Sõnale ulukuu leiti 43 luuletust (pop)
Detsembrikuu
Algab detsembrikuu - see jõulukuu.
Sellel kuul nagu polekski muud ...
... kui jõulusalmid ja jõuluinglid,
päkapikud ja jõulukingid.
Aknal sussid ja kaminas puud,
õhetavad põsed ja laulavad suud.
Koolipeod ja tähtsad ballid,
lastel kaelas soojad sallid.
Jõuluõhtul laual kalkun,
jõuluvana kinke andku!
Detsember
Jõulukuu käes, aga jõulud veel kaugel.
Taevas vaatab maad.
Lapsed vaatavad taevasse:
kas hakkab juba ükskord sadama?
Lund, ikka lund, mida siis veel!
Õu on täis päkapikkude pisikesi päkajälgi.
Keegi peale Muri ei näe neid,
sest lund, lund ju ei ole.
Muri ka ei näe,tema tunneb.
Oravad on hallid ja õnnetud,
jänesed on valged ja vihased –
kuhu see lumi siis jääb?
Kirikukellad juba köhatavad kõrisid kõlavaks,
tornid torkavad oma tipud pilvedesse:
kas lund on?
Kui ei olegi
jõulud tulevad ikka.
Jõuluõhtul väike päkapikupoju
seisab akna all ja ootab isa koju.
Päkapikuema võimatult ta tüütab,
millal isa tuleb, kuusel küünlad süütab.
Päkapikuisa pikal talveteel,
sõidab, sõidab jõuluvana reel.
Südaööl saab päkapikuisa koju,
aga juba magab päkapikupoju.
Isa oodata ei jõudnudki ta ära,
uinus enne ta, kui süttis küünlasära.
Päkapikuisa käib ju jõuluööl
jõuluvanaga koos jõulutööl.
Hommikul, kui päkapikupoju ärkab,
otsemaid ta kahte tähtsat asja märkab.
Päkapikuisa magab kindlalt kodus,
jõulukuuse all on kingipakid rodus.
Jõilukuised ilma vingerpussid
Jõulukuised ilma vingerpussid.
Nüüd jõulukuul on ilm ju sula,
Igal pool ju vesi vulab,
Lumi oli maas ju meil,
Ei enam ole suusateid.
Nüüd näeb vaid märgi loikusid,
Karud siiski suikusid,
Jõulupühaks ehk ju ikkagi,
On ka lund ju rikkasti.
Siis vanataat saab sõita saaniga,
Kui tahab hoida tava ta.
Kuid kui ilm jääb siiski sulaks,
Jõulud siiski meile tuleks.
Ehkki mustad oleksid,
Pühad siiski oleksid.
Me maal on mõnus elada,
Ilm siis aina üllatab.
Igal aastal samal ajal
sisetung meid poodi ajab
kokku ostma ninni-nänni
igasugu padajanni.
Loeme kokku tutvusringi
igaüks peab saama kingi,
sest on jällegi kord käes
rõõmurohke jõuluaeg.
Kinkidest kuid tähtsam on
kui on koos kõik perekond
sugulased,sõbrad ka
jõulurõõmu jagamas.
Kuuse alla laome kingid
laua peale vorstid singid.
Jõulukuuse küünlasäras
ununevad mured ära.
Oleme kõik rõõmsad paid
kahjuks korra aastas vaid.
Jõulueel
Jõuluküünal värvib tuba,
Kuuselõhn loob värsket huba,
Rõõmu tunneb suur ja laps -
Varsti läheb madinaks!
Jõuluvõlu, jõulumeel,
Jõulumees on juba teel!
Tuleb suur või väike kink,
Tal on valmis pandud pink.
Tule, tule juba rutta,
Astu julgelt siia tuppa,
Kingi eest saad kauni salmi,
Kõik meil ammu juba valmis!
Tiina Klemets
Jõuluks koju.
Astun jäätund rabateel
indu jätkub, reibas meel.
Ümberringi laukad, veed
metsapiir on kaugel veel.
Seisatan ja vaatan päikest,
ketas riivab mändi väikest.
Lõpuks metsataha kaob,
minu süda vaikselt taob.
Lisan sammu koduteel,
kõik ei ole möödas veel.
Komistan, kuid püsti jään,
kõvaks külmund järve jääl.
Kohe metsast välja saan,
ees on suur ja avar maa.
Selle keskel väike salu,
mille kõrval minu talu.
Astun sisse, istun maha,
enam tõusta ma ei taha.
Jõulutoiduks verivorst,
ahjukartul, seenesoust.
Kuuse alla pandud nuku
ära nägi väike ki .....
Oi seda rõõmu ja lusti
Oi seda rõõmu ja lusti,
oi seda õnnelikku meelt.
Kuskil juba päkapikke nähti,
nähti jõulutähte säramas teel.
Missest, et et kuu on poolik taevas,
nüüd laiem on ta naeratus suul.
Ta kõrgelt ülevalt alla vaatab,
saadab valgust imekaunil jõulukuul.
Jõulukuu
Hämardumas õhtutaevas,
valge lumi katmas maad.
Kaunis linnatule kumas,
peatselt ilmub tuttav saan.
See ju jõulumees, kes muu
oodatud ta jõulukuul.
Kes on olnud tubli, kraps
kingitusegi saab naks.
Küll on jõuluõhtu tore,
rõõmu, lusti nii mis kole.
Kahjuks õhtu läheb ruttu,
juba aeg on minna tuttu.
Külla tuleb teine mees-
Mati see, kel uneliiv on koti sees.
Seda meile silma puistab,
unemaale viib, ei luiska.
Unes näeme valgeid jõule,
pidusööke, jõulusalme.
Õnneks aasta pärast uus-
jõulukuu on tulekul.
Südamlik päkapikk
Päkapikul valge habe
punav põsk ja naerev suu
Vitsakimpu pole vöö peal
see on jõuluvanal ju
Päkapikk on kasvult väike
aga süda sees on suur
Igal aastal teeb ta käike
laste juurde jõulukuul
Sumpab lumes,ei ta väsi
kukerpallitab hangede peal
Päev läeb lennul, öö ta kannul
päkapikk ei maga eal
Aknast sisse vargsi piilub
kuu ja tähed säravad
Aknalaual pandud sussid
kingitäidet ootavad
Päkapikul tuksub süda
rõõm on püksisääre sees
et saab lapsi rõõmustada
väiksed jäljed jätab teel
Jõulukuu on kallimatest kallim
Aeg viimaseid tunde lööb kokku,
varsti käes on jõuluõhtu.
Minulgi jõuluplaanid küpsevad peas,
uusi mõtteid tuleb aina reast.
Kuusepuu on ehteis juba,
särama on löönud tuba.
Aknast sisse piilub kuu,
tahab tuppa-, kuid ei mahu ju...
Terve ilm vajab helgust, valgust,
sellel kaunil jõulukuul.
Jõuluaja rahu on kallimatest kallim,
kallimatest kallim on jõulukuu-.
Jõulurõõmu mahub palju südame
Päkapikud on küll väiksed,
aga nende jõud on suur,
jõulude ajal päkapikke
täis on terve ilmaruum.
Kõikjal siginat, saginat kuulda,
piparkooke täis on ahjusuud,
lapsed maiad on jõulukuul,
rõõm lööb särama kahvatul kuul.
Ehetes kuusepuu kõlistab oksi,
kuusepuu all päkapikke istumas nähti.
Kingitusi on sama palju kui häid lapsi,
egas päkapikud niisama ei rapsi,
neil on ikka tõsi taga.
Kingikoti kuhjad on kõrged kui lumehanged,
oi, milline rõõm on südame peal,
päkapikud tööst rõõmu tunnevad seal!
Igal jõuluajal nad ringi piiluvad maailma peal .....
Jõulusäras
Jõulud sõidavad mööda talvist teed,
seal, kus sõidavad saanid, reed.
Jõulusära helgib taga ja ees.
Valges habemes jõuluvana,
põhjapõdrad säravad kuljustega.
Särav valge lumi maad katab,
pinnatuisk on õhuke ja õrn.
Särav lumi enda kaissu võtab
kuusepuud, mis igihaljad on.
Päkapikkudel on säravad kuued,
peas tutimütsid uued,
jalas pika ninaga potikud,
kingikotid jõulusäraga ehitud.
Igas koduaknas paistab sära,
kõik südamed jõuluootuses on täna.
Jõulurahu ihkab iga väikene ja suur,
sel pühal säraval jõulukuul.