Sõnale usun leiti 85 luuletust
Kohus
Mind suleti kongi kuid miks
anti hallikas räbaldund rüü
kas aastaks või kaheks- või sajandiks
ei öeldud- ei öeldud mis süü
Vangla müürid ja trellid on näivus
sulen silmad ja usun end vabaks
unes elan ja hingan ja käin kus
vanglaülem mul iial ei lubaks
Mõrkja õliga määritud raudu
kannan kui hõbejaid ehteid
rüü sätendab mõtete kaudu
täna auklikud püksid on uhked
Vangla katuselt kurgede kannul
lendan- õitsen ka ülaste kõrval
leban kivina loksuvail rannul
laskun tagasi katuste tõrval
Nokk kinni ja saba on lahti
kõik näivuses seisneb ja ongi
.....
Sina
Ma ei jaksa enam mängida neid mänge,
tahan lihtsalt avada sulle oma hinge.
Paluda, et saaksin kuuluda vaid sulle
ja sina mulle.
Keegi pole suutnud su aega seisata veel,
sisimas usun, et see on võimalik ühisel teel.
Ma ei karda enam kaotada,
aga kardan kaotada sind.
Ma kardan, et see lõpp on nii kole
et võtaksin lohe ja sõidaksin sinna kus kedagi pole.
Seal annaksin hinge kõiksuse hoolde
ja laseksin tuulel laiali kanda südamekilde.
Valgus näitab teed
Annab suuna kuhu minna
Näha midagi
Mis olnud pimeduses
On justkui ime
Kui lausun sinu nime
Sa kuuled
Ja peagi näed
Mu poole sirutad käed
Ning ületad kõik takistuste mäed
Sind oodates ma laulu loon
Sindki sinna laulu sisse koon
Ja mahedal häälel
Siis laulan su poole
Armastusest tulvil hing
Kannatlikult ootab Sind
Allakäigu Ühiskong
Alla käinud ühiskond,
Vanglaks saanud ühis norm,
Ühed ühel-teised teisel pool,
Jagatud, pole truudust,
pole armastust, halva kasvatus,
sõna vabadus - maha magatud,
mõistan, kuid aru saamatult,
ehk ahastus, mis vallanud,
kui teid vallatuid vaadanud,
tunne kurb, õrn puudutus,
vihaseks pettuseks muutunud,
Paljud suutnud uut,
vana nõnda juurdunud,
juhtugu mis juhtunud,
Ühiskond kildudeks murdunud,
Eristatult, lootusi hellitanud,
Et üks päev petlik kadund,
et trellid ei saabund, veri ei valguks,
Lõpust ehk ei saagi uut algust,
Mõtlus avalikult siin mu suurim kaasl .....
Loovuse Loovutus
Riimikunn, äratan su, Riimimis tund, pärandan uut, pätakad kasvatab pruut,
milleks on teadmatuse teadmised, headuse-kurjuse võrdsuse seadmised,
head teed ei soovi ükski mees, head meelt, saan kui kostub see,
Pühendatutelt, üle vaatusel, sõrme vahelt lipsaval vabadusel,
tõmbe muster, pükstest leian ideed, milleks on need, ammused,
mis kokku meid tõid, ok see oli raha ja õis, vast mitte see mida lõin?
välja rögastatud tõrv, kulissi taga peidus on sõim, kas ma võin?
Natukene riimida-pihtida, tasaselt skilli lihvida, igapäev aina,
kõrgemale sihtida? Kas võin? Kas luba .....
Avaral Tuksel [2]
et mu kaaslast ei lükataks kraavi, kuigi nüüd ta juba põgenes, mõistis ohtu mu tõdedel,
tõdes end, kui mu kõnes polnud tühi paljas keelepeks, hetkest hetke selgeks teen,
meetmeks pehme veste seest, leian eriskummalised teed, hinge südame kasvatamiseks,
taeva puhastus tulele tagastamiseks, pühendus neile kõigis mu salmides, Looja poole,
rallides, igas sõnas valmis keeb, hariv meede, taas siin tassin kergelt, kui lendlen,
tõsiduses, õpin tundest, kõnnin luules, tagasi terve mõistuse juurde..Võitmata kedagi,
ei tea küll miks meelelahutust nad minust eeldasid? See pole ju .....
ÜKS SOOV
Lausun paar sõna,
et minna ära
kuna ei suuda näha sind iga päev.
Üks päev sa vaatad mulle otsa
ning ma olen lummatud su pilgust, mis annab mulle jõudu võidelda.
Teine päev möödud nagu tühjast kohast,
kuna kardad öelda tõtt.
Kolmandal ehk viimasel päeval,
sa püüad võita minu tähelepanu
kuna sulle jõuab kohale,
et ma enam ei tõsta oma jalga tööle.
Tahaksin jääda aga ei suuda,
sest valu rinnus on tugevam.
Sulgen enda järel kohviku ukse
ja kiirendan sammu, et saaksin elada end välja.
Jooksen, jooksen kiiremini, et tunda kergendust,
aga tunnis .....
Ükspimedus ja olendid
Iga kord kui avan akna,
et süüdata sigarett,
avan ka akna nendele olenditele mu peas,
keda päev läbi seal ohjes olen hoidnud.
Nad sosistavad mulle sõnu,
kõditavad jalataldu,
painutavad mõttevoogu
meelitavad raisad
Meelitavalt kutsub mind ka maapind,
olendid ainad õhutavad takka:
“Hüppa! Hüppa!
Kalluta end veidi veel,
siis oled sa üks lumega,
üks maaga,
üks pimedusega -
ükspimedus.
Hüppa!
Hüppa, ükspimedus, hüppa!”
Kuid miks ma seda siis ei tee?
On kuskil kübeke lootust?
Lootust, et teed käänduvad,
sõnad väänduvad,
et normaalsus pahupid .....
luuletaja
Luuletaja konutab
päevinäinud toas
kritseldab paberile
depressiivseid
positiivseid
melanhoolseid
sõnu ja sõnadest
kopikat väärt ridu.
Aga neid kes loevad
poeedi vaimusünnitist
on vähe -
peamiselt vaid
alteregod
erinevad vaatenurgad
enda hingest.
Aga neid kes naeravad
ja väidavad -
silbid ja tähed tühised
on tolle päevavarga
ainsad sõbrad.
Aga neid on palju.
Meeletult palju.
Eluheidik
Nii kaugele kui silm näeb.. on postkastid ja prügikastid..
Ma usun jumalasse ja kapitalismi..
kuid kui ma seda ei teeks..Mind ei saaks olla..
Jooned..
Värvi nende seest,
Värvi nende väljast,
Värvi kuidas tahad,
su mõtlemine defineerib kogu tõe..
Kas need tööriistad mida te inimesed kasutate,
on võimelised mõõtma mu tekstuuri,
eww ta on maaväline! Pange mind vaatamiseks puuri!
Ärge puudutage või laske tal enda kõrvale istuda,
Olen sulam su kätel, vormi mind, nagu vormid
kõik koleda ilusaks! -Ausus peaks olema parim poliis...Kui kõik vaid oleks nii lihtne.. .....
Õhuke Joon(1)
Süda peksab rinnus, kuhu kadus kõik see kindlus,
vägivaldsus liialdab mu ümbruse, kui kokku korjan oma killud,
kauua aega ma siin igavikus juba viitnud, tõde justkui mosaiik,
mis just valmis saamise hetkel paigast jälle nihkus,
näen iga killu kirkust, terviku lihtsust,
kogetava kompleksust,koos mõjudel, lõbu teen,
õhtu eel, jälgin oma meelt,kes seal sees kõneleb,
ei ma tõrele, suht suht nõme see
,kui ei suuda mokka hoida vagusi, samas kui otse närvi
,seda risti löömis naela tagusin, suurem mõõn on tulemas,
ma olen üritanud peita, suutis ta mu alati leida,
e .....
Lai leht
Kas meelega sa endast laia lehte kujutad
või tahtmatult kõik ruumid endast üle ujutad?
Su kohalolu märkamata kellelgi ei jää.
Kõigist üle käib su tegu, kavatsus ja hääl.
Just vastupidiselt ma soovin endast mõelda,
et kellelgi mu kohta justkui miskit pole öelda.
ja kui keegi juhtus märkamagi mind,
siis ilmselt sellepärast, et enne nägi sind.
Nii ma käin su sabas ühtelugu nagu vari
ja usun südamest ja mõtlen - OLED PARIM!
Kas on see halb või hea, et liigud tähesäras
- see ehk selgub siis, kui tuled kustunud on ära.
Mis juhtub kui kontsert on liiga hea
Muusika.. Örnalt kurb, the way im feeling
Deep, the way im seeing
Kuid nüüd pean kaduma pimeduse varjutesse
Et teiste karjumisse
Ma enam ei usuks
Udu
Vihmaeelne seisund maal
Sellesse muusikasse ikka veel usun ma
Sest tean
Sest keelt pean kuulma veel
See kitarr kui vikerkaar mu teel
Mis hävitab köik halva
Ning valvab
Et iial ei läheks enam tuju alla
Talludes üksinduses igavikku
Üritades tappa valu, leida sitkus
Kuid armid jäävad
Need karmid päevad
Tappan hääled oma peas
Lootes tulevikult head
-Anna-Liisale
armastuse valu sinule
Soovin edaspidi sulle õnne ja armastust,
usun ja tean ju sinu kannatust.
Rabeleda lahti igaveseks su haardest,
kontrollimata enda suurt tahtmatust.
Igal hommikul ehmatan end üles,
lootes end leida su sülest.
Kuid kahjuks on see alati uni,
mis mind sulle mõtlema pani.
Öösel, seisad mu unepildil,
kadunud kõik me kirjutatud sildid.
Neid enam me maailmas pole,
sest kõik tules on süteks põlen'd
Koosveedetud ajad,
mis hästi on meeles.
Nüüdseks meil uued rajad,
kuhu elu meil veeres.
Hingata on valus,
kogun jõudu, et seda vaevaliselt teha.
Õhk on praegu .....
Kirge ei peata
Käed. Rinnale risti seatud.
Silmad. Vastamisi peegeldamas.
Enne järgmist sammu lähemale
Sa veel lausud: ka me ei ole veatud.
Ja ma usun sellesse täna enam kui varem.
Tean - see on patuste lohutusloosung.
Käed. Juba avastand ilma on sootuks.
Või kuidas nüüd olekski ütelda parem?!
Vaoshoitust enam siis juttu ei tule
Üldse on sõnu nüüd kasinavõitu.
On sina ja mina, läeb hetk, tuleb teine.
Me saladus võõrale südant ei sule.
Montepulciano
Kui on kuum suvepäev, mis ma siis joon?
Mulle siis hea maitseb üks mojito.
Kui on külm ja väljas sajab laia valget lund
Siis tulnud taas kuuma hõõgveini tund
Ja ma näen und
Et taas sinuga koos pudel Montepulcianot
Meid taas Toskaanasse viib.
Peale kolmandat klaasi ma lausun Ti amo
Per favore stai a qui.
Sul lillad on huuled
Kuid ikkagi suule
Sind tahan suudelda ma
Sa mu mõtteid ei kuule
ja jutu viid muule
ma ju tean, veel häbelik sa
kuniks juustu ja veini
on järel veel veidi
ei lõppe me hubane öö
ja ka koduses kleidis
end tunnen kui leidi
mis sest, et la .....