Sõnale vaikus leiti 394 luuletust
Vaikiv tänu
Kui öelda tahaks nii mõndagi veel
Mis pakatab siirusest ja tänutundest
Kuid hinges on hirm ja mõtlik on meel
Kas vaigistada mõttesoov või liigelda eksiteel?
Kui tahaks tänada inimest eksisteerimise eest
Kuid üks osa enesest vaikib, sest kardab
Mälestused ja hetked ilmuvad erinevatest aegadest
Kas võtta risk, teades, et mõni oht võibolla ähvardab?
Olgugi et tegemist pole mitte midagi negatiivsusega
Ei morbiidsuse, nukruse ega sünge maailmaga
Vaid headusest ja siirastest soovidest tulnud kirjaread
Kas tekitan vastupidise reaktsiooni ja kukile kooruvad vead?
Hinges igatsus ...
Kodulinna melu videvikku rauges,
teekäijad üksikud kiirustasid veel.
Öö vaikuses õrnu helbeid langes,
seal ridamisi sinu jäljed , jäid teel.
Läksid kauaks ei tagasi , saa tulla,
kodusoojus siin ootab igatsev hell.
Pillgi nukker pole kõlamas ta trall,
iga klahv kus sinu , südamele valla.
Kuis oodata nõnda aastaaegu,kuid,
kirju , täita luules terveid vihikuid.
Aeg kiirelt aastaid elulõnga koob,
ka kohtumise päeva ligemale toob.
Hansi!!!
Hilja koju ...
Öös kõnnin , päikesel loojaku tund,
tuul vaibub, linnudki nägemas und.
Veel öökull vaikuses hüüab - uhuu,
järvel tähesära ,vees loperdav kuu.
Tajud kui väike , universumis sina,
tema lõpmatuses liikuv pisike täpp.
Valgusse jõuad oma uinunud linna,
see kuma ei võlu ees kodune trepp.
Hansi!!!
Ma ei tunne end nii, nagu varem
Ma ei tunne end nii, nagu varem.
Pole ärevust enam mu sees.
Ma kui vaataks, mis tuleb ja läheb.
Ma kui teaks, mis ootab mind veel.
Aastad need mööduvad ruttu
ja varsti kõik lõppenud on.
Ma ei hala, ei aja ma nuttu.
Ma vaid mõtlen, mis oli, mis on.
Kõik mu teod, kas õige või vale.
Kõik mu aastad, mis raisku on läind.
Need mu lõputud, mõttetud valed.
Need mu sõnad, mis kaugel on käind.
Asjad, mis nägin ma ära
ja kõik tunded, mida tunda ma sain.
Kõik see jutt, see oli vaid plära.
Vaid üks asjatu, valelik laim.
See on jama, sest olen veel elus
ja palj .....
Miks on see nii?
Miks on see nii,
et taevas on tähed?
Miks on see nii,
et armastust vähe?
Miks on see nii,
et raske on olla?
Miks on see nii,
et nutt tahab tulla?
Miks on see nii,
et mõtlen aina?
Miks on see nii,
et sa mind painad?
Miks on see nii,
et aeg läheb mööda?
Miks on see nii?
Ma kord arvasin
Kes oled? Sa küsid, ma vastan.
See selgunud pole mul veel.
Oma mõtteid ma minna võin lasta.
Endast rääkida võin õhtu eel.
Ma kord ootasin siniseid silmi.
Ma kord vaatasin kauneimaid neist.
Ma kord enda ees nägin vaid pilvi.
Ma kord ootasin kedagi teist.
Kuid mu aastad on näidanud mulle.
Et nii lihtne ei olegi see.
Ainult ilust, mis kuulub vaid sulle.
On miski ju tähtsamgi veel.
See on tunne, mis pesitseb hinges.
See on vaikus, mis liigutab maad.
See on kõik, mida eales võid tunda.
See on see, mida otsivad nad.
Müra
Kuuled sa, milline kihin?
Asfalt ja naastude nagin.
Mäletad, milline kihin?
Naaksuva mändide nagin.
Kuuled sa, milline mühin?
Veokite, busside sumin.
Mäletad, milline mühin?
Tuuliste iilide sumin.
Kuuled sa, milline pragin?
hüüded ja kiirustav sagin.
Mäletad, milline pragin?
Langenud lehtede sagin.
Kuuled sa, milline tümin?
Mürtsuva muusika mürin.
Mäletad, milline tümin?
Kaugeima äikese mürin.
Oma tunnete keerises
Oma tunnete keerises ma kuulen,
kuidas üks hääl
hüüab mu poole.
Kas püüab ta mind hoiatada
või lihtsalt kaitsta
seda ma ei tea.
Ma tunnen sind oma lähedal,
kuid vaid ühe hetkega
jääd sa nii kaugeks.
Soovin, et tõuseks tuhast
see, mis meile sai osaks.
Sinu nägu ja silmi
ma enda ees näen
kui silmad sulgen.
Ema
Ema on see, kes on alati toeks,
vaikselt, nii salaja mõtteid Sul loeb.
Õhtul sooja kalliga Sind unele saadab,
hommikul taas need kallid Sul kaasas.
Ta ei riidle, kui pahandust teed,
paneb ümber Sul käed, on pärlitest need.
Ta toetab, kui mure hinge sul matab,
Ema armastus suur Sind alati katab.
Päris kodu
Ma pole iial tahtnud
nõnda ringi rännata,
pakkide ja kohvritega
jännata,
rakettidega võidu
päikest jahtida,
kaugelt-kõrgelt
niidumurru vahtida.
Olen ikka tahtnud olla
seal, kus Sina,
leida üles põld, kus
kasvab lina,
sõber olla sipelga ja
teoga,
allika seest juua
kahe peoga...
Ma pole iial tahtnud
sinna-tänna sebida,
piletite kontse-kandu
rebida,
tarbida fitnessi ja
kultuuri,
näha pilvelõhkujaid
ja tahmalinnu suuri.
Olen ikka tahtnud
joosta paljajalu,
tunda eestlasele omast
hingevalu,
kanda metsa vahel
pitsi ja ka roosat,
mõista mõistukeeles
.....
see
ei räägi me sellest
ei vaiki
mis õhus on
risti ja
põiki
see teipinud
tehtavaks teod
kõhus keeranud
higiseks peod
see selleks -
see muutuski
selleks
kui puutusid
midagi
kelleks
ei suuda end mõeldagi -
milleks
jään liblikaist lõhnavaks
lilleks
ja see-eest
hoiatan kõiki
Sanya
Kadunud lapsehing
Kuulata kuis kadunud lapsehing hüüab hiirvaikselt
Tahab ta rääkida elust mille kaotas kaheteistkümneselt
Ei suuda ta jutustada rohkem kui vaid napisõnaliselt
Aga sedagi üritab teha kiirelt ja lahkesti avameelselt
"Oma lapsepõlve veetsin inimtühjas elamurajoonis
Polnud naabreid ega kedagi kes aitas mind selles situatsioonis
Elasin vaid ühe kasuvanemaga kortermajas pruunis
Kus iga kord kuulatasin karmi hõiget TEMA hääletoonis
Mitte kunagi elus pole ma tundnud enda majas koduselt
Olen saatnud tihti mööda õhtuid mis lõppesid katastroofiliselt
Silmitsesin justkui .....
Ma tahan
Ma tahan mõista sind vaikides
kuuluda sulle su südames
näha sära su silmades
ja leida end su unistustes.
Ma tahan, et oleksin ainus,
kes on sind kuulamas
ja sind esimesena aitamas.
Tahan sulle soovida ilusat hommikut
ning magama heites head ööd.
Tahan minna kõikjale sinuga,
oma hetki jagada
ja sulle kuuluda.