Sõnale unes leiti 251 luuletust
pihlakad punavad öös
sellest padi läheb kuumaks
hing samamoodi
kui hõõguda suudaks
rippuda mõrkjaina okstel
suhu anda sügise maitsega
kaasa tükikest päikest
*
Issand ütle mis saab maast
mida me ei oska hoida
teda kaitsvast taevast
mullast mis meid toidab
oled sa küsinud seda
kõrrelt väljal kalalt vees
hetkelt mis veel päeva
alles teel
*
pliidi ees paabusilm
kuurist toodud halgude
vahel talveunest
köögis ellu ärkas
tiivad kulunud narmendamas
suvisest õielt õiele lennust
nii sinugi hing
ärgu jätku teda ometi maha
elu jätkuv hellus embus .....
Uni
Vahel ei taha ma ärgata,
olles unenägude kütkes,
nähes kõike, mida märgata
ärkvel olles on raske.
Vahel tahaks vaid magada
nii kaua, kuni kutsub maailm,
et ärgates minuga jagada
kõike, mida seletab silm.
Vahel ma tahaksin vaadata
unes veel rohkemgi ringi
teadmata, mida on oodata,
kas näha saab teisigi hingi.
Vahel ei antagi valida,
on äratus koidiku eel,
tõuse ülles ja veidike naerata,
jõuab õhtu, saad magada veel.
- Tarmo Selter -
2022
Sõja 34. päev
ma ikka veel ei saa aru
mis sunnib meid hakkama
tapma oma vendi
kuidas muutuvad äkki
sellisteks hing ja süda
me terane aru
mitte hullunud peas
oh hoia mind ema
Presidendi käsklus
seersandi sõim
iga ülemuse võim
sõduri elu ja surma üle
ja sellest piisabki pühaks sõjaks
oh hoia mind ema
hoia mind ema
*
nii nagu tubaka suitsetajad
on aetud kohvikutest ja
kontoritest tänavale
olen minagi ajas olemiseks
otsinud endale luule jaoks ruumi
enamasti olen seal üksi
harva eksib sinna ära
mõni parm õlle jaoks
küsima rah .....
Ma olen tühi.
Ma olen tühi,
ma olen tühjus,
ma olen kõik ja mitte midagi.
Seega olen ma ka kõiksus.
Kõik Sinus.
Või ka lõpmatus.
Õudne lõpp või lõputu õudus, Sa alati küsisid.
Ma ei tea.
Ma ei tea vastuseid ja ma ei otsi enam vastuseid,
ma tahan olla,
tahan õppida olema ja igast lillelõhnast äratada oma meeli
uskuma suuremasse armastusse, kui mu hinge iialgi võib mahtuda.
Äratasid mu hinge sügavast talveunest,
kui olin unes,
olin eksinud,
olin kuskil tühjuses,
ootamas kedagi ja midagi,
teadmata endast kui Loojast ka
mitte m i d a g i.
Aga ometi?
Nad üt .....
"Tahaks..."
"Tahaks ronida korge mäe tippu-voi ujuda yle mere-lopuks, hetkeks seista ja moela,mis minu elus oli oige,mis vale ... aga nyt tahan jätkata teed ja hyyda koigile yle mere -TERE-... Soov täituda voib ainult unes-sest elu mul pakub muud-pean hoidma oma tervist ja meest, sellest oigesti roomu tundma .Nii teengi ja siis saan ma aru - olen rahul sellega,sest tööd elus tehtud on palju,nyt aeg on puhata,saan teha ja olla just nii, mida kunagi enne ei saanud.. Usun,seda pole kellegil vähe,millest rahule jääda voib,iga väikene room on palju,kui oieti tajuda... Armasta elu sest see .....
— ElisabethMaastik tihastega
Mul ei ole vaja seda külma ilu,
lumehelveste selgeid korrapäraseid jooni,
pikka sirget alleed,
mille lumega kaetud puud viivad jäälossi,
jäälossi, kus hõõguvad kaminas virmalised.
Irbisenahast mantlis kuningas
silmitseb mind.
Lähenen ja suudlen ta veretuid huuli,
mis põletavad,
kuid mitte kuumaga.
Põgenen!
Samad lumised puud joonsirgel alleel,
kuid ma ei jälgi enam lumehelveste võluvat tantsu.
Astun rohule.
Mu jäisetest sammudest kolletub iga lible.
Ma sulan pikkamisi sellest jäisest lummusest,
vaid huuli veel põletab see veider suudlus,
mis ei soojendanud .....
Iseenda oma
Roosakana säras me maailm
hommikuses päiksetõusu kumas,
pilvelöövis puhkamas mu silm
veel nii kaua, kuni päike lubas.
Selles ilus ununesid veel
päevatöö ja kõik, mis toimumas,
mõned hetked puhkas minu meel,
justkui oleks elust toibumas.
Taevailu kestis kauem veelgi,
kuid mind kutsus argielu müra,
meenutan nüüd hetki, millal saingi
olla päris iseenda oma.
- Tarmo Selter -
2022
Uni
Öösiti hoolib must sageli unetus
pimedas pilgus on mustreid ja endeid
päeviti pajatab silmade punetus
teisitimõtleja tumedaid tundeid
Haldjahing soovitas apteegis rohtu
ravima röövitud puhkuse rahu
teadmata tundmata lähtuvat ohtu
ulatas nööpideks vermitud rohu
Neelasin nööbi- näe isegi magan
hõljumis kangastub müüjaga deit
on armastus tema ja mina- oi pagan
neistsamadest nööpidest köidetud kleit
Võrgutud silmadest- tema mu kõnest
neelasin kleidi eest mitugi rohtu vist
leian end äkki veel uuemast unest
hetk enne kehade kirglikku kohtumist
Unedes u .....
Karu ärkas talveunest
Karu ärkas talveunest
suure hädakisaga
Lumetekk oli sulanud ära
rahu kadunud korraga
Möirates ta ringi tatsas
möirgas nii,et kaikus laas
Silmeesine tal pime
nälg nüüd vaenlaseks tal saand
Aeglane ta käik ei ole
kuigi tatsab sulalumes
Nälga süüdlaseks ta peab
see ainus mõte,
mis vasardas peas
Tuustis igat rohututti
näris kuiva käbijuppi
Iga kännujuurikas
karu käppa tunda sai
Puult üks lumelobjakas
karul pähe potstas
Jooksu pani vana karu
tal ju väikse varsa aru
Elagu 2022
Nagu päike paistaks põue
silitades põske
Suur mul hinges rahutunne
vana side katkend
Tigu magab talveunes
Sarved uue aasta süles
Karulgi on kõva uni
käpa peal tal magus mesi
Aegki tõtand valusalt
natukene magusalt
Las mu hinges põleb tuli
Uus aasta magusam
on ometigi
Elagu 2022
See aasta muutub paremaks!
Tõstkem bokaalid kõrgele!
Las armastus voolab südame!
Kohus
Mind suleti kongi kuid miks
anti hallikas räbaldund rüü
kas aastaks või kaheks- või sajandiks
ei öeldud- ei öeldud mis süü
Vangla müürid ja trellid on näivus
sulen silmad ja usun end vabaks
unes elan ja hingan ja käin kus
vanglaülem mul iial ei lubaks
Mõrkja õliga määritud raudu
kannan kui hõbejaid ehteid
rüü sätendab mõtete kaudu
täna auklikud püksid on uhked
Vangla katuselt kurgede kannul
lendan- õitsen ka ülaste kõrval
leban kivina loksuvail rannul
laskun tagasi katuste tõrval
Nokk kinni ja saba on lahti
kõik näivuses seisneb ja ongi
.....
m6
istun siin lauataga hommikul kell pool viis
tiksun arvuti taga üleväsind
endast luulet välja pressin pole see looming
pigem halba nalja tegev koomik
taahan teada mis toimub
teada kuna toibun sellest unest mis tekitab nii palju muret
kuna kasvan suureks kasvatan juured
sõnu hõõrun kui veskist jahu paiskan siis suult veel
tuulde
asi nyyd kisub põnevaks
kui ennast ma kõnetan jõhkardina end panen asjaolude üle mõtlema
pole mõtet kõhelda vahest kisub kõhedaks kui end kõrvetan
esomart ja uus mõttekuvand nägu õhetab
yks või teine pool mõlemad kohal om .....
See purunes
Sina tüdruk
kes sa olid minu unistus
sa olid õhkõrn keegi
keegi kes ei olnud kunagi minu oma
Sa küsid- meie suhe
oli täis sõprust ja austust
oli õhkõrn kui klaas
kuhu kallatakse kihisevat
Sa küsid- meil oli hea
meil oli kaua aega koos hea
me nägime harva
aga seda armsam see oli
Ma vastan ma peaaegu
ei tahtnudki midagi muud
vastan salaja unistasin
aga sulle kunagi ei öelnud
See oli õhkõrn elu
meie ühine habras ja pinnapealne
aga me teame et ometi
sügaval sisimas nii mitmekihiline
Teame et see sai lõpu
kui valasime oma haprad klaasid
täis mida .....
Homme sa tuled
Juba homme
Pühin silmist
Talveune unise
Letargia
Juba homme
Näen su silmis
Suvesädemete voogu
Juba homme
Tuled avasüli
Ootan sind ju seal
Oma kallis kohas,
Liivamägede peal.
Kaasas kivi, mille tõid
Mul kaasa kinnituseks
Suureks, et me oleme
Üksteise juures
Siis kui kireb kukk
Või loojub päevakiirte valgus
Meie jaoks
On kõik see alles algus.
Algus tundes, algus mõttes
Tundes sinu hinge varjatud teid
Minu jaoks sa oled,
Universumi parim leid
Mis tähevöös säras!
Ilmatum…. mõõtmatu
Valgus ,öö pimeduse
tagant leidsin sind ja sinu hinge
Enne sed .....
08.08.21 öös on asju
Ja kui ka võibolla unest siis ärkad,
Mõtled kas nägid ka mind?
Viivuks ültemas head ööd
Või hoopis lehvitama tuules
Äkki sinu käsi oli minu teki juures?
Kas ehk puutus see mu silmi
Põski, juukseid huuli..
Või ehk meie südameid..väga suuri?
Äkki olen unes ja seda
Kõike ma ei näinud.
Võimalik, et ainult mõttes sina
minu juures käinud…
Kas ehk kopsib tasa akna peale öös
Kohe tähti vaatan Orioni vöös
Seal sa oled Siiriusena
Helikides kumad valget
Õhetama pani mõte sinust
Minu põsed palged.
Õhetama pani täht, mis helkis
Öös mu rinna..
Sinna si .....