Sõnale unen leiti 238 luuletust
avarus oblikais luht silmapiir
kõik teisel pool jõge
veres poisiea piin
ära tahad siit
elu kui vanem õde
midagi ei lausu
käega vaid rehmab
sinnapoole kus asub kaugus
tsüklist „Poisiiga“
1.04.2021
aastaid kulub
enne kui taeva alune
saab äkki katedraaliks
mille ees tänus
olla põlvili maas
sellegi õhtu eest
mida öö juba raamib
hõõgumas kus pilvesöed
loojangu kustuv leek
19.03.
enne päeva ära mine
kui meeli puhtevalgusega
palves pole jootnud
käsi rinnale
selleks risti toonud
siis kui hommik üleni
on täitnud taeva alu .....
Uus hommik
Uus hommik käes on juba,
milline rõõm teda tervitada.
Taas üks öö on jäänud seljataha,
painavad unenäod teistpoolsusesse
maha.
Kuid uudisteankur ei maga,
aina uusi uudiseid rindejoonelt
jagab.
Kui meie peade kohal sinitaevas on vait ja vaga,
on siiski kuskil taevas must
ja õudustäratavad.
Ma siiski rahustada püüan oma südant,
kuigi vahest see nii raske näib.
Igal hommikul ma kohvi endal keedan,
kohvipaksult ennustusi loen.
Uut ja helget hommikut ta lubab,
veel ei ole otsas kõik.
Varsti sinitaevas kõikjal päike särab,
siis rahuhommikut me tervitame kà .....
Teekond õhtusse
Hommikupäikese sätendav helk seinal
Kohvi vahune piimapilv kruusis
Termostassi kallan, et juua teekonnal
Teekonnal järgmise uneni
Ja koputab aknale tasaselt keegi
Nii märkamatult õhtu õuele luusis
Head ööd!
Taaskord üks päev, läbi sai seegi.
Armastus pole kuskile kadunud
kuigi kõnnid juba pilvepiiril
endast märku siiski andnud
korduvalt oled unenäoriiulis.
Röövis koosolemise õnne meilt
liivakellas armutult pöörlev vanadus
tabas südant märklauana meeleheit
lahkumishetkel kingitud kallistus.
Särama jäi hingele taevatähena
näitamaks kaugele teed kuhu lähed
Sulle kunagi järgi tulen ma
et viibida igaviku üksteise lähedal.
Uni
Öösiti hoolib must sageli unetus
pimedas pilgus on mustreid ja endeid
päeviti pajatab silmade punetus
teisitimõtleja tumedaid tundeid
Haldjahing soovitas apteegis rohtu
ravima röövitud puhkuse rahu
teadmata tundmata lähtuvat ohtu
ulatas nööpideks vermitud rohu
Neelasin nööbi- näe isegi magan
hõljumis kangastub müüjaga deit
on armastus tema ja mina- oi pagan
neistsamadest nööpidest köidetud kleit
Võrgutud silmadest- tema mu kõnest
neelasin kleidi eest mitugi rohtu vist
leian end äkki veel uuemast unest
hetk enne kehade kirglikku kohtumist
Unedes u .....
Tühjus
Tühjus vaikselt õhus ringleb,
kohtamata ainsat hinge.
Aeg, mil keegi ringi sammus,
on siin ununenud ammu.
Tuul siit kõik on ära uhtund,
mälestusedki on tuhmund.
Sulen silmad, seisan hetke,
püüdes ette võtta retke.
Sinna sügavikulisse aega,
Proovin kasvõi viivuks kaeda.
Seal, kus üle mitme maja,
kostus juhusliku naeru kaja.
Seal, kus justkui võluväel,
õnn end ilmutas su käel.
Tundes tuule kalki raevu,
Mõistan, olen siin ja praegu.
Avan silmad, taipan õudu,
tagasi mul minna pole jõudu.
Kõik, mis jäänud sellest ajast,
Mälestused naeru kajas .....
Su sammud unenäo seinal
Su sammud öös
Kajavad mu unenäo seinal
Kui kõnnid sametisel heinal
Ning puistad oma tunde pärlite sadu
Ja kõnnid mööda meie
Kooskäidud radu
Seal kus käisime koos…
Mäletad naeratust?
Mille kinkisid südame
löökide kajas
Teades, et sinu käsi
Mind jalutades tuikuma ajas
Või oli see sinu kuumav suudlus
Mis segi ajas mu pea…
Mis minuga toimub, seda ma ei tea
Sest mõjud sa mulle just nii
Nagu sammude kaja
Unenäo öös…
Ma tahaks et KUU oleks mu koda
Suletud silmadega maailmas
seal, kus öö unenäos
kõiksusel on lõpmatud piirid
Sinuga koos kallis läbi aja
ja tähetolmu ma triivin
Püüame koos sabaga tähti
sinu ümber ma seon siidpunase räti...
et oleks soe, hubane, kodune tunne
Mis ärgates jääb mälestustena unne
Mis vahel tundega poeb üle unenäo piiri..
su südamesse ja hinge end liimib..
Justnagu päris...ütled sa ärgates
vaikselt naeratust suunurkades märgates
Just nagu päris..kordub veel mõtete kaja
Palju rohkemat polegi ellu ju vaja!
Sest sinu südame tunne, elab koos Sinuga seal
kusagil kauge .....
Meenutused elust
Kas sinu jaoks ma olen igav
kui elan muusikas?
Kas sinu jaoks ma olen igav
kui veidi luuletan?
Kas sinu jaoks ma olen igav
kui pisut kurvastan?
Kas sinu jaoks ma olen igav
kui valu naeratab?
Lagunenud mõlemad
oleme nüüd koost
Südametel kinnitanud kanda
aegade voog
Talutare
Talutare vajunud on samblasülesse
koerakuudis juba ammu
pole elu sees
kanaõrrel ämblikute võrgud
lüpsikute kõla kõrvades
Marjapõõsad metsistunud ilmel
karjakoplil pehkind tara ees
kaevurakkel kuulda kurba näugu
vanal kassil truu on süda sees
Haned kaelad pikka
mäletan neid siin
kuis kord rebane varastas kikka
suled lendasid
Aeg linnulennul läinud
kerglaselt liuelnud tee
mure,valu,pettus
kogunend südame
Talutare,sinu juurde
ikka leian tee
mu süda oli pooleks kistud
ei tea,mille eest?
Vanaemad
Mu unenägudel on muinasjutu tiivad,
mis vanaema rääkis minule.
Need läbi täheväravate viivad,
ja hommikul kõik päikseks seguneb.
Head mõtted kujundavad nii mu päeva,
se´s vanaema mälestus on sees.
Kuid unenäod nüüd kiirustades läevad
justnagu koltund lehed ojavees.
Nüüd oma lapselapsel räägin unejuttu
ja sillutan tal tähetätraist teed.
Aeg voolab aga peatumata, ruttu -
Kord mälestusteks jäävad jutud need.
Volbriöö unenägu
On taevakumm täis pikitud taas nõidu
kel luuad talvetolmust puhtaks aetud
silm aplalt sihib kusagil ehk leidub
mees nälpsata kel süda õhtuks praetud
Ju paistab kaugelt üle õhtusina
me saatuse me tuleriida leegid
kui hetkel õue pistad oma nina
sind luua selga kohe haarab keegi
Ma hämaruses hiilin- siunan oidu
ei olnud minna varem- vist jäin hiljaks
Ah märkasid paar Mustvee linna neidu
ma juba lennus hooletuse viljaks
Mind viiakse- ma nõiatantsu ringis
mu ümber lugematul hulgal voorib
kadedaid kes ilma- kuid ei kingi
mind kellelegi minu nõiamoorid
See pà .....
Värinad
Huioova- Sul on vist koroona,
propageerid vaktsiini ja maske;
ma propageerin laskemoona,
meedia aina programeerib meeli-
laske olla; raskelt odav, "Oi kui sorav!"
see möga tootmas soga, õlga lendab oda,
steriliseerib, su tervise tulevikus elimineerib,
keda see inim-eksperiment teenib?
mis kuradi debiil oma lapsed nohu vastu vaktsineerib?
iga ment-rahva vastu hambuni relvis,kestapo kelmid,
riik ja ta seadused ainult teenimas ärimehi,
a kes vastutab kui kõige tulemuseks on laiba meri?
tolgustele tõde ei meeldi, suukorvid ja trellid,
kopsudesse maskidest hingatud kla .....
Varjude Varjud
Lootmata muutusele, siin hullude keskel,
mannikuleeritud, pedereeritud, peedistund,
ühiskong, tüli toov, su ülikool su prügi kroon,
süttinud, mu hääl ei küündinud, püüdlikult,
süübinult, müüdistus, enamikul reaalsusest..
Mürgistus, lahti laskmata, armu andmata,
kaval mõistus ennast üle kavaldand,
kaotanud avara, see oli alati vaba maa,
kuigi käest anda ei taha sa, maast madalast,
orjusesse meelitati meid kõiki rahaga..
elu tagamaad, aga sedasi ei avastand...
Mis hoiab löömas seda südant?
Mis süütab aknal selle küünla?
Ma ei tea..ei tea.. kuid teada .....
Rong
Rong vurab
mõte kolab
millal jõuan sinuni
kiired päevad,kiired õhtud
kiired öötunnidki
Rong vurab
mõte kolab
mis veel tegemata jäi
elus paljutki sai tehtud
kahetsen veel mõndagi
Rong vurab
mõte kolab
pikk on tee veel sinuni
Elu,janunen su järel
kannatan lõpuni
Rong peatub
mõte seiskub
elu veereb edasi...
Vihm
Edevus, su tegelus, mu ees kõik nad vedeldund,
ajud pärsitult, päris hull, läbi närinud,
need pärdikud vaid mänginud- reaalsust ei väärinud,
hing käärinult, taga ajasid vaid sääri ju,
teesklesid väärikust, äriks sai ligimesi kattev muld,
ähib ja sügavamale end mähib- palumatta andestust,
timuka kirves justkui inglid taevast langenud,
see aju rakendus, möödus kasutult, paadunult,
õiges suunas iial ei sammunud, sõnad ei haakunud,
mõistus ei taastunud, ütles, et on vaba...
kui manipulatsioonile oli allunud, armetu!
Ma kisendan oma veritsevate kopsude põhjast .....
Suunamudil
Influenceril ei ehi
Ãœkski riideese keha
Et veelgi õrritada mehi
laseb paljalt pildi teha
Fänn tutvuks iga rakuga
ta kehast- kuid justnagu narrides
Täit alastust ei paku ta
vaid hoiab mõnd kitarri ees
Fantaasiate jaoks veidi ruumi
üks mõistlik influencer jätab
Küll keset unenägusid nii kuumi
fänn ise takistused võtab
Ãœmarmudil unimudil
Võõrsilt laev tõi võõrast liiki
Kuidas sattus suunamudil
meie Eesti Vabariiki
Fragmenteeritud
Hiline hommik, kui und luupainajad kontrollind,
kõik see oli umbluu ja ei toimind, tagasi hoidsin,
inspiratsiooni toitsin, ootan mil päev koitis,
jälgin sees hirmu mida toovad need tondid,
nende keskel teki alla kobin, lastes olla psühhoosil,
las hauguvad koerad, las ülbitsevad nolgid,
austust rahaga soetand, ihnelt ahne kiirelt noppind,
noore ja värske, üle end kavaldamas pää sees,
kujutlusi uskudes enese pettusest ei pääsend,
kõik nii väiksed, kandideerimas uueks päikseks,
lõid siin häired, dikteerimas luues räiged, päitsed,
ohjata suutmata, korraks ka kuulmata,
.....
Oled veel olemas
Nägin sind varjuna tulemas,
uksel koputust kuulsin,
kui läksid,olid päriselt olemas,
unenägudes vahest hüüdsid.
Kell seinal,kukkumise lõpetand,
see käokell,mille said kingiks,
suur rõõm oleks,
kui ta veel kukuks seal,
ma minuteid juurde veel tingiks.