Sõnale uni leiti 2300 luuletust
Misasja ma nägin?
Eile õhtul aknast
välja vaatasin
oli kell pool 12
ja hambaid pesin;
taevas on tähti
ent veel nii valge
pole koera, et pidada vahti
mida nägin, oli haige;
võsa ees seisis võõras
üleni paljas ja 180 kraadi
minu poole pead pööras
see olend iselaadi;
on puudu silmad
nina ning kõrvad
seda ka hambad
ning ka kõik karvad;
oleks mul püss
tulistada loodaksin
minul on loo küss
misasja ma nägin;
tal lõhe põske tekkis
siis terves näos oli auk
mingi kollane tuli helkis
ja kostus pauk;
leian end hommikul
siin samas pikali
meeled ummikul
mis juhtus, p .....
Unes nägin ilusat maailma
Unes nägin ilusat maailma,
inimesed olid nii lahked ja head.
Vaikides vaatasid teineteisel' silma,
naeratus säras neil huulte peal.
Ei olnud kära ei jutuvada,
kõik oli nii selge, ilma peal.
Päike paistis kogu aja,
päikeseenergia laadis südameid.
Loomad ja linnud-,kõik olid sõbrad,
kiskjaid ses maailmas ei kohanud.
Nälga ei olnud, janu ei tundnud,
lilled kõik veeta elasid.
Linnulaulust rõkkas taevas,
mõnda viisi ei tundnutki.
Selles ilmas puudusid vaevad
ja valust polnud juttugi.
Unes nägin ilusat maailma,
inimesed olid nii lahked ja head.
Inimesed olid n .....
Imekotid
Mul sobib paljalt magada
sest olen noor sell
miski ei lase mul segada
kui selleks äratuskell;
ümber pöörates tunnen
kuidas kotid jube süldid
näpud ümber nende panen
mis mu poisid küll mõtlesid?;
et nagu veskirattad
isegi lamades need lendlevad
kuidas seda küll seletad
et pealekauba sügelevad;
võiksin nendega lipsu punuda
üle õla visata, uksi avada
ümber kingikottide mässida
ning üle maja katuse ronida;
või siis teha helikopterit
et otse nudistide randa lennata
rahvas vaatab telerit
kust uut kangelast saab kohata;
lähen otse Venemaale
Putin võ .....
Uinudes
Uinudes silmad Sa sule,
nii unes näed päevadest hetki,
mis iga kord Sinuni tuleb,
kui südames lood taevatähti
sõnades, mõtetes, laulus
tundeist, mis Sinu sees peidus,
nii tunnedki südame kaudu,
et hetkes Sa polegi ainus.
Endaga kaasa Sa võta
ärgates unest kõik hea,
halb sinna maha kõik jäta,
et rõõmuga ärgata saaks.
- Tarmo Selter -
2022
Unelainel
Unelainel üles-alla,
kiigub väike laevuke.
Laevukesel hea on olla,
seal mu unenatuke.
Unelaine tasa, tasa,
kannab laevukest kaugele.
Kannab mõtted kaugel ära,
muremõtted eemale.
Unelainel hea on olla,
nii sügav on unenatuke-
Et ei tahaks ärgatagi,
tagasi jõuda reaalsusse.
Maastik tihastega
Mul ei ole vaja seda külma ilu,
lumehelveste selgeid korrapäraseid jooni,
pikka sirget alleed,
mille lumega kaetud puud viivad jäälossi,
jäälossi, kus hõõguvad kaminas virmalised.
Irbisenahast mantlis kuningas
silmitseb mind.
Lähenen ja suudlen ta veretuid huuli,
mis põletavad,
kuid mitte kuumaga.
Põgenen!
Samad lumised puud joonsirgel alleel,
kuid ma ei jälgi enam lumehelveste võluvat tantsu.
Astun rohule.
Mu jäisetest sammudest kolletub iga lible.
Ma sulan pikkamisi sellest jäisest lummusest,
vaid huuli veel põletab see veider suudlus,
mis ei soojendanud .....
Laupäeva hommik
Minul parim öö
on reede vastu laupäeva
siis nädalas on läbi töö
välja puhkan kõik vaeva;
vedelen sängis
ja kaen telekat
olen mõnuluses vangis
sügan oma kannikat;
saates Tules karastunud
või sarimõrtsukad
külmkapis ootavad pirukad
mis saavad varsti söödud
Öö
Öö on pimedust täis,
mõni külmakraad krabistab lehte,
palju mõtteid külas mul käis,
viies une, astudes hetke,
luues melu emotsioonide vallas,
tuues erksust ses' pimedas öös,
mis kõiki neid mõtteid nüüd kannab,
ole homme Sa kodus või tööl...
Lõpuks uinud ehk koidukuma paistel,
vajud unne, olles väsinum veel,
enne äratust uinuda laskem
emotsioonidel hommiku eel...
T. S.
Jõuluvimka
On ikka jõulud,
viskavad vimkat,
lubades meile taevalist lund.
Pikem mul seetõttu
unigi oli,
nägin,et koos olid
jõulud ja lumi.
Nii hea oli unes,
see magus tunne,
mul aega veel vajuda
päris unne.
Hommik reibas,
tunne imeline,
must kohvi koorega.
Kohvipaksult juba näengi,
jõulud tulevad lumega.
Kardinate vahelt uneilma,
ei ma hakka piiluma,
las see tunne
jääb mul alles,
pikaks ajaks mõlkuma.
Kuum süda
Magan lahtisilmi,
olla on mul hea,
kaminas veel tuli,
praksumas on seal.
Kuumalt lööb mu süda,
nagu süte peal,
ei ta jahtu ära,
kuniks sina seal,
huulepulga jäljed
veiniklaasi peal,
maasikane suudlus kaelal,
ilutsemas seal.
Lagi on nii madal,
mõtteid kokku loen,
uni tuleb tasa,
päeva pole veel.
Unemaailm
Unenägusid ma palju olen näinud,
üksainukene meeles mõlgub veel,
unemaailmas,kus iial pole käinud,
kus hing nii rahulik
ja muretu on meel.
Armsamatki nägin läbi udu,
ta ei rääkinud,kuid oli õnnelik,
viivuks valgetiivulised inglid,
taevamannat segasid,
vaevukuuldavalt nad hüüdsid,
elu taevas sedasi!
Püüdsin neile vastu kosta,
suud ei saanud avada,
unemaailm tasane ja vaga,
sinna tahaks jäädagi veel täna.
Tulvad
Öösiti tulevad tulvad
Neil on tuled ja nurgad
Tuli on nii jahe
Siiski kuidagi mahe
Tulvasid tulemas näha
Igaüks meist tahaks
Kuid siiski, mitte täna
Vaiki ja heida maha
Maas pilk eksib voodi alla
Sealt öösiti tulvavad varjud
Silmad paned kinni, päästad nad valla
Keegi ei kuule kuis sa karjud
Otsa vaadates tundud kui mõrvar
Tõuseks üles, ei, siiski täna ei viitsi
Sinakasvalge valgus täidab kõrvad
Silme ees on mustad viisid
Vaba maa ...
Meid ühendab sünnimaa püha, kannab hoolt,
säilitades rahva , kauni keele milles suhelda.
Ta randa , kõrguvaid metsi , viljakast mulda,
vaba meri embamas mitme ilmakaare poolt.
Iidsed veel seisavad linnad , kaitsnud meid,
linnuste ahelad , külad mis toitnud rahvaid.
Talud, kus täna veel tütreid, poegi vahvaid,
õitsengul püsivad , harivad esiisa põllumaid.
Saabunud vabadus tasa unest äratab isamaad,
aastaid elanud võõrvõimu all , eksinuid rajalt.
Kulgeb kust õnnele tee , pärime tuleviku ajalt,
lipp seni sinimustvalge , ehtimas kodumaad.
Hansi!!!
Ärge suruge
Kui vihm langes maha
Sel hetkel uinusin
ma ärgata ei taha
laske magada rsk
Andke rahu
ärge suruge
käima mööda teiste
mudaseks tallatud radu
Jätke rahule mu elu
ma ei taha teiega rääkida
ärge kehtestage keeldu
ärge üritage mind lukustada
Iseendasse
mul on oma rada
ma ei vaja te kapsaks loetud kaarti
kui tahan olen paha
aga teiega ikka ei räägi
Rännak
kulmul jõnks mis vajub laugeile
ja suleb silmad lugedes
veel vana raamatut mis kaugeile
viib meenutusi unedes
kangastuvad muistsed lummused
üks hetk sääl järve kaldal maal
sääl mulle kinkisid sa suudluse
kui karusmarjust õhkav laas
mu alateadvuses end veel sa ilmutad
ju siis on põhjust
pole lõplikult sust lahti last
need maiad tundmused ma hommikuks taas unustan
ju siis on põhjust
näo ette tõuseb mask
Aknad on jäätund
aknad on jäätund
ja laest sajab lund
lund kui und mu silmadele
silmadele und
aknad on jäätund
aknad on jäätund
ja laest sajab lund
keha voodisse suland on
saabund unede tund
aknad on jäätund
aknad on jäätund
ja laest sajab lund
lund kui und mu silmadele
mõtted on maabund
aknad on jäätund