Sõnale ulup leiti 80 luuletust (copied)
Ilusaid jõulusoove
Kas tunned õhtut, kuhu vaibub tuul
ja kogu ilm käib muinasjuturadu
ja kauge inglilaulu taeva alt
toob maha imepehme lumesadu?
Sel õhtul jõuluime ette koos
kõik hardalt kummardavad küünlavalgel
ja nagu ükskord sõime kohal täht
lööb headus helendama igal palgel.
.................
Salasoovid – küünaldesse
Jõulusära – silmadesse
Usk ja lootus armastusse
Jõulurahu südamesse
.....................
Võbiseb küünlaleek kuusel,
selles on soojust, kui tunned,
selles on valgust, kui vaatad,
selles on soov .....
Jõuluootus
Kaunid jõulud teel on juba
särab silm ja särab süda
kuused ootel metsateel
rõõmu juurde tuleb veel
Pilvist maha sajab lumi
sajab õhtust hommikuni
hõbehärma puistab kuu
kauniks muudab jõulukuu
Küünlasära hinge paitab
mured ära viia aitab
kauaks jääb põlema südame-
Nii väga me jõule vajame.
Laulupidu
Suur kumer laululavakaar,
kui liidaks kõike:laevad lahel
ja linna,maa me selja taga
ja laulva rahva nende vahel.
Jõeäärsel rajal kasesalus
ei ühtki laulu täna kaja,
ja vaikselt sugub videvikku,
ka küla rahvamaja.
Ja täna iga külaklubi
jääb videvikus uniseks.
Kuid homme sõidame siit koju-
kõik kes siin saanud sõpradeks.
Ja sõprus justkui liidab kõike:
nii päiksesära Soome lahel
kui Saaremaa ning Peipsi ranna
ja laulva rahva nende vahel.
Jõulukuu on kallimatest kallim
Aeg viimaseid tunde lööb kokku,
varsti käes on jõuluõhtu.
Minulgi jõuluplaanid küpsevad peas,
uusi mõtteid tuleb aina reast.
Kuusepuu on ehteis juba,
särama on löönud tuba.
Aknast sisse piilub kuu,
tahab tuppa-, kuid ei mahu ju...
Terve ilm vajab helgust, valgust,
sellel kaunil jõulukuul.
Jõuluaja rahu on kallimatest kallim,
kallimatest kallim on jõulukuu-.
Piparkoogisüda
Vana aasta sammub
vaikselt ajalukku,
keerab enda kannul
ajaukse lukku.
Kõik jääb seljataha -
kes see mullust muudaks!
Kui vaid kõik, mis paha,
maha jätta suudaks!
Tulgu ilus aasta
küünla valgusvuhus!
Pipargoogiraas ta
pisikeses pihus
pärast jõulupuhkust
meenutagu seda:
piprast kui ka suhkrust
tehti aasta süda!
Poeem jõulupuust
Sügisel kui nägin lund
kartsin – see ei ole päris.
Ehk võin jälle näha und?
Seest käis läbi väike värin.
Kuurist otsisin kus suusk,
kaasa haarasin ka kelgu –
kuhu peale mahuks kuusk.
Naabrid kehitasid õlgu…
Vaatasin siis siia-sinna
kust ma leiaks jõulupuu,
mis võiks olla üle linna -
päris omajagu suur.
Ja siis üpris kähku selgus:
kõrgest kuusest oli ootus
oluliselt suurem kelgust –
sedasi mul kustus lootus.
Läks siis päevake või kaks,
mõtlesin veel järgi minna,
kui käis silme ees mul … plaks:
siin see seisis - keset linna…
Ma .....
Aasta kaunemail õhtul
Aasta kauneimal õhtul
mõte käib kaugeid kaotatud teid,
peatudes kõigel ja lapseeast nähtul:
täna see jälle kui aardeleid.
Vaadates pühale puule,
otsin palvuses neid,
neid, keda keegi ei kuule,
neid, keda keegi ei näe,
keegi, ei keegi!
Neile ma läidan küünalde leegi,
neile ulatan käe.