Sõnale tühjus leiti 188 luuletust
Tõde
Tõde, koorub mõttesulest
tunnete väljutatud read
ma ei räägi, öisest unest
teiste sama sarnaste seas
Ma räägin südametunnistusest
aval olles, kurjus tuleb kannul
ma räägin ikka ponnistustest
miks muidu siin, alati vannun
Kaks kassi püherdavad vaibal
üks teise kõri kallal momendil
ma vaevu, vaevu püsin paigal
ja fakti lihtsalt enesele nendin
Kas olen julm, või erapooletu
et vahele ei astu, kaitstes teist
või iseloomult , vaid nii hooletu
mul pole sooja ega külma neist
Ma olen praegu lihtsalt ei keegi
mind olemas pole kellegi jaoks
ma kaminasse süü .....
Kodutee
Põldude tühjusesse istutatud talu.
Lumi mahlana plärtsatab maakoore kõhtu.
Tuima näoilme varjus vilgatab inimviirastuse tühjus.
Kibedalt teritab ninas suitsu jõhkrus.
Vettinud lõhkised kirstad kilomeetreid on kandu lõhkunud.
Kott raamatutega pressitud räbaldunud palitu varju.
Näljast kurnatud auku vajunud ilme.
Koerte haukumine äratab väravas sügavast unest.
Esikus saapaid kiskudes
Kuulen ema hääli köögis armastuse lihtsusest
Puud pliidil tugevast tuulest praksumas
Trummised kulbi löögid ja kapsasupi lõhnad tungivad meelde
Igatsus kevade järele
Pilve vahelt juba piilub
esimene kuldne päikesekiir,
metsasülest aga virgub
esimene kevadlill.
Pungad kinni on veel puul,
sealt tulemas õieke uus.
Metsaserval ojakene rajab teed,
kraavis vulisevad sulaveed.
Linnud kodumaale tagasi
alustavad rännuteed-,
niiväga igatsen ma
kärarikast linnulaulu,
mis tühjuse viiks kurvast südamest...
Naeratus
Mu mõtted keerlevad kui torm,
ei ma kunagi poolda olla morn.
Naeratus on õnnelaeka võtmeks,
naerata, et iga kurb hetk lõppeks.
Naeratus on see, mis avab hinge,
polegi vaja inimesele muid kinke.
Naeratus on võluva toimega,
eriti, kui kaasneb rõõmuhõiskega.
Siiras naeratus on parim murede ravim,
vahet pole, kas oled noorim või vanim.
Naeratus on kui müstiline hüpnoos,
ei sellest teki kunagi üledoos.
Naeratus on see, mis tõmbab ligi,
võimalik, et armastuseni see viibki.
Naeratus on see, mis paneb särama,
hommikuti võluval moel ärkama.
Naeratus on õnnelik .....
Meri
Merel on sinuga alati rahu,
merel on sinu poolt loodud aeg,
merel on tähed ja kuu,
merel on päike ja pilved,
merel on sügavus,
merel on lained,
merel on elu ja surm,
merel on algus,
merel on lõpp,
merel on unustus,
merel on meenutus,
merel on unistused,
merel on tühjus,
merel on süütuse puhtust,
merel on süüdlase räpasust,
merel on mõrvareid,
merel on ingleid,
merel on saatanad,
merel on linde,
merel on kalu,
merel on põhi,
merel on pind,
merel on raskus,
merel on kergus,
merel on vett.
Nipernaadi lauluke
Ma jälle teele nüüd lähen.
Lähen ära? Kauaks? Ei tea.
Kas kunagi tagasi tulen?
Ära küsi, no tõesti ei tea.
Küsid, mõtet, mida on minna
kui põhjustki ise ei tea?
Nii tahaks ma siia ja sinna,
saaks igale, oleks vast hea.
Ehk lähen, sest miski ei peata.
Või jälle, et tahan vaid uut?
Nii ekseldes homset ei teata
ja tulevik mulle vaid pruut.
Jah, mäletan täpselt me aegu.
Neist päevist saak tänulik laul.
On lõputu tühjus meis praegu,
Kaob kohe see, lõpeb kui laul.
Siit lehvitan Sulle ja teele,
end asutan, ühes vaid pamp.
Su nimi, ma usun, jääb .....
ports tankasid, lõpuni pole tarvis lugeda
maha sadanud
lumest esimest korda
öösel ärgates
sel talvel toas on valge
seintel laes lume valgus
*
Õhtust järve vaadates
järv peegelsile
üksteise kõrval kuused
koltund kased vees
mis on tõeline see mis
kaldal peegeldumas vees
*
loikudes näha
veel puude raagund võra
porikuu halli
taevast nii nädalaid
silm sellestki rõõmustub
*
Räästast vihmatilkade kukkumist vaadates
vihmatilgaski
korraks seesama valgus
mis ülal taevas
võta kinni mu kaelast
sülle sügise vaevad
*
Harv sinine ja k .....
Jõu tunnusmärk
See on too, lõputa järk,
Hoian kinni samast reeglist,
Taas tuleb tuttava oleku järg,
Silmitseda kedagi vaid peeglis...
Taas rüütab tühjus ümberringi,
Jääb ju hoidma üksnes enda käest,
Teistpidi jään enda ulmast kinni,
Muidu rutem veeren alla mäest...
Valmib minul kõva eelis,
Laotub mul ilusasti tuntud järk,
Ei kurna vajadus mitte keegis,
See ongi mu jõu kindel tunnusmärk...
Hirm eksida *
hirm eksida
iga kirjutatud sõna pärast
vana harjumus
kontrollida iga oma sõna ÕS-ist järgi,
mis meile tambiti ülikoolis nii pealuu sisse
et sellest harjumusest raske loobuda
"Kas ma ikka kirjutan õigesti?"
Rööprähklemine
ja inimesed, kes soovitavad mul loobuda
oma unistusest,
valida kergem ja lihtsam tee
ning mitte üle mõelda asju keeruliseks
kunagi keegi ütles,
et selgita ennast enda sõnadega,
mitte ära otsi igast raamatust aforisme
"Mind on nii õpetatud"
õppisin rangelt kahe õpetaja käe all
panustasin ja panustasin
kuni leidsin ennast reiki laualt
.....
Piin *
piin piina otsas
füüsiline keha ei anna armu
tööde ja sekelduste vahele leiab
ta vaba aega,
et kostitada ennast parimate paladega,
mis lõhestavad nii rühti, lihaseid kui ka närvikava
iga hingetõmme kui nõelapiste,
kuhu tikitud on piisavalt palju
olles unine ei leia und
ja olles ärkvel
meenub külmus, mis mu keha läbib
fibromüalgia
minu enda ise genereeritud haigus
spetsiaalselt mulle endale,
et ikka oleks "probleeme", mida lahendada
kurkumiin ja lõputu ohe
iseenda piirde ületamine veel ja veel ja veel
kuni väsinuna jõuad koju, jõllitad seina ja mõtled .....
Hinge kallavad mõtteread
Наедине при пустой беседе,
В минуты раздумий пустых,
Для занятного активитета,
Лучше находки нет, увы.
Вслед процесс – он невероятен,
Искать средь груды меди,
Знаю точно, там запряталось,
Несколько явно золотых.
Ehk mõttekerast eri valin ma,
Endast kujutava tükki kulda,
Ülearune – õnne ette maalida,
Ning siiralt kurb, kui ei tulda...
Mõtteread korvavad lünka,
Vaibumatu aru ihkab veel,
Ületan järje .....
Abi *
kümmekond aastat hiljem
ma seisatan
ja mõtlen,
et kellelgi on mu südamefilm
mu südamelöögi sagedus,
millest saaks teha nii filmi, heliklipi,
kui ka gifi või muu IT-värgendusena maha müüa - rahaks teha
broken hearted girl
süda lõi ka seekord kiilu hinge vahele
nulltolerants draamade suhtes
mis võiksid morjendada mu igapäevaelu
rõõmuhetki
ma näen ennast tegemas midagi,
mida ma ei arvanud, et kunagi teen,
loobumas raamatutest, sõnade sõnadest,
mis oma aja käigus valesti hoituna,
on muutunud lugemiskõlbatuks
ja Lev Tolstoi "Poisiiga" asetus mu lauale
n .....
Vastamata kahekõne
Sul naerud näos
nii sageli nii palju
täisrõõmus kehahoiak
helge rüht
Mind nähes
aga kivined kui kalju
ning kordagi- oi jah
mul pole üht
Käib keegi mööda
muudad põse lohuks
me jääme kaksi
moondud õelaks irveks
Mind mõõdad
mõtled mingiks ohuks
sest äkki
tõstad pilgu sõjakirveks
Siin pole nii et "oleks"
SEE PILK tapab
kusjuures üsna võikalt
oled karm
Hing muutub tuleks
kõrvetab mind tsipa
mu süda hõiskab
see vist arm
Ma virgun
kirve jäljed üle ihu
ei ole sinust
teisipidi tõendust
Ma tasa targu
avan sõrmed pihu
täis tühjust .....
Veel hing üleni on juulis
neid hetki
praegugi veel tulemas on
kus kardad suve hukku
päeva keerata tahad
lukku peatamaks
õitsemise ruttu
ilu pillavat muutumas
lillede närtsimiseks
metsade koltumiseks
põldude tühjuseks
kauguste mattumiseks
halladesse uttu
vaikust lõhkuvateks
hanede kätsatusteks
pikkade pilvevagude all
ees kui pikk hämar talv
Lastekaitsepäev
Kurb oleks laste naeruta maailm,
päikselgi ei säraks silm,
rõõmu poleks Looduse Emaksel,
südameil tühjus vaid valitseks.
Ikka laste rõõm ja naer on see,
mis südamed meil soojaks teeb.
Meil tuleb teha selleks kõik,
et rõõmsalt kõlaks laste hõik
läbi armastuse palava.
Last kaitsta on me kõigi kohus,
et ei oleks laste tulevik ohus,
et päevad neil mööduksid rõõmuga
ja et ükski laps ei peaks
valu ja kurbust kogema.
Olgu tervitatud palavalt
Lasteksitsepäev!