Sõnale ulatama leiti 15 luuletust (uued)
See kõik on muinasjutt
Kuninganna peegli ees,
merineitsi vee sees.
Kuri kuningas on troonil,
prints, kel rubiinid kullast kroonil.
Lumivalgeke hammustamas õuna,
kuri kuninganna himustamas südant lõunaks.
Narratiiv on paigast ära,
muinasjutt on kaotamas oma iidse sära.
Vassilissa kaunis, ilus,
kurjus peidab end varjude vilus.
Baaba Jagaa oma majas koldes tuld teeb,
punamütsikesel seismas ees pikk tee.
Hunt nii kaval ootab aasal,
prints see käe on ulatamas kaasal.
Kolmest rubiinpunasest tilgast verest saab loits mis neab,
ja endaga kogu muinasjutumaailma põhja veab.
Tähtedelt abi on pa .....
Teisipäev
Sirutad end välja,, mõtled veidi,
miks küll enne kella ärkad üles,
kas saladus ehk selles olla võibki,
et magama said eile tunni varem.
Üles tõustes märkad aknas päikest,
mõni kiir on paitamas Su palet,
kui Sa naudid hetke nõnda väikest,
veelgi taas energiat juurde tuleb.
Välja minnes külmakraade jagub,
siiski päikse paitust tunda saad,
ühte näen ma sulatamas autot,
teine tööle jalutamas taas.
Nädal on veel esimeses pooles,
kuid on seekord tuju täitsa hea,
kui Sa jälle lähed kooli, tööle,
omi mõtteid keerutad Sa peas.
- Tarmo Selter -
2023
Vares
Mis see vares postil kraaksub
ja veel linnas, oh sa arm!
Valinud ta posti madala,
et linnarahvas kuuleks teda,
mida on tal ütelda.
Mida on tal ütelda...
pole niisama mõtet kraaksuda.
Julge vares, mõtlen nii,
möödujaid ei kardagi.
Mina ainult seisma jään
ja kuulatama...
Kurblik on see varese hääl,
ja ilu pole ka.
Kahju, et ei mõista lindude keelt...
Aga võib-olla ongi see hea,
muidu liialt vaevatud
saaks niigi murest murtud pea.
Täna veel
Täna veel mängleb vihmapiisk
sügislehe peal
tuul loob viisijupikest
laul läeb lendu sealt
Lendabki üks lauluke
tuulevilinal
püüdmas teda päevake,
ta õige ligidal
Selles päevas palju sära
tundeid sügavaid
pisarad on pühitud ära
nukrus mööda läind
Tervitame sind kaunis päev
kallis isadepäev!
Lilli rohkeid, igat sorti
ulatamas on naiste käed.
Kahuriliha
Kas on tunne, et sind jälgitakse
aga vaenlast sa ei näe?
taevast alla vaatatakse
miski sünge ulatamas käe;
kui on kosta pauke eemalt
siis tead oma saatust
see ei loe, kes tuleb su kõrvalt
vanne kasutab oma määrust;
et neid või teid kõiki
tina all õhata
laip laiba otsas veretiiki
õnnetus tulles võib hõigata;
küll koidab see kõikidele
mil surm levitab oma iha
ilmaasjata saadetud rindele
kui on tehtud kahuriliha
näppisin eile õhtul paar tundi vanu värsse
Näppisin eile paar tundi sõnu
lööb meeled õhevile
teel metsas põllul aias
nüüd lume sulamine
õhus sääse pirin
küla kohal kure lend
ka sina ära
ei tunne enam end
kui joodavad su
päeva päikse hellus lembus
märtsi sinas
lõo kristalne kõrge triller
õitsva kraavipaju
esimene embus
*
nüüd kodus õitsvad
ristiheinad
tuul mängib lille lõhnaga
Ernst Enno
kuis hetkes olla võib
nii palju heledust ja leina
selle hetke kõrvale
mul midagi pole panna
mis suudaks seda
sõnades aega edasi kanda
*
Isa ma ei suuda
Püha Paavst .....
laseks nüüd oma päeva pisut ka märtsikevadet sisse
*
Valguse kevades
ärgates märkad
maja täis on valgustulva
köök kella tiksumist
päev kõik toas
üle kuldand
kuulda vaid vaikuse
tukslemist
tunned kuidas pung
läheb akna taga päiksest
raagus oksal soojaks
iga hetke elu kuldset
aina juurde voolab
*
nüüd iga perve
põõsa aluse
lumest puhtaks lakub
päike oma pika keelega
mu silmad põsed
kõik meeled ka
nad haljendaks kui maa
jää all ojade nirisemine
öö paneb helisema
rahutuks teeb une
hetke kumisema
*
Maarjale
on kevad prantsus keele tund
õunapuudest aias
klassi tulvab .....
Hommikul vaata ette
Kui lähed jääs klaase sulatama
siis pea seda meeles
võõras hakkab nahaalitsema
mil sa tagasi toas sees;
auto vahepeal järelevalveta
masinal inimese keelt pole
sõidab auto ilma sinu käeta
see rööv on tüütu ja kole;
see kuritegu oli lihtne
mida sulil sooritada
ettekääne tööd viilida on perfektne
sõidu asemel vaja autot otsida
Ka see
Igavene, kaduv kui virvendav silmapete,
lihtsameelne, haudun lihtsa meetme,
kirjad teele, neile, kes hindavad hetke,
heidan ette, siirus südames ainus reegel,
vabaduse poole, kandes tundeid millel koorem,
pelgupaik on remondi ootel, rohked ohked,
enne kui kohale jõudsid oli pool koolend,
ületamas norme, kõnes avar, kõrvetamas tonte,
vastandub luules, karastub julges, muusikast sai..
mu unelm, igat sõda südamest välja lugend,
pead murdes, tean, et hull mees, avameelselt suhtleb,
tabas end ja nuhtles, selgroogu õgvendamas,
aastakümmnetest mis riimid paberile põletavad
ka .....
vahest kui me
vahest kui me
avaksime oma silmad
ning näeks kui -
kui palju on elul anda.
enamat kui lihtsalt
mure koormad või
võlad mida päevast
päeva vaikides kanda.
siiski viibime rohkem
sellel pool vikerkaart
kus värve ei näe -
kõik nii sünge ja
mustvalge.
süda on jahe
veelgi külmemad
on need üksikud käed
-
abi vajaksid
kuid keegi
sind ei märka
sind siin ei
näe -
jätab ulatamata
käe..
laseb uppuda
laseb ulpida
arktilises vees
külmal jääl.
vahest kui me
avaksime oma silmad
ning näeks -
kuidas lähedasel läeb -
vahest kui ava .....
imede aeg
on pühapäev. on imeline ootuste aeg.
veel lähemale. jõuludele nii jõuame.
ingleid näed. kostub lootuste naer.
pisikesed käed. armastuse väes sõuame.
sulatamas jääd. purjetamas südame laev.
sinagi öös läed. kus lahkumiseks sadam.
laintes vete pääl. uude aastasse saabume...
"Miks hüüab ta mu nime"
Istun üksi muuli peal
ja vaatan kaugusesse.
Kurb on mu meel,
sest liialt kinni ma
olen oma mälestustes.
Merel on torm, on pime,
on pime ja on külm.
Vali tuul ja võimsad lained,
äikest lööb ja paduvihm.
Ma kuulen kellegi häält,
kuis hüüab ta mu nime.
Kuis karjub ta appi,
sel tormisel merel.
Kes ta on?
Kuis välja näeb ta?
Miks hüüab ta mu nime
ja kas tunnen ma teda?
Need küsimused hetkel mõlguvad mul peas.
Kas kuulen-näen viirastusi
või pesuehtsaid ingleid enda ees
seismas üksteise kõrval rivis, reas?
Üks inglitest hüüab mu nime
ja minu su .....