Sõnale vajan leiti 128 luuletust
Südamele kõige armsam oled
1)Sinule mõeldes tunnen et olen rõõmus
Kui ma tahaksin öelda et sa meeldib mulle nii väga
ja ma sooviks olla igavesti sinuga koos olla ja
ma hoolin sinust rohkem kui endast ja ma olen
kaisukaru sinu kaisus magamisest ja ma teeksin sulle
kõige ilusam kallistused ja ütleksin et me oleme armsad
ja tublid ja sama ajal tahaksin sinuga tantsida ja sa meeldid
mulle päris palju ja ma armastan sind ka kõige rohkem
2)ja sa oled nii kaunis ja oled kaunitar ka Sinule võin
anda enda südame ja ma hoolin sinust rohkem kui
endast kui sinuga väljas oleme siis mu süda tuksub
.....
Üks moment igavikust
Värskemalt uuemalt, Läitnud kõik unelmad;
tugevalt huuli meeldiv puudutand;
värssi hoides kulgemas; igavikuline musikaal;
milles tunnen end muhedalt; paksu nahka kõvendab;
südant õgvendab; paika kõik loksutab;
eba vajaliku küljest kõrvetab; sügavaid tukseid;
paberitelt välja lugedes sõrmega; taevane kingitus;
viimsest ilmingust; mis vabaduse riiminud;
fookust hoides sihikul; tõeline loovus piiritu;
tindist tingitu; igaveses rahus viibinud;
rist pistel tähe-kangasse initsiaalid tikitud;
Nähes tihti muud; mäe tippe mis mõtte udus;
jäävad varjatuks; mida taga aj .....
Mis/kes see on?Kus ta tuleb?
Avan oma suu;vaikust vajanult;
eks näis kaua veel jaksanud;
kui läbi ühe raami sind ainult vaadatud;
Probleemide lahendus välja halatult;
mis kodaraid tabades murdis rahval luud;
Üle võlli keeratult; ühte veergu keedab sulg;
nähes olemust; mis enamikule jääbki keelatuks..
Äri plaanis, äri skeemis, Värvides maailm;
milles tõelust varjud peitsid;neis ma seisin;
sõnatu leidsin; kõla mille vibratsioonist inspiratsioon
mus tekkis; pimeduses valgus; valguses pimedus;
midagi võta enne tõe pähe kui küsimus on küsitud;
miski mis loomutruudusest siiruses püsinud;
s .....
Minu kallis oled
sinuga ma saan vaid hingata
sinuga end elavana tunda saan
kallis armastan sind väga väga palju
ilma sinuta ma ei suudaks olla
magusaid suudlusi ja tahaks
sinu kallistusi
kallis sinu nimel olen ma kõigeks valmis
olen mõtetes alati sinuga
tahan olla sinuga koos
kallis sa oled parim
sinuga koos olles olen ma väga õnnelik
kallis minu süda kuulub ainult sinule
igatsen sind alati kui sa oled minust kaugemal
minu armastus sinu vastu kestab elu lõppuni
sa oled minu jaoks kõik
sinuga tunnen et ei vajagi muud
sest sa oled tõesti väga kallis minu jaoks
palju ma sind armastan .....
kaseveteaeg
lōhnan lōhnatult, lasen end kanda
puhkan pahede paremal pool
peidikkastid ja salvavad hambad
varnariputil ripuvad koost
meri mehel saand rinnuni rinnas
kevad koidab, karulaaned on ees
kodukandid ja kaugemad linnad
lukuriividest vallavad veed
vikerkaarele värve veel vajan
neid on rohkem kui vaadata vaid
vesi voolab, ta voolates vaba
läbib miile ja mandreid ja maid.
putspunahabe.®
Noodista mulle elu
Ma vajan rütmistatud elu
dünaamilist ja mitmekesist
mitte mingit süldibändi
kolmeduurilugu
kus bassi mängib ambitsioonitu
amatöörist peletis
Ma vajan geniaalselt komponeeritud
helilist meistriteost
pärdilikku minimalismi
täidetud pause
vivaldilikku värviküllust miskit
mis tõotaks tulla ülev juba eos
kuid mis samas jätaks interpreedile
vabaduse tõlgendada
luua oma ellu ise lauseid
Oo Maestro
noodista mulle elu
elu mida kuulates ei väsiks
olgu ta sonaat või fuuga
klaverikontsert või ballaad
jälgi vaid et päike viisi paitaks
samas aga torm ka teda rä .....
Alla 18 keelatud
Alati loome inimene, eiramas trelle, et olla vaba on tulnud elada ekstreemselt, siin nii palju kitsi ja veel rohkem mente, kuidas olla produktiivne loov ja hoida söök lauual, see ei tasu ju ära kui ausalt teie matuse tseremooniale soundtracke laulan, söögiks vaid eilsed tühjad herne kaunad; röövlid ja pangad, näen näost et enamus siin elada kardab, autoriteet peab end targaks,paistavad selgelt teie haavad te lapsepõlve traumad, segi keerand ärikad aina juurde juurde plaane hauvad, küsiks keegi siis, et kui kauua?kui kauua sa silmi avad? Kui kauua ma enam ei jaksa; alla andva .....
— Maarjo Kvaatasin su silmi
Vaatasin su silmi
ja armusin ära.
Kuulsin su häält
ja tahtsin uinuda
sellel saatel
iga õhtu.
Õppisin tundma
Sind ja
õppisin tundma
meid.
Otsisin teed
Sinu südameni
ja leidsin end
kahe südame keskteelt -
noored ja lootusetult
armunud need oleme me.
Vaatan Sind iga päev
ja armun aina rohkem ära.
Vajan Sind nagu päikest
vajan Sinu soojust
su silmade sära.
see ilu
see mis hoiab mind
kinni su küljes -
palun sind vaid
ära mine kunagi ära.
kõige kallimale
Kallis Sind ma vajan
oma kõrvale iga päev
ühised uued teerajad
ei karda neid. Kui
Sind enda kõrval näen.
Hetkedel mil oled kurb
Silmadest kustunud sära
Tulen ma. Valvama und.
Suudlema Sinu valu ära.
Nõnda ilusad silmad
Tähti täis naeratus
Ei taha kunagi olla ilma
Sinuta. Liiga valus
tunne on see igatsus.
Ref: Mäletad kui kohtusime
Sõnatult sind vaatama jäin
Oled mu elupäästev ime
Alates sellest hetkest
Mu maailm on vaid Sind täis.
eksisteerib rahu ja kaos
eksisteerib siin rahu ja kaos
neil seintel nimed on kriipind
küünla valgel loed kes viibind
otsinud väljapääsu igast praost
valgust - millel määratud elu hind.
saatuse kaalud ei kehtesta end
hoopiski on balansist väljas
ootab ees tasakaaluta lend
lummavalt tühjad kosmilised väljad.
mäletad sa nüüd veelgi neid radu
kord unistasid reisida nende taha
soovisid alati peale tähtede sadu
astudes laeva jättes elatud maha.
eksisteerib siin rahu ja kaos
oma initsiaalid siia kriipind
küünla valgel loed olen viibind
minu elu on nende hingeliste koobaste hind
la .....
kallis sulle
See imeline naeratus mille hommikuti põhjustad
Soe kaisutus, kui hea on leida Sind oma kõrvalt
Päev – kui ühtisid me elud, kas mäletad?
Kinkisid me pilkudesse päikese –
Sellest, hetkest lubasin Sind hoida õrnalt.
Hilisõhtused jalutused käsikäes pargis
Südames joovastav õnnetunne, kuulda Su häält
Hiilida Su selja taha, üllatada lilledega vargsi
Halvemaid päevi leidub ka neidki
Kuid kuniks veeta Sinuga need –
Tundub iga sekund imelisem aeg.
Kallis pea seda meeles, ainus mida vajan ma –
On Su olemasolu, ole südames alatiseks lähedal
Kuigi kõik ei .....
Mürgine veri
Tõi mind siia malbus, kõigel millel lõpp algus,
samas sammus, kaugele polnud need jalad mind kandnud,
omasgugusega paarund, igavesti kohapeal tammund,
teesklemaks jaksu, kuid kõik on muutusteta,
meel mis ennast laseb petta, ehk ma näen midagi muud,
ja teistest seda sama eeldan, kuid mu pea ei keera,
iga mõte on tähtsusetu, kuulan kuidas nad tulevad lähevad..
peaasi, et nad on kähku teinud, mina ja mu veidrus,
juu olen ma teisest kangast tehtud, millele pole kohta,
mis oli alguses vale, seda ka lõpus ei suuda miski kinni hoida,
pole mina mida toita, tõde on silmas, kuid ii .....
Põrandale valgunud tint [1]
Kontseptsioon on olla loov, igavlem loom, et teada saada, mida toob noot,
mida tabada, mitte jääda magama, anda talle palava, mööda rada mida rabada,
kui elu ei halasta, tagasi enese tagalas, enest positsioonilt tagandand,
nõnda akent suutes avada, kadunud kõik paganad, välja valamas, tõelist tagamaad,
arvavad nad kuid saanud ajud neil haavata, ei lõppe ükski segadus draamata,
plahvatab kaan pealt, kes teab, kuidas sõnu seab see aristrokraat seal peas,
nõnda rihmast ennast seaks, tõmmanud kuid peaks, hoogu maha võtma,
enam teistele kasu teenima ei tõtta, kui ülbad saad v .....
Liiga hilja
Mis juhtus? Sa küsid siis minult.
Ma sulle midagi vastata võin.
Tahtsin armastust ainult ma sinult,
aga tahta ju paljugi võib.
Nõnda raske on täna mul olla,
sest lahku on läinud me teed.
Nii raske, et nutt tahab tulla.
Ma mõtlen ju sinule veel.
Kas mina siis olengi süüdi,
et tahtsid sa kedagi teist.
Jah tõesti, ma ladusin müüri.
Aga hoolisid vähem sa meist.
Vigu sai paljugi tehtud,
nii minu, kui sinugi poolt.
Kuid kumbki ei pannud meist plehku.
Ega vajanud, võõrast hoolt.
Kõik mis tundus nii tühine enne,
ei tundu nii tühine nüüd.
Me ju tundsime pal .....
spektaakel
mu valulävi lahtunud on ajas, mis mōttevurre tiirutamas peas
käin tundmatuse tamburiini kajas
kui siil kel okkad turris sügispeal
uus tund, uus päev, uus silmaside aval
uus uks ees kinni lahti prōmmib meelt
käes kaustik, pliiatsjupp nii madal
mu sōnad kōrgel mägikaljudel
ma ōhku vajan kōrgel taevalaval
ma lavastaja, monotükki teen
mu näidend suur, spektaakel mida vajan, et rahuldada saalitäit mu sees
puts.®
Silmapiiril Silman Lilli
Korda kolmandat ma luuletan,
uhkena ei suutnud oma nina hoida,
ja tuju on muudetav,pummeldab,
süda kui kuulekalt, rutiinselt süüdata,
soovin müüri mis mind müürimas,tüürimas
uppuvat paati karidele, variseb kokk mu lüürikas,
süüdista mind,ma süüdistan ka, et ei suutnud küündida,
sinna kus vajalik, juudase elu nad kõik taga ajasid,
vajasid vaid selgust, inimeseks ma tehtud,
jumaliku kogemusega see elu kestvust,aina peegeldab,
sõnu heegeldab, mis on reegel tal? AUSUS, laulnud oma laulu,
mõtlema,su jobimokka pannud, paadund, ja karlovas edendas kasvu,
nii .....
Mis on õnn?
Kas viib mind ükski tee õnneni?
Või ehk on valesti see kuidas mõtlesin?
Kas saab sundida õnne?
Või on õnn see üürike hetk,
mida ootamatult tõdesin?
"Mari ainult magusast moosist hakkab kõht valutama!"
Lapselik jonn, soov et elu üle valitseks kontroll,
mõistmata, kui võikana allasurumine võib lõppeda,
Konfliktiga ei saa tulla ju rahu,kõik mida vajan on..
saada aru
Milleks ma veedan oma aja, et ära joosta,
Kui tõde on siin samas mu sureva näo peegelduses,
Raisates aega et luua ammu kadunud tunnet,
Mu lapsepõlv on surnud, on aeg edasi liikuda,
.....
Kogu ta süda
Kõik konfliktid mida kogenud, enda ootsustest ja lootustest tekitatud,
mekin valu, jälgin kuhu kannab ta mu arusaamu kui elu-keeris saabub,
võitlematta, näen kuidas kõik laabub, iga tunne mis mul oli,
viimaks taandus, iga hingetõmme mille võtsin, must rahus lahkus,
voolates mööda jõge aina allapoole, enam pole mul füüsilises reaalsuses kahtlust,
vahest on siin jõe voolus külm, külmutab mu hinge, paksendab naha,
kuid ükskõik kui kaugele mind see jõe vool ka ei kanna,
Ei näe ma kunagi lõppemas seda rada, näen kuud puude ladvas,
kui mina talle-tema mulle otsa vaatas, .....
Ma tunnen...
Ma tunnen lõhkemas südant.
Nii suures ängistuses on meel.
Sind meeletult meeletult vajan,
et saaks täiustatud mu täiuslikkus.
Vastukaaluks äkkvihale sisemuses
sinu õrnad joovastavad maneerid.
Lootuses leida end unistustest,
raputan maha eelneva loomuse.
Teadvat sinust õhkuvast kirest,
läidetud nii äkki ja ootamatult.
Kas suudad seista nii truuult
vastu tundele, mis süttinud on?
Uskudes vaid iidset tõdemust
laidad maha mõtte ainsamagi,
et pöörduda meiegi õnn võiks
ning ristuksid teed, mis paralleelsed näinud.
Ses lootuses vaid ma elu tunnen,
joobnuna .....