Sõnale udu leiti 1152 luuletust
Retsept
Retsepti järgi rassimine
pole minu ala –
siilil udus mässamine
parem maiuspala.
Suvaliselt ritta laon
eri jahukotid,
pudrunuiaga siis taon
seina naelad-potid.
Maitsetaimed riputan
lambikupli külge,
purgisilte puhastan,
kasutades sülge.
Toidud kokku segunevad
ime läbi kapist –
tuleb välja, polegi
ma tehtud ainult papist!
Pliidilt-pajast aurumas on
kütkestavad lõhnad:
nii pole iial nälga jäänd
ka külalised kõhnad…
Retsepti järgi rassimine
pole minu ala.
Konservikoti tassimine –
vilets spordiala!
/Mari*Uri/
Ühel udusel sügishommikul
Ühel udusel sügishommikul miski mind tuules hüüdis.
Keegi õrnalt mind huultele suudles, käest kinni haatara püüdis.
Ta tõstis mu maapinnalt, hellalt udus kandis.
Lummava lauluga mulle oma armastuse andis.
Siia ma jään, ma jõudsin koju. Siia ma jään.
Tihe udu endasse mind mässis.
Minu tummad sõbrad
Minu tummad sõbrad
paber ja pliiats,
iial ei tunne nende seltsis end üksinda.
Minu tummad sõbrad
paber ja pliiats,
nad on alati mul olemas,
südame ja hinge ligi mõlemad.
Minu tummad sõbrad
paber ja pliiats,
minu mõtteid ja meeleolu
edasi kannavad.
Minu tummad sõbrad
paber ja pliiats,
nad suurt jõudu ja elutahet
mulle juurde annavad.
Armastuses pulbitseb elu
Su silmist sügavat armastust näen
ja Su käed, mis põimunud on kui liaanid
mu kaela ümber lahtilaskmata.
Su kuumade huulte puudutus,
mis kui tuli põletab ja süda hõõgub
leeklambina mu sees.
Su hellas sosinas, mis kõrvu paitab
on päikesesooja sees..
Ja see sosin, mis kui merelaine rannale loksub,
mu südameni rajab teed.
See armastus võiks õitseda kogu aja,
hoida armastust kui kallimat
oma embuses,
sest armastusega püsib elu rajal,
ta elu tugevaim külg on veel.
Veresadu
Jüri suu puhub alla lund
ja see tähistab see tund
kuis tulnud aeg ära
teha suurt mära ja kära;
nagu valget täna alla kallas
ja tehti tuld igas asulas
võõra veri maad kattis
mõis ja kirik põlemas;
täiskuukuu särab taevas
selle vägi nii kirevas
mis rahvale jõudu annab
toimikutesse tegu üle kannab;
on veresadu ühine sellega
mis teema tähtpäevaga
puhtaks maa kurjusest
risti kandvast võõrastest;
hõimutantsud ümber lõkke
ja mõõkade torme avalikke
ümber kodumaa metallidega
tuleb tasumistund hobustega;
au ja vabadus soosis tegu
taastada neid ae .....
Kõik tunded paika loksuvad
Kui mu süda nõnda kurb on sees
ja hingel nutt on varuks,
siis päiksel' kummarduse teen,
tema soojusest jõudu ammutan eluks.
Puudega vestlemas käin,
lehesahin nii armsana näib,
linnupojukene pesast mind piidleb,
linnuema pesa kohal tiirleb, kannab hoolt.
Sinitaevas vastu vaatab mulle,
rõõmustab mind oma sinaga,
kinnisilmi mõtlen mere peale,
tunded on nii head ja sügavad.
Tunnetemeres suures ma,
kõik tunded nagu merelained,
südamel paika loksuvad.
Pilvetupsu puudutus
Pilvetups, sind kallistada tahaks,
oled nii pehme ja uduõrnake.
Sind puudutada tahaks,
kuid jääd kaugeks minule.
Ainult mõtteis ulatun su juurde,
silm seletab, hing upitab su poole.
Kaua vaatan sind,
kuniks pudened mu peole,
siis õrna puudutust tunneb hing.
Tulnukas 2
Tuli valgus taevas
üks võõras liik kosmuselaevas
pljana seisis sauna ees
oranži vestiga mees;
ei tunne Valdist kohe ära
omavahel puudu on sära
käiakse teiste vitupeadega saunas
endine oss omadega paunas;
naine kingituseks sai suu valgeks
mehisem mees tuli marjaks
kes varjutas oma sõpra
abipolitseinikust vaese tõpra;
ja nearderdhaalaste kultus
puhtalt irooniast sõltus
Rait on arst ja abikaasa
ei jää vaktsiinist tasa;
Jarmo peidab end maa all
toas ümbritseb fooliumist vall
tõe rääkis, mis Eestis toimub
ja aeglaselt Tulnukas aimub;
ja isegi Päts
ja .....
Tärkaval aal´
Pajutududest looduse padi
on liblikal puhkuseks hea,
kui looduses lehti on nadilt,
seal pehmelt ta puhata saab.
On kollane liblikas nähtud,
värvikirevam tiirutab veel,
tõenäoliselt polegi ohtu,
et vihmane suvi on teel.
On tärkava looduse ilu
kõrgel taevas ja mullasel maal,
on kevadet südames minul
ja Sinul sel´ tärkaval aal´.
- Tarmo Selter -
2024
oma kallile vanaemale
selles aprillis on tavapärasest rohkem lund
kadunud aeglaselt kevade algusesse Sinu jäljed
mu maailmaaken väike - ka Tema ihu soojusest külm
südames huikab vastus vaikne - ebaõiglane on Surm...
päikesetiivad saadavad nägema sama armast und
ulatad tähtede tagant teemantsärava pehme käe
igatsus puudutuse ja häälekaja järgi
on enamat kui lihtsalt olukordade sund
vahemaa määramatu teineteist reaalsuses ei näe.
kurbuselilled muutuvad taas verevärvi
neisse punutud alatiseks levima mälestustelõhn
ütle millal tuleb viimaks aeg
kui astun Sulle läbi pilvetreppide S .....
Sinu Naer....
Läbi hommikutundide mustava udu..
Huulil nakatav naer, nii mäletan sind.
Sa läksid, sinust maha jäi vihmane sudu …
Ja sinu naer, mis on vallanud mind....
Selles elus me ilmselt enam ei kohtu…
Kõik mis on ilus kord tõuseb siis vaob…
Minu haavade raviks pole sobivat rohtu..
On vaid sinu naer ja seegi kord kaob..…
November 2.0
Kokku 3 nädalat märtsist
pole olnud kevad, vaid sügis
juttu hoopis uuest aastaaiast
kuhu koerailm sisse trügis;
on olnud tormi ja taevas
hall nagu hall olla saab
lumi viimast korda tulla vaevas
kanda kinnitada veel tahab;
muidu vali tuul, vihm ja muda
jälle inetus valitseb õues
ei taheta edasi liikuda
ilmataadil igasugust põues;
olin bussi akna taga
ja just ühistranspordis
harilikult ei maga
see olek mind sundis;
paras masendav ja pask
olnud märtsi väliselu
ümbrus pruunikas nagu vask
kliimamuutus ei ole lelu;
sest veel see kuu lumi maas
peaks harilikul .....
Veetlevas kevades
Tunda on maheda tuule silitust,
tuulesuu õrna puudutust põsele,
olla looduse kui armsama, embuses,
kuulata linnulaulu kui lembeluulet.
Kevad õrnalt, mis kui armastus
tuksleb südames,
voolab kui vulisev ojake,
kõigis mu tunnetes ja mõtetes,
läbinisti olen veetlevas kevades.
maailm täna
jah lase mul minna
pilvede lahkumisse päevast
valguse tõusmisse ehast üles
hoida kinni lumelillede
jahedast kaelast
öösse minna nendega ühes
olla mäe taga sookurgede
trompetihääles
kurguni kevadvete tulvas
uduks madalal Emajõe kohal
kurbusest täna siiski
tulemata jäta
kevadpäev üleni kuldselt
ära las lihtsalt valus kohab
heidetud söestuma tulle
Kui puudub julgus.....
Ma pilguga püüan sind saata..
Silmadega paitan su keha…
Äkki mind korrakski vaatad…
Aga midagi pole vist teha
On kuristik sügav me vahel
Sul teised on sihid ja soov…
Pole palju ühist meil kahel…
Läheb luhta mu tahe ja proov…
Ma tean, peaksin ütlema sulle…
Mu kauneim, vajan vaid sind…
Aga kardan ja tõesti ei julge…
Ei tea kas sa tahaksid mind….
Aastaid nii mööda vaid käin
Eemalt naudin su kaunist sära
Ammu endale lollina näin.....
Ei julge ikka ütelda ära…
Kui puudutad mu hinge
Mäetippudelt vaatab tagasi õhtu viimane päike.
Tema läheb , aga soov jääb meiega.
Seesama, mille oleme igal hommikul talle andnud
Saatmaks meid läbi päeva ja meid seob.
Tuleb oodata uut koitu
Mis kõige ilusam kui puudutad mu hinge
Oma viibimisega minu embuses.
Mu kallis
Me oleme, sest me ei taha
Ja elame, sest nii on antud.
Oh uue päeva päike , palun ole helde.