Sõnale vajan leiti 117 luuletust
Alla 18 keelatud
Alati loome inimene, eiramas trelle, et olla vaba on tulnud elada ekstreemselt, siin nii palju kitsi ja veel rohkem mente, kuidas olla produktiivne loov ja hoida söök lauual, see ei tasu ju ära kui ausalt teie matuse tseremooniale soundtracke laulan, söögiks vaid eilsed tühjad herne kaunad; röövlid ja pangad, näen näost et enamus siin elada kardab, autoriteet peab end targaks,paistavad selgelt teie haavad te lapsepõlve traumad, segi keerand ärikad aina juurde juurde plaane hauvad, küsiks keegi siis, et kui kauua?kui kauua sa silmi avad? Kui kauua ma enam ei jaksa; alla andva .....
— Maarjo Kvaatasin su silmi
Vaatasin su silmi
ja armusin ära.
Kuulsin su häält
ja tahtsin uinuda
sellel saatel
iga õhtu.
Õppisin tundma
Sind ja
õppisin tundma
meid.
Otsisin teed
Sinu südameni
ja leidsin end
kahe südame keskteelt -
noored ja lootusetult
armunud need oleme me.
Vaatan Sind iga päev
ja armun aina rohkem ära.
Vajan Sind nagu päikest
vajan Sinu soojust
su silmade sära.
see ilu
see mis hoiab mind
kinni su küljes -
palun sind vaid
ära mine kunagi ära.
kõige kallimale
Kallis Sind ma vajan
oma kõrvale iga päev
ühised uued teerajad
ei karda neid. Kui
Sind enda kõrval näen.
Hetkedel mil oled kurb
Silmadest kustunud sära
Tulen ma. Valvama und.
Suudlema Sinu valu ära.
Nõnda ilusad silmad
Tähti täis naeratus
Ei taha kunagi olla ilma
Sinuta. Liiga valus
tunne on see igatsus.
Ref: Mäletad kui kohtusime
Sõnatult sind vaatama jäin
Oled mu elupäästev ime
Alates sellest hetkest
Mu maailm on vaid Sind täis.
eksisteerib rahu ja kaos
eksisteerib siin rahu ja kaos
neil seintel nimed on kriipind
küünla valgel loed kes viibind
otsinud väljapääsu igast praost
valgust - millel määratud elu hind.
saatuse kaalud ei kehtesta end
hoopiski on balansist väljas
ootab ees tasakaaluta lend
lummavalt tühjad kosmilised väljad.
mäletad sa nüüd veelgi neid radu
kord unistasid reisida nende taha
soovisid alati peale tähtede sadu
astudes laeva jättes elatud maha.
eksisteerib siin rahu ja kaos
oma initsiaalid siia kriipind
küünla valgel loed olen viibind
minu elu on nende hingeliste koobaste hind
la .....
kallis sulle
See imeline naeratus mille hommikuti põhjustad
Soe kaisutus, kui hea on leida Sind oma kõrvalt
Päev – kui ühtisid me elud, kas mäletad?
Kinkisid me pilkudesse päikese –
Sellest, hetkest lubasin Sind hoida õrnalt.
Hilisõhtused jalutused käsikäes pargis
Südames joovastav õnnetunne, kuulda Su häält
Hiilida Su selja taha, üllatada lilledega vargsi
Halvemaid päevi leidub ka neidki
Kuid kuniks veeta Sinuga need –
Tundub iga sekund imelisem aeg.
Kallis pea seda meeles, ainus mida vajan ma –
On Su olemasolu, ole südames alatiseks lähedal
Kuigi kõik ei .....
Mürgine veri
Tõi mind siia malbus, kõigel millel lõpp algus,
samas sammus, kaugele polnud need jalad mind kandnud,
omasgugusega paarund, igavesti kohapeal tammund,
teesklemaks jaksu, kuid kõik on muutusteta,
meel mis ennast laseb petta, ehk ma näen midagi muud,
ja teistest seda sama eeldan, kuid mu pea ei keera,
iga mõte on tähtsusetu, kuulan kuidas nad tulevad lähevad..
peaasi, et nad on kähku teinud, mina ja mu veidrus,
juu olen ma teisest kangast tehtud, millele pole kohta,
mis oli alguses vale, seda ka lõpus ei suuda miski kinni hoida,
pole mina mida toita, tõde on silmas, kuid ii .....
Põrandale valgunud tint [1]
Kontseptsioon on olla loov, igavlem loom, et teada saada, mida toob noot,
mida tabada, mitte jääda magama, anda talle palava, mööda rada mida rabada,
kui elu ei halasta, tagasi enese tagalas, enest positsioonilt tagandand,
nõnda akent suutes avada, kadunud kõik paganad, välja valamas, tõelist tagamaad,
arvavad nad kuid saanud ajud neil haavata, ei lõppe ükski segadus draamata,
plahvatab kaan pealt, kes teab, kuidas sõnu seab see aristrokraat seal peas,
nõnda rihmast ennast seaks, tõmmanud kuid peaks, hoogu maha võtma,
enam teistele kasu teenima ei tõtta, kui ülbad saad v .....
Liiga hilja
Mis juhtus? Sa küsid siis minult.
Ma sulle midagi vastata võin.
Tahtsin armastust ainult ma sinult,
aga tahta ju paljugi võib.
Nõnda raske on täna mul olla,
sest lahku on läinud me teed.
Nii raske, et nutt tahab tulla.
Ma mõtlen ju sinule veel.
Kas mina siis olengi süüdi,
et tahtsid sa kedagi teist.
Jah tõesti, ma ladusin müüri.
Aga hoolisid vähem sa meist.
Vigu sai paljugi tehtud,
nii minu, kui sinugi poolt.
Kuid kumbki ei pannud meist plehku.
Ega vajanud, võõrast hoolt.
Kõik mis tundus nii tühine enne,
ei tundu nii tühine nüüd.
Me ju tundsime pal .....
spektaakel
mu valulävi lahtunud on ajas, mis mōttevurre tiirutamas peas
käin tundmatuse tamburiini kajas
kui siil kel okkad turris sügispeal
uus tund, uus päev, uus silmaside aval
uus uks ees kinni lahti prōmmib meelt
käes kaustik, pliiatsjupp nii madal
mu sōnad kōrgel mägikaljudel
ma ōhku vajan kōrgel taevalaval
ma lavastaja, monotükki teen
mu näidend suur, spektaakel mida vajan, et rahuldada saalitäit mu sees
puts.®
Silmapiiril Silman Lilli
Korda kolmandat ma luuletan,
uhkena ei suutnud oma nina hoida,
ja tuju on muudetav,pummeldab,
süda kui kuulekalt, rutiinselt süüdata,
soovin müüri mis mind müürimas,tüürimas
uppuvat paati karidele, variseb kokk mu lüürikas,
süüdista mind,ma süüdistan ka, et ei suutnud küündida,
sinna kus vajalik, juudase elu nad kõik taga ajasid,
vajasid vaid selgust, inimeseks ma tehtud,
jumaliku kogemusega see elu kestvust,aina peegeldab,
sõnu heegeldab, mis on reegel tal? AUSUS, laulnud oma laulu,
mõtlema,su jobimokka pannud, paadund, ja karlovas edendas kasvu,
nii .....
Mis on õnn?
Kas viib mind ükski tee õnneni?
Või ehk on valesti see kuidas mõtlesin?
Kas saab sundida õnne?
Või on õnn see üürike hetk,
mida ootamatult tõdesin?
"Mari ainult magusast moosist hakkab kõht valutama!"
Lapselik jonn, soov et elu üle valitseks kontroll,
mõistmata, kui võikana allasurumine võib lõppeda,
Konfliktiga ei saa tulla ju rahu,kõik mida vajan on..
saada aru
Milleks ma veedan oma aja, et ära joosta,
Kui tõde on siin samas mu sureva näo peegelduses,
Raisates aega et luua ammu kadunud tunnet,
Mu lapsepõlv on surnud, on aeg edasi liikuda,
.....
Kogu ta süda
Kõik konfliktid mida kogenud, enda ootsustest ja lootustest tekitatud,
mekin valu, jälgin kuhu kannab ta mu arusaamu kui elu-keeris saabub,
võitlematta, näen kuidas kõik laabub, iga tunne mis mul oli,
viimaks taandus, iga hingetõmme mille võtsin, must rahus lahkus,
voolates mööda jõge aina allapoole, enam pole mul füüsilises reaalsuses kahtlust,
vahest on siin jõe voolus külm, külmutab mu hinge, paksendab naha,
kuid ükskõik kui kaugele mind see jõe vool ka ei kanna,
Ei näe ma kunagi lõppemas seda rada, näen kuud puude ladvas,
kui mina talle-tema mulle otsa vaatas, .....
Ma tunnen...
Ma tunnen lõhkemas südant.
Nii suures ängistuses on meel.
Sind meeletult meeletult vajan,
et saaks täiustatud mu täiuslikkus.
Vastukaaluks äkkvihale sisemuses
sinu õrnad joovastavad maneerid.
Lootuses leida end unistustest,
raputan maha eelneva loomuse.
Teadvat sinust õhkuvast kirest,
läidetud nii äkki ja ootamatult.
Kas suudad seista nii truuult
vastu tundele, mis süttinud on?
Uskudes vaid iidset tõdemust
laidad maha mõtte ainsamagi,
et pöörduda meiegi õnn võiks
ning ristuksid teed, mis paralleelsed näinud.
Ses lootuses vaid ma elu tunnen,
joobnuna .....
Armastust otsides.
Vahel tunnen ma siirast rõõmu,
vahel mure mul südant kriibib,
vahel maitsta saan kibeduse sõõmu,
vahel hirm mu põue hiilib.
Vahel tunnen naeratuse maitset,
vahel pisaraidki tunda saan,
vahel viha eest ma vajan kaitset!
Kuid millal armastust ma tunnen taas?
Minu õlgadel sinu lõhnane sall
Põline mets ja käimata rajad
peidan sinna end kui sind vajan
metsas tuul mängib ürgset viisi
enda siia su juurde viin siis
Pole valskust kõrvades kuulda
ainult kamin ning nende puud ja
ma tulen ja tuled siin süütan
leegi keeli puudele püütan
Kuumus kõrvetab põskedel puna
käed kutsuvalt hüüavad… kuna
heidan seljast vettinud riided
võimas jõudu täis tuli mind piidleb
Kriuksuvad lauad jalgade all
alasti õlgadel sinu lõhnane sall
ma ei aima su tulekut ette
ilmud pildina minu ette vette
sulen silmad just nii sind vaatan
Su ootamist hingega jaa .....
Vajadus
Tol õhtul arvasin, et läksid jälle,
ootamatult nagu alati.
Olen harjunud, et vaid tuul tunneb su käike,
oled hoolimatu, ma ütleksin.
Kuid sa tulid ja jäid,
sest valisid minu.
Nüüd tunnen igal õhtul
neid kuradi hingepiinu,
et lasin sul jääda, et üldse tahtsin,
sest kõige enam vajan ma seda,
mida andsid, kui ootamatult läksid.
Ärata mind
Ärata mind
Ärata mind
Igavesse unne langemast
takista mind.
Ärata mind
Ärata mind
Ma vajan sind nii
kuidas saaksin ärgata
kui sind pole siin?
Korra avasid mu silmad,
ühe korra ava veel.
Kui ka korraks mind sa mõistad
on vaba su tee.
Ärata mind
Ärata mind
On rasked mu silmad
koorem raskem mu sees.
Ära uinu minuga
sinu kord ei ole veel.
Ärata mind,
ärata mind,
kasvõi korraks
ärata mind.