Sõnale unes leiti 251 luuletust
M nagu mõte
Ma olen nyyd eemal
Natuke aega
Kaugel põllul korjan kartuleid ja kive
Teen tööd ja rassin
Aeg –ajalt telosse passin
Ja sis saadan südameid või kollaseid käemärke
Mõeldes igasugu värke
Mida mõlemad mõtleme nende ASJADE taga
Isegi siis, kui sa magad päeva unes või öös
Ma olen su juures, olen lihtsalt su kõrval!
Tähetolm
Vahest ma hingan aeglaselt Sind
Hingesõõmude kaupa tunnete lõhnu
Vahest ma näen, kuidas sa vaatad mind
Märgates südames rõhku,
mis suureneb tuules, ning valgustub tules
ma olen sind meeltesse peitnud
et kunagi oleks need varjatud rajad
koos käies üles ka ka leitud.
Vahest ma mõtlen, kuis oleks su käed
Kas soojad või siidiselt pehmed?
Vahest ma mõtlen, kus teed mööda läed
Või oled sa magama heitnud?
Nii nagu sina, oled mu sära, tähetolm juustes ja suul
Ni nagu mina olen su päralt, kui koos vaatame KUUD
Nii nagu meie ei mäleta selgelt, kui olime viimas .....
Julge Suur
Näen justkui und, kus ei ma leppinud, et kõik nii leplikud,
kui segadusi siin nii palju justkui silmad ähmaseks oleks puhunud keeris tuul,
keegi muu, teenriks sul, mitte see Mina su tavade järgi täitsa-täitsa hull,
kurb mu kulm, see pilk mis märkab hirmunud masohismi..mis nõnda julm,
see kõnnak see rännak süütab tuld, kõik nad ülbanud, ei iial saa küllalt ju,
kuid ei talu te isegi külma tuult, lõikab iga tõde mida valimatult pillan suust,
ilmalikus, iidne siirus mis tasakesi kiigub, et elu ei piirduks, vaid paari piiksu,
ja ahnusega, siin taipu leida, ehk see polegi i .....
Ei lõppu ei algust
Algamas uuesti, kargamas kuuled mind,
tabamas luulelist, lajatan ulmelist,
karjatan, et see maailm on paras uberik!
Tuleriit, tuleb siit, liialt tundelist,
puresin, kui munesin, juurdlesin,
mis mu suure juurde viib, mitte vimm,
fookuses peos on ritv, loovuse trikk,
mooduseks liht, riimumas, kui kirjutan,
sillutan, kõigest paar minutit minuga,
siin ilusas, elementidega kihlumas,
eeterlikus, kuues meel, kõiki vägesid..
liigutand, silma pilgutan; mõistata,
kust oma hingust saan; hirmutav,
kihutan, riimuvas, silpe viilutan,
lajatan kui miinipilduja, vabastav,
ei suuda ükski p .....
Mälestus
Üks inglikene lendu tõusis
helisev muusika tiibades
Hing nii õrn ja õhuline
nüüd taevas rahu leiab hea
Valged pilved hajunesid
udupeened pisarad hõljusid
tasa maale langesid
Üks inglikene lendu tõusis
helisev muusika tiibades
Pisut maa peale maha jättis ....
Imeilus laulukõla
meil hingedes ja südames
Kodu kontor
Tursunud silmadel kaifin
poolunes veedetud ööd
ülemus kärsitult skaibib
miks lõõskan ei ole veel tööl
Minu diivan mu kontoritool
elutoas töökoha reeglid
tõusen püsti ja olengi tööl
ümber istuvad kallid kolleegid
Öisest olengust targu ei vaiki
julgeb teha siis tunnistab mees
Juhan Liiv mulle kesköösel skaipis
et üks helin on rinnas tal sees
Poolunes ent peaaegu kaine
mu kõrvades kõlas ballaad
üle aegade igatsus paine
tahtis lilli ja isade maad
Miski uinunud laulikut rõhus
raskeks koormaks on rinna peal haud
Ei saa puhata õndsuses rahus
kui ee .....
Tibu
Koore raksudes sala-sala
tuleb munast tibu,
hakates siis ahastama,
kas on kõikjal pidu?
Munad kõikjal igat värvi,
tema koored kollased,
ajades nii täitsa närvi
pisitibu kullase.
Koputades koore pihta,
mis nii õrn ja roosakas,
lõhkus muna nõnda lihtsalt,
välja koorus tibu ka,
munad andsid palju värvi,
keetmata veel need,
pandud olid lihtsalt korvi
olles pliidi poole teel...
Tibudel nüüd hakkas kiire,
ehk saab teisi päästa veel,
ületades oma piire,
munad purunesid teel
ühest korvi otsast teise,
kahest tibust kümme sai,
nii põgenedes järgi jäid veel
.....
Kevad
Kevad see vuliseb,
veekene suliseb,
kadumas hanged ja jää...
Päikene sulatab,
kiirega ulatab,
tärkamas maailma näed...
Kevad on südames,
hinges ja silmis,
õisi siin tärkamas näen!
Mõtlen, kas ongi see
unes või ilmsi,
ma laulan nüüd kevadele...
Noppides õisi
siniseid, valgeid,
kevade ilu on see...
Rohelust lehtedes,
uus lootus hingedes
äratab headust me sees...
Tarmo Selter
Eesti rahvale
Ärgem andkem ära seda mis tuli saada jõuga.
Vabadust mida tuli välja nõuda.
Sellest võlts lembelisest unest ärgake,
enda ümber toimuvat märgake.
Ära saab võtta maja, maa või kuuri,
aga mitte meie juuri.
Eestimaa ja Eesti rahva eest võidelge,
hoidkem kokku, omavahel ärge sõimelge.
Ainus
Mu südames on elav ahel,
Ma tajun igas hetkes sind.
Se keemia, mis meie vahel,
Sa võitsid igas rakus mind.
Mind mõtted eales ei sega,
Vaid hing ... mind juhatab mu teel.
Se tunne, sinu vastu - Mega!
Ma, justkui, olen koduteel!
See puhas piinarikkas mäng
On minu hinge viimne säng
Ma unes... ärkvel... rahuta...
Vaid surm... mind sinust lahutab...
Hommik taas on lumivalge
Hommik taas on lumivalge,
väljas kõrged lumehanged.
Autod kaelapidi lumes,
kõik on ilmsi, mitte unes.
Suured sahad kõnniteel,
võitlust peavad lumega.
Inimestel liikumisvaba ruum,
peab ju olema.
Maja katus ammu pole
ägand paksu lume all.
Korsten pigist suitsu puhub välja,
justkui oleks kopsud tal.
Hommik taas on lumivalge,
kauaks see küll kestma jääb?
Tuleb sula,võtab hanged
ja jälle talve lõppu näed.
Jõuluvimka
On ikka jõulud,
viskavad vimkat,
lubades meile taevalist lund.
Pikem mul seetõttu
unigi oli,
nägin,et koos olid
jõulud ja lumi.
Nii hea oli unes,
see magus tunne,
mul aega veel vajuda
päris unne.
Hommik reibas,
tunne imeline,
must kohvi koorega.
Kohvipaksult juba näengi,
jõulud tulevad lumega.
Kardinate vahelt uneilma,
ei ma hakka piiluma,
las see tunne
jääb mul alles,
pikaks ajaks mõlkuma.
Kaltsukas
Naer tuleb peale, mida me elust ikka teame,
peale selle, et ennast ahnuse järgi seades,
saavad teised teabe, et meie pea sees,
pole miski päris nõnda, kuhu selline auta elu,
üldse kõlbab? Püksikummi teeb lõdvaks,
ja sellel mõrral, tuleks pead ligi tõmmata kõrvad,
sest varem või hiljem elu tast üle sõidab,
ei usu ühte koma teist, a usub mida inimese suu,
ja mõtte laad on teind, väga veider, kujutad sa ette?
Võrdled mis halvem- mis etem, kuid ei tunnista ennem,
kui pole su vastu huvi meestel, sest keda sa ikka teenid,
mitte ta peenist vaid otsid ketis peni, kes sulle .....
Vaikus
Ei kannata su vaikimisi enam,
kõrvus on see kogu aja,
õhtul silmadki kui sulen,
karjuv vaikus kaasa tuleb,
uneski näen, kuulen vaikust,
ärgatagi enam ei julge,
vaikusest vaikusesse.
Vaikus koormaks on vaid mulle,
vaikimine vaevab sind,
räägi,karju puhtaks süda,
kord tuleb vaikus niikuinii.
Tean,et lähed mööda tundmatut rada,
aga mida kõike tunneb minu süda,
kas see sind ei huvitagi?
Räägi,karju kõik hingelt ära,
nii sa ennast leiadki.
Homme, sest täna ei viitsi, nii viisi, jäidki viisid, laiskuse taha kinni, Tundmata piiri, undamas mis viibib,
kuulmata miskit, miski, mis hinge kriipind, annan ta sulle, mu truu meel, suhtleb, et sa kuuleks,
Kuigi nii see kahjuks pole, nii mu ausus loomes, jääb tooreks, laiskuses, et ehk kuulad mind homme,
Mind nõnda ükskõikselt kohtled, oleksid lihunik kui oleksid tohter, juu see on tänapäeval moodne,
et kõik vastuseid teavad, a küsimuste küsimisel kinni jookseb, Mis on Õige? Mida sa mõtled?
Näen tõkket, mille taga laiiumas mõõde, hõikan- üle piiride mine; sõber, m .....