna,
ühelt kaarelt teisele kõikusin,
taevalikku õndsust seal nautisin.
Värviline uni silmalaugudele tuli,
pilvekene pehme padjaks mul oli,
tuuledki kokku võtsid end,
ja algaski vikerkaarel
mu esimene lend.
Linnudki kõrgel, aupaklikult tiirlesid,
kogu taevas oli vaba,
vabaks nüüd sai ka,
mu hing ja mu süda..
Tormituuled
Tormituultes seista tahtsin täna,
käed laiali, nägu pilvedes,
suured tammed minu taga,
juurtega sügavalt maas,
murdusid-hääleta.
Raksatus läbis minu südant,
kuid kindlameelselt seisin veel maas.
Raju ja torm mind julmalt rapsisid,
jäised vihmapiisad näkku
ärme lõid.
Punnispõskne tige tuul,
maast lennutada püüdis,
ei olnud ma ju juurtpidi maas,
jagu must ei saand.
Oligi vist marutuule ainukene plaan,
murda,
välja kiskuda iidseid tammepuid,
juurtpidi maast.
Kurb oli vaadata,
hing nuttis sees,
kuid tormituultes muutusin
tugevamaks veel.
Vana tädike
Vana tädike istus pargipingi peal,
koltund sügislehti hoidis,
väsinud põlvede peal.
Peas tal rätik lilleline,
Prillid nina peal,
seljas päevi näinud kleidikene,
paik paiga peal.
Tuuleke tal kortse silus,
silitas tal pead,
puhus ära muremõtted,
tädikese peast.
Kaua istund tädikene,
pargipingi peal,
väsind jalad kerra tõmbas,
tukkuma jäi seal,
koltund lehed libisesid,
väsinud põlvede pealt.
Külmas
Pragisevad külmakanged sammud,
kargelt matab tuule ehe rõõsk.
Soojendavad inimhinge hirmud,
veel enam kuumab iha-armulõõsk.
Sädeleva lume puistes hõlmad
tõmban koomale, et pisut kaitsta end.
Ebalevalt sulged oma silmad,
et ei uputaks su mõistust tärkav ind.
Huuled tunduvad nii pehmed - veidi kuumad,
külm jäetud nukralt omapäi.
Tuul tormab-pühib kuskil eemal,
nii on või hoopis nõnda näib.