Sõnale uueks leiti 50 luuletust (pop)
Pühendusega
Meeled valutavad Sinu kurbust, silmi
Mis Su katki tegi? Kes ei hoidnud sooja?
Võib, ma terveks ravin? Näitan metsi, pilvi
Lihtsalt luba olla Sinu uuekslooja
Täna lamad, kuna käia ei saa jalutu
Silmad pisarais ja ajalugu süles
Homme avastad- kõik halb on juba talutud
Las ma naeratan ja korjan Sinu üles.
Saad nõnda Nägijaks ja märkamatult taipad-
Kõik ei heegelda Sind valumustris vesti
Veel tuleb raskusi, kuid luba- las ma aitan!
Tulin selleks, et saaks jääda- Igavesti.
Sünnib arusaam, muu aeg seab ise paika
Varjud lahkuvad, sest iga ilm on vahelduv
Taas hakkad .....
Igatsus
Käest sul hoida võisin
ainult ühe viivu.
Kuniks ajavalu karge hetk
mis põletas me olemisse
linnutiibu.
Näpuotstes tunnen veel
su armastuse kaiku.
Sinisilma viimast viivu näol.
Huultel sinu päiksesooja maiku
paitamas mu igatsuse häält.
Sa ei tea, kuid ootan sind
ja enne veel kui lumi langeb puudelt,
enne veel kui suvi suudleb mind,
uueks saab me armastuse puude.
Kallis,
Lähen ära! Poole kuueks! Avastama õhtut.
Tuled töölt, siis olgugi see tuba vaikne, tühi.
Armuke? Ei. Ahmin lihtsalt aega, ruumi, õhku.
Iseeneses pean täna pühadeta pühi.
Kus ma käin ja miks ja milleks? On sel üldse tähtsust?
Kui ma ütleks: \"Vaatan tähti\"...Naeraksid ju siis?
Muigaksid, et minusugust pole varem nähtud...
(Tätoveeringu sul` teeksin- \"mina olin siin\")
Naudi sinagi. Jalgpalli.
See on parem sul´ kui seks.
Et ei läheks liiga kalliks, jätsin kirja...
Sinu EKS.
Heliriin Puistamaa
ARMUÕIED
Võta vastu, vaata õit-
ennast selles leida võid
või siis armsa silmi,
kohtaks nagu ilmsi!
moona "Seinast seina"
---------------------------------------------------------------------------------
...armastusel on lillede lõhn...
Tunnen enda ümber lillede, armuõite, lõhna!
Kõik armunud levitavad, nagu Budda, head lõhna.
Ilm nende ümber särab ja lõkendab,
näib nagu miski ei saaks neid tõkesta`!
Lilled selleks lõhnavadki, et armunud olla,
nartsiss, karikakar, võilill, piibeleheni välja...
Milleks siis muidu neid õisi kallile kingitakse -
eks .....
Folk
Tornikell on löönud kolm
tänavail vaid udu, tolm.
Öiste hulkurite rajal
kõlama on jäänud kaja.
Eksirännakutel linnas
mõndagi mul hakkas silma:
moosekante-kooserdajaid,
trepil-pingil looderdajaid.
Öö täis nalja, naerukaja -
täpselt see, mis mul on vaja.
jagasime vett ja õhku,
hiljem et võiks minna põhku,
igaüks küll ise linnas
igatsusekübe rinnas...
Miski kripeldab veel sees -
soovin, et kord seisaks ees
mõni sedasorti öö,
mil ununeb nii kool kui töö.
Justkui teine dimensioon
maailma meil uueks loob...
Suhtelt valutolmu pühid- peegelsirgeks klaasi
Närtsind õied uueks eluks tärkama sead vaasi
Nutuvõrud üllal soovil naeruks koolutad
Tingimusteta end mulle Eluks loovutad
Selgitad, et ajalukku jäävad sõjad, armid
Homne algab tänasest ja lugu puhtalt lehelt
Vabandad, et vigadele osatasid karmilt
Kõigest üle saab vaid tahtes, tulemusi tehes
Kuulama end paned. Korrutad- sa jääd ja aitad
Ilusaks mind mõtled või ehk tõesti nõnda näed?
Sa ei vaiki. Süstid sõnu, et need nutud paitaks
Tekib usk. Me edeneme tõesti. Käsikäes.
Heliriin Puistamaa
Su sisse murenesin raasukeste haaval
Su sisse murenesin raasukeste haaval
Piisk-piisalt lagunedes uueks, heldeks hingeks
Jäi kaugustesse ajalugu taamal
Sai uueks elutunne, rahu võitis pinged.
Ärkasin, kui koitis magus valu
Me vaimud ühinesid trotsimaks neid hirme
Las elan Sinu sees. Mind hoia seal, ma palun
Välismaailm jäägu teispool kaitsvaid sirme.
Su olemine ujutas mind ilmselt triiki üle
End tundsin uppuvat, kuid paranesid haavad
Sa kandsid edasi mind kaitsvalt, enda süles
Su sisse murenesin raasukeste haaval.
Heliriin Puistamaa
Talihommik
Ma olin ammu unustanud juba,
et rahu annab taevaserva hõõg,
et talihommik vilistada lubab
ja metsahärmas hingab sügav rõõm.
Tuul uueks tormiks puhkab laante taga
ning valgeid laineid vaikselt kannab nurm.
Silmnäolt käib metsasihis umbne rada,
all jalge vajub lume pehme murd.
On puhkepäeva rahu kõikjal ringi,
ees raiesmiku seisatama jään.
Kriiks kostab metsamaja ukselingilt,
üks eksind puhang riivab männi pääd.
Siis mõne hetke vaatepiiril talub
silm päiksetõusus õhetavat lund.
Ning pikad varjud jooksvad üle palu -
maailm täis põhjamaiselt .....
Luban, et..
kunagi, kui targem olen, panen sinu loodi
püsivuseks kaitsekihi ümber kesta koon
nõnda sünnid uueks end ja tunned isemoodi
teen su õnnelikuks, tähed taevast alla toon
armastama hakkad end, näed rahu peegelpildis
ülistad realistlikult ka elu pahupoolt
vanutame traagelniidid kauakestvaks vildiks
kui keemiline puhastus su üle kannan hoolt
avan mõtlemisepuldist uksed, mis jäänd lukku
ehk mõnda aega peangi olema vaid mina hea
hoian imeõrnalt sind kui portselanist nukku
meeleldi jään kaelaks, mis saab pöörama su pead.
Heliriin Puistamaa
Aegajalt aeg....
Aeg-ajalt aeg meid kiirustama sunnib
Ja iga minutiga uueks ajaks nii ta sünnib
Saab minutitest tunde täis aja-lugu
Ei miski kordu.. Pole ühte-sugu
Puudub jõud ja oskus seisatada aja-voogu
Me aja-rutus murda võime aja-selgroogu
Näpistada peatumiseks sekundeid ja tunde
Et hingata ja talletada naudingute tunde.
Seista ajatult keset osutite alleed
Jälgides Sind ehk näitad mul teed
Tahan jagada sinu aega ja ajatut
Olla keegi.. Keegi selles ajas vajatud
Embuses.. Sõlmitud andmist täis käed
Pikkadeks sekunditeks surun kinni silmad.. Näen
Tunnen su aega.. .....
Unelaul
Jälle ma salaja heldinult jälgin su tukkumist elutoas toolil.
Sa minu kullake, sa minu tui, ei tea ehk, kui väga ma hoolin.
Ma loodan, et Sa samamoodi mindki mõnikord vaatad.
Oh, kallis, tule, lähme voodi, tohin Sind ma saata?
Hommikul ärgates kardinad ava ja õrnalt mind juustele suudle.
Usu, et seepeale naeratavad mu unnevajunud huuled.
Uinu, mu kallis ja
Unedes lenda
Maha jääb sinust me argine maa
Seal kuskil kauguses
Leiad sa enda
Jõudu sealt uueks päevaks sa saad
-Tiina Nuum-
Meie elu
Püüa muinasjuttu luua mõtetes,
tuues näiteid elu ülesvõtetest,
luues kurbust, rõõmu, naeru, nuttu,
mis kõik ühes hetkes lahenevad ruttu,
andes tõuke uueks mõtteaineks
nagu seilaks elumerelaineis
ootuses, et halb kõik muutuks heaks
ilma, et me ise seda teaks.
Sinu muinasjutt on lugu päriselust,
meie seiklustest ja elu võlust, valust.
- Tarmo Selter -
2023
APRILLIUNI
Sa tulid liiga äkki,
mul suletud veel oli uks.
Just keerasin südame lukku,
ja jäätunud mu südametuks.
Ei oodanud su tundeid kuumi,
ei tundnud ennastki ma veel.
Ei olnud uueks suhteks ruumi,
ei teadnud,mis meid ootab ees.
Ma nägin sinus naabrit vaid
kes tuli majja sisse…
Kuid rohkemaks sa peagi said –
Sa said ka hinge sisse.
Ma olin väga ehmunud,
ei uskunud ma seda,
et olen varsti ,,uppunud”
ja kiirelt taob mu süda.
Kuid saatus tahtis hoopis muud…
seal proovile mind pandi.
Sind haigus võttis teisel kuul;
mulle jälle kurbus anti.
Nüüd unelmates .....
Jaanivana
Pole see mees põtradega
ega kanna ta punast
ilmub kohale oma tibidega
jaanipäeval väljub maasturist;
ees tal päikeseprillid
ja õllekõht ees
päkapikud tema vasallid
ta maika ja šortsidega mees;
head ja halvad lapsed võtavad joondu
head need, kes joovad ja lõket ületavad
kõik isikud tema silmis ei seondu
halvad need, kes kaklevad ja kurjustavad;
halvad lapsed võtab kaasa sauna
ja annab kasevihaga
nii kaua, kui särab õhtupuna
saavad pealekauba päkapikkutelt jalaga;
head võtavad ta habemest õlut
ning aega lüüa lulli
söömaajal saab soolast ja suhkrut .....
rada
veab välja see rada mis sohu viind ajas
sammal jalgeall kindel ja paistmas on kallas
puid teele jääb vähem
juba paistavad tähed
mōned parmud veel kallal, kuid neidki on vähem
väge täis käed kui head kannad tulles
südames kergus ja hing ärkab unest
vooruse väel pungad sirguvad puudeks
päev päevalt minnes ja kōik muutub uueks
Septembrikuu
Septembrikuu maitse mul täna suus
ja maskki ees on uhiuus
Mäletan seda septembrikuud
mil seljas oli ranits tuttuus
peos lilled imeilusad
peas mõtted kõige soojemad
Las täna valdab mind see tunne
las magus valu voolab põues
Las olla täna hajevil meel
las olla ikka septembrikuu see
mis muudab uueks me elutee