Sõnale usun leiti 80 luuletust
Palun pea vastu!
Mul süda valutab,
pisaraid üles kallutab.
Ma olen mures su pärast,
kas tuled läbi siit väravast.
Kas sa pead ikka vastu,
sest ma usun sinusse,
valguse poole astu,
ühine tagasi meie elusse.
Sa ei tohi veel lahkuda,
see ei saaks mu pähe mahtuda.
Palun ava oma silmad,
ja too tagasi head ilmad.
Sa mu eesti ilm
Sa oled eesti ilm
ma eesti mees
keskpäeval päike
õhtul silmad vees
Kuusillerdusest jõel
saab möirgav raju
mind rebid tükkideks
mu tundekortermaju
Su pilved lõhuvad
mu pilvelõhkujaid
hetk hiljem armulik
see oli tuju vaid
Sa nõuad vastuseid
kas meeldid- ei või jah
et miks ma mõtlen
siis käiksin põrgu kah
Kuid mina mõtlen
pikalt pikalt pikalt
mis tahan ootan loodan
selt tormikeeruplikalt
Nii vaatan vaatlen hindan
armas nagu
ma juba seadsin sõnad
uus ilme- seni nägematu nägu
Sa raevutsed ja paitad
surmkindlaid vastuseid
hell käsi karmilt pigi .....
enesearmastuse õpingutel
"sa ei saa armastada kedagi enne,
kui oled õppinud ennast armastama"
see ütlus kõigile nagu süstitud oleks verre.
ma ei tea, kuidas mu päike jälle läinud on looja.
küll aga tean, et kui sõdima pean külmaga,
siis oled see sina, kellelt küllaga saan sooja.
sinuga tunnen, et mind ei saa rünnata,
tohin ma sulle armastust südamesse külvata?
usun, et selleks mind loodi,
ometi ma iseendast ei hooli,
kuid vähemalt enam ei proovi
ma nii väga olla teiste moodi.
mind tuimaks nüüd jätab nende arvamus,
sest soe süda on mu elamus.
ja tänu sellele ma mõtlen, et
ehk ko .....
Kookonisse *
Ma sulgun kookonisse
selleks ju talv ongi ju,
eksju
mitte põgeneda sellest krõbekülmast
ahju ees istumise valgusest
kus soojendad oma käpikutest välja võetud käsi
Ma ei jaksa enam
mu lapsepõlve read kiirusest,
mida kirjeldasin südamepuperdamise kaudu
lööb eriti tugevalt esile
Ma tahan Koju (kuskile)
sest ma ei jaksa hekseldada neid heinu,
mida mulle ette söödetakse
vaata seda ja toda mustrit,
nüüd siit ja sealt
ma pole savipottide valmistaja
anteeksi
Need, kes mind poriga loopinud,
ei saanud aru, et lumel on puhastav jõud
ja külmus teeb meid nooremaks .....
Paljuski
Ma usun Sinusse
Sa saad hakkama
Ma usun muutustesse
ja inimese muutumisse
Vanasti vaimustusin potentsiaalist
nüüd näen, et kõik on inimese enda teha
olles aastaid inimese kõrval, kellel on potentsiaal
aga kes seda enda kasuks ei pööra
võib-olla valus peegel mulle endale
Hea on jõuda oma (Hinge)Koju
kui Sa tead, kes Sa oled, kus Sa tuled
ja kuhu kuulud
Hea on olla, see, kes Sa oled
see annab Sulle väärtuse
see loob väärtuse
kui saad olla see, kes Sa oled
* Ronan Keating - I hope you dance
Olevik ühele igavesti surevale surematule liblikale
Plaanides mitte siia kauaks jääda,
on imelihtne neid sõnu sääda.
Sündides liblikana elaks vaid loetud päevad,
kuid nüüd ma vaatan, kuidas sajad aastad mööda läevad.
Ma elan kui liblikas, ehk ka kui lind,
sest vabana on sündinud minu hing, millel puudub hind.
Ma unistan, unustan, usun ja nean,
ja kõige vabamaks hingeks end pean.
Ma põletanud olen oma iidse silla,
ja loodan, et oma tulevikku ma maha ei pilla.
Mis sest, et elan vaid loetud päevad,
oleviku tunnid ju siiski ruttu mööda läevad.
Valgus
Kas tõesti sulab lumi ära,
imbub maapõuesse?
Kas tõesti valgus kaob ära,
annab pimedusele järele?
Usun ikka jõuludesse valgetesse,
valge kuu paistesse.
Lumes tuiskavaid saane tahaks näha,
olla jõulusära valguses.
Usk ja rõõm toovad lume tagasi
ei siis valgus kustu iialgi.
Meeled ja mõtted kõik on põnevil,
valguskiir paistab silma ometi.
Impulss
Võtan asja suurelt
Taban mõtteid aju juurelt
Abstraktne maailm mida pole olemas, selleks kasutame luulet
Et jõuda kuule tuleb lasta vaakumis end tuulde
Kuni leian ma pointi miks üldse seda teen
Ema kodune toit maandab pinge ja riimide võrgustik ringena hakkab hingama
Tekitan kõlu
Lausun rütmiliselt sõnu
Liiga raske et näha
Aga tunda lihtsalt saab
Mõtleja valib oma tee
Uskuja las ta olla rahus veel
Olen sama pikk kui romaan
Mis kunagi lõppeda ei saa
Keegi ei mõista kunagi intelligentsust mida oman
Silmad kinni kirjutan ja lõppu panen koma
Nipernaadi lauluke
Ma jälle teele nüüd lähen.
Lähen ära? Kauaks? Ei tea.
Kas kunagi tagasi tulen?
Ära küsi, no tõesti ei tea.
Küsid, mõtet, mida on minna
kui põhjustki ise ei tea?
Nii tahaks ma siia ja sinna,
saaks igale, oleks vast hea.
Ehk lähen, sest miski ei peata.
Või jälle, et tahan vaid uut?
Nii ekseldes homset ei teata
ja tulevik mulle vaid pruut.
Jah, mäletan täpselt me aegu.
Neist päevist saak tänulik laul.
On lõputu tühjus meis praegu,
Kaob kohe see, lõpeb kui laul.
Siit lehvitan Sulle ja teele,
end asutan, ühes vaid pamp.
Su nimi, ma usun, jääb .....
Jõuluks koju
Tõid lilled ja liblikad
mu talvisesse tuppa:
Panid lumelilled aknale
ja kõhtu paabusilmad.
Ja ütlesid, et võin Sind
kasvõi igaveseks võtta
ja alatiseks unustada
liiga külmad ilmad.
Sa tulid minu juurde,
oo hilinenud Nipernaadi -
kui olin uhkelt juba
soojuseta harjunud
ja üksinduse...
öösse välja karjunud!!!
Nüüd taas näen
Su lumelilli oma aknal
ja usun,
et need varsti jälle sulavad,
ja paabusilmad kõhus
olen ehmatanud vakka,
sest tunnen mõistust
koju tulevat.
Nüüd palun:
võta oma lilled,
võta liblikad
ja haara kaasa kulunud kitarr!
Need .....
Lubadused
Sõjavägi lubas meheks teha
lubasin vastu riiki kaitsta
kas makstakse kaotatud aeg kinni kui selgub et meheks ei saanud
on riigieelarves selleks vahendeid?
teeks muudatusettepaneku
petitsioon ee aga see tunduks obstruktsioonina
läheb usaldushääletuseks president võib pahandada
Moe pärast ka ei sobi
ega ma helme ole
las jääb vanaviisi
hoidku jumal et keegi nõnda arvab
Õudusunenägu
ukrainlaste veri kätel
venelaste sõnad suus
viimane vene keele kursus läks asja ette
oskasin öelda ne naada
ne naada tvoi ljub
ne naada tvoi russki mir
Ärgates oli Betti ja poj .....
Vaatan sind... mõtlen kui... ammusest ajast
Vaatan sind
pilkasest pimedast ööst
mõtlen kui oleks sind ...
mul oleks trööst...
Vaatan sind
ilusam tähtede särast
küsid mult millal ma...
ütlen et pärast...
Vaatan sind
veetlevam päevasest päikesest
ütled et ootad mind...
unistad väikesest...
Vaatan sind
kenam ka kahvatust kuust
sõnad et unistad...
vaikus mu suust...
Vaatan sind....kuulan sind...
pulsilöökide kajas
lausun et mina sind...
ammusest ajast
Siit tuleb päris valu
Minu silmad on mustad
igast tundest ja arusaamast
mida külvad, seda lõikad
alati puudusi igast päevast;
istudes ei saa rahu
peaks olema õnnelik üksinda
aga, kui ma vaid teaks
kuidas olen kaotanud enda;
usun kogu süüd naise õlgadel
kuidas päriselu killustunud
mittemiski parane haavadel
kui me mõlemad haigetega sündinud;
kuid ta ikka tahab näha mind
kirjutas sõnumi jälle
"Ma tulen, sest armastan sind"
ehk loeb ühine sõlm ikkagi talle?;
kuid kas ta valmis teadma
minu tülgastust?
niipea mu koju seadma
annan sõna, mida arvan Eeva tütrest;
sõnad kui .....
Rõõm esimesest lumest
Nii suur rõõm on esimesest lumest,
kogu aja olen palunud, et ta tuleks.
Esimene lumi, mis taevast alla tuleb
on imeline ja vaatele nii põnev.
Esimene lumi kui ta sajab,
meenuvad kõik kaunid jõuluajad.
Ikka lähemale jõuab hingevalgus,
südamest ma usun, suure rahu algust.
oma tütrele***
mõtlesin täna, kas ilusaid lõpetusi on olemas,
kas õudne lõpp või lõputu õudus
kuidas kaardistada seda,
mida anda oma lapsele kaasa,
mida olen õppinud, et ta ei tunneks ennast liiga raisatult,
liiga andvalt
liiga iseenesest mõistetavalt
vali inimene, kes paneb sind tundma kihisevalt
nagu sa oleksid kerge mulline vein
samas see pole meelemürk
vaid
vali inimene, kes paneb sind kihisema
kellega sa tunned, et võid kui Mary Poppins
taevalael vihmavarjuga lennata
ja iga su sõna on kui kandev lauluviis
mitte ühtlasena tunduv lora
vali see, kes on emotsionaalselt .....
Kiituse jõud
Meenutan toda puhku,
Kui keegi ohtralt mind kiitis,
Tundub, et leidsin kergeima viisi,
Kuidas lasta rõõmul puhkeda...
Need mõtted kurjad, jõhkrad,
Panevad riknema päeva,
Siis kiitus torkab pähe,
Ja viskab neid peast jõkke.
Igal omal sammul,
Vaibumatu kahtlus ligidal,
Tean, ei paista see pidevana,
Kuna kiitus tuleb kannul.
Jällegi õel sisemonoloog,
Julmalt hirmu minul loob,
Lausungit elustan – ootan,
Senikui seda ära toob.
Mõttevoost pahadus eendub,
Mind liigutab tugev veene,
Kindlasti kõik ümber kujuneb,
Kaunis kiitus mälust ei unune .....
Ootus
Oodates valgust, vaadates tähistaevast külmal, kuid miskipärast armsal ilmal,
olles vaba absoluutselt kõigest,
mis kord ka piinas -
ma usun, et on sellel seletus.
Arvamus, mis lõhestas hinge,
on nüüd seinal mälestusena,
tähendusena minevikupilkudest.
Lebades kastest märjal rohul
koos oma nähtamatu sõbraga,
ma rõõmust nutan.
Tuul läbib su juukseid kui jää,
puudelatvadel paistab kumav päike,
mis ületab unistuste mäe.
Meil minna on aeg, näe!
