Sõnale valgus leiti 868 luuletust
Kas...
Kas vaba ja puhas eneseväljendus
On teise ruumi rikkumine
Mingil hetkel saavad õpilastest hoopis õpetajad
Ja nüüd jääb inimese enda otsustada
Kas ta tahab olla õppija rollis või
Tammuda ego rütmis
Ja tõendada ja tõestada ennast õpetajana
Paljud pagevad varju selle eest
Kui keegi tuleb
Veelgi geniaalsema ideega
Ja neil tekib tunne, et
Nemad on tühised
On mitte keegid
Keegi ei teadnud, et seda tunnet me otsimegi
Olla Mitte Keegi
Sest siis hakkad alles mõistma
Et jääd alati õpipoisi rolli
Isegi kui arvad, et oled väga tark
Aga pead olema painduv
Muidu ei .....
Päike
Päike, oled veel nii soe ja hea,
kütad kogu ilma peal,
kingid soojust südame,
jagad valgust ilmaruumile.
Päike, kõik vajame veel sind,
nii kõrge taevalael
on sinu hind.
Päike kuldne,
ära pilve taha peitu poe,
nii hea on olla, kui veel säng on soe,
see kõik nii väga, meile loeb.
Kollased roosid
Kollased roosid
alla kahe meetri mees
ettevaatlikult kohmetunud
minu esikus
Kas need roosid on värsked?
- Ma ei too ju Sulle roosasid begoonaid,
need on surnuaia lilled.
Tulin lepituseks.
solidaarsuse eesmärgiks
et liita kampa
luua koostööd
Roos on ainult vahend tutvustuseks,
jää murdmiseks
et häbeliku ilmega suudaksid kasvõi
neid roose jälgides
mõelda korrakski
kui väga Sind igatsen
Miks on Sul tervitusrepliik
kirjutatud sõrmedele, pihku
kas lohutuseks, et ka "tere" võib vahel
meelest minna
- Ära tule röstima mind
Kulgeme koos
Your signature, .....
Idüll
justkui oleks ikka veel aeg
kui mu juustes polnud
ühtki hõbedast karva
on õhtu vaatan koos lastega
nende koduseid töid
ülesannet kus Suur Peeter
jagab vennaga õunu
tüssates hõlpsasti teda
pean hakkama säärast ülekohut
parandama et mu poeg ei harjuks sellega
maast madalast kui paratamatusega
ajast milles räägitakse vaarao tuhandest sõjakaarikust
kus juht suunab kaherattalist kaarikut
metsikult kisava ja odasid loopiva vaenlase poole
paariline külvab aga raevukalt
vaenlast üle odade või vibunooltega
jäetakse aga targu rää .....
Rändaja
Rändaja
tühjas ja eluta kosmoses
ümber vaid tähtede vilked
surnuks külmunud liha
ja külmunud hing
skafandrile maalitud pilked
Möödujaid
pole- pole huvi miks
olen siin tühjusse paisatud
miks mina
just moondatud kivimiks
vaimu kandjana rändajaks raisatud
Ema nuttis
kõrva hingas- rända aasta või sajand
kodu leiad sa küllap mu laps
olin soovimatu
mu pere mind lihtsalt ei vajand
võttis pesast- skafandrisse surus- kosmosse lajatas paps
Nüüd rändangi
hulk igavaid tähti planeete
kuni ilmub üks sinakal kumal
näen ülalt
kuis mehed ja naised ja lapsed .....
hilissuvi
veel täidab päeva
päikse kuldne valgus
ilm on kõrge katedraal
taeva aluse hiigelsaalis
toimub
elu katkematu palvus
puul oks pole elutu raag
veel rohi võetud pole maast
lehti põõsail puutuda saab käsi
majadel alles vari
ees hämarus mis
meeli tuulena kuid räsib
nüüd seda endale palun
hing vähem oleks valus
suve hullutav õitsemine
meenuks mälul vahel
kui kõik on lumes valges
tardund aher
hallis pikas talves
Lõpp
Rebased jooksevad üksteise võidu
ajades taga teineteise valgeid sabatutte
õndsust ehk ütleksid
valgusest paistab alati vari
isegi kui oled rambivalguses
kõrges palavikus
või oksekauss silme ees
terendab silmapiir kuskil kaugel,
mis õpetab:
oota veel
see pole lõpp
iga lõpp on millegi uue algus
kosmosepoiss
minu kosmosepoiss,
kes sa igatsed lasereid ja kuulikesi
oma südamevatsakeste keskele
kes sa tead, mida tähendab tõeline armastus ja
tõeline igatsus
kes sa tead, mida tähendab olla
maailma suhtes ükskõikne
kuigi vajalik programmidele
ja elanikele, kes elavad seda teen tööd ja puhkan nädalavahetusel
elu
mul on olnud palju sõpru
ja ka mahajätmisi
aga sinust ei suudaks ma iial loobuda
isegi kui olime lahus, tundsin ma sind ja teadsin,
et kui süda peab murduma, las siis praguneb ka hing
et sinna saaks voolata veel enam valgust
Jääd me südamete valgustajaks
Õrnaks võbeluseks vaid jäid pinnale
Arg lainetus ja kadus seegi
Kuid Sa ei läinud...
Said valgeks liiliaks Ta sinistes silmades
ja tihaseks ta aknal talvehommikuil
Said armastusest tulvil lauluviisiks viiulil
ja heledaks virmaliseks taevateil
Jääd me südamete valgustajaks
Kuniks kohtume taas
Pruutkleit
Hommik sametklants ja säravkuldne
avab päevatrüginale linna.
Memm nii kookuspihtne, purumuldne
nõuks on võtnud kodust välja minna.
Mälestustekompsu sättis päeva,
ööstki poole. Nuttes kõhkles veidi.
Kauaks silmad ilmavalgust näevad...
Otsus lõplik, pakkis mõrsjakleidi.
Küll see palit ikka ramp on üll,
naaldub väravale- pole ammu käinud...
Hõikab:"Müia ruutleit, puhas pits ja tüll!
Vanaaigne, vähä päevinäinud!"
Astub härra kaabus, aadlitõugne,
peidab naerukurru silmanurka.
Nooruk žestis uljas, ropulõugne,
jõurab: "Mutt, tõid tä .....
Ole, kes oled
Ole eelduste vaba
Armasta lihtsat elu
Ilma keeruliste smsideta
ja head ööd musideta
Armasta enda elu nii
nagu sureksid täna
ka ihuüksinda peab olema lõbus
Iseendasse vaatamine ja kaevumine
ei tohiks olla ainult teatud inimeste privileeritud õigus
Me võiksime kõik võtta selle aja
"O-ja, ma näen neid "vigu" endas"
Armasta ennast ja maailm armastab Sind
ka koos vigadega
vahet ei ole
Paiskuv energialainetus on suurem kui see,
mida tekitad endale negatiivsete mõtete või tunnete allasurumisega
Ole, kes Sa oled
Rakenda oma potensiaali
Otsi oma .....
Ja juba ta tulebki
Nüüd igatsema ja kurvastama
hakkab minu meel,
sest sügis juba poolenisti
on mu hinges sees.
Natukene valu
tunneb süda
ja kannatab
pika sügise aja
Nagu elud
nõnda kirjud on sügislehedki
vahest tuul neil tallab
pillub ilmapidi laiali
Sügisel kurba nuttu
ja rõõmu on läbisegi
Siis päevavalgust kartvad teodki
hiilivad meil ligi
See on osa sügisest
tükike mu hingest
tunded, mõtted
keelel, meelel-
Kõik nad panen paberil.
Lillelt, oma isale
ime et üldse ilmale tulid
täis vihkamist ja varemeid
nõgeseid katkisi saatusi Euroopas
mind hüpitada
hellalt hoida suutsid
mu lapsepõlve sinitaeva
avaruseks muutsid
sellest õnnest palju kordi
hiljem valus nutsin
Sind tänasin Su peole
andsin suudki
neid palju oli hetki kuumi
mis said täis kui valgust
öös kahvatus juunis
Vanaema armas köök
Minu vanaema köök on pisike,
aga ta on nii kallis minule.
Alati, kui vanaemale külla läen
on see minu suur rõõmu-ja õnnepäev.
Minu vanaema on nii lahke ja hea,
tema koogilõhnalist pisikest kööki armastan- ta teab.
Köögilaual linik pitsiline,
selle heegeldas mu vanaema ise,
Põrandal narmastega vaip on maas,
seinal ripub ajahambast puretud vana maal.
Köögiaknal väiksel,
suurte lilledega kardin on ees.
Ja alati, kui kardina vahelt sisse piilub päike
ja väikest kööki valgustab,
siis märkan vanaema põsilt rõõmuläiget,
oh, kuidas ta rõõmustab!
Köà .....
Valus
Valus süda,
mis Sa soovid
programme, olendeid, juhtmeid.
Mida?
Sa juba hoiatasid, et üks vale klõps
ja läbi see ongi,
olen corpse bride
Süda praksub nagu lõke, kui ta on murenenud või katki,
aga kas ikka selleks, et uut valgust sinna sisse lasta?
Või olen ma taas läinud ennast hävituslikku teed?
See tee toidab, aga põletab tuliselt, ülemäära,
kõrvetades
Anna ruumi, anna ruumi, ütleb süda,
naisolemusele lihtsalt olla ja tantsida,
võta aega, võta aega
lihtsalt unistavalt pilvi ja liikuvaid puulatvu vaadata
Aega on
Isegi kui süda lööb rütmist .....
Leian end toolil tukkumas
Kuskil kaugel kuulda on
koolikella kaja.
Ta nagu tilisev kelluke
varakevadisel ajal.
Kirjud lehedki juba
langevad teel.
Varsti jalg tatsub
uuel kooliteel.
Linnudki sädistavad
täies hoos
ja mõnus tuuleiil puhub
lõunakaare poolt.
Paljudele uus on rännutee
kurvalt võib mõnele lõppeda see.
Vahest nii karm on
eluke.
Rukkipõld kui meri lainetab
eemal kajakas kisendab.
Ãœks laevuke on rannast lahkumas
valges purjes seal valendab.
Ãœksik majakas silma pilgutab
laevukest ta teel valgustab.
Päike on silmapiiri taha kukkumas.
Leian end kamina ees
tukkumas.
mõned pildikesed suvest
on igal õiel lehel oma kulg
taeva all sa lahus oled sellest
samamoodi eemal sinust
vihm ja muld õnneks mitte
meelel päikse kuld
*
metsviinapuu veretamise
ritsikate siristamise kõrvale
jasmiinipõõsas
mida on mul lisaks sellele
suvepäeva anda
jõeäärse kalda pilliroos olemine
apelsinikollaste kõrvitsate paisumine
astrite jaheda õitsemise kõrvale
aias peenral
kiirteed MacDonaldid pangad
pilgeni asju täis kaubamajad
igaõhtused mõrvad ekraanidel
inimese üksildus metroode džunglites
igikestva armastuse igatsus
ritsikad augustiöös
oma hõõguv .....
mõned read
Lille!
Sinu loodusluuletuste side elava loodusega on nii suur ja sügav, nagu see on olnud tuhandeid ja tuhandeid aastaid inimestel enne linnadesse kolimist. Mulle meenutavad Su värsid irokeeside tänupalvet loodusele. Vanade indiaanlaste meelte üheks saamine Kuu, Päikese, maa, tuulte, vihma, loomade, lindude, kaladega .. oma õpetajatega. On midagi säärast, mida inimene võiks endas taastada. Lisan lingi nende jaoks, kes soovivad sellise maailmaga pisut tutvuda. https://alkeemia.delfi.ee/artikkel/76164779/indiaanirahva-toetuseks-haudenosaunee-ehk-kuue-rahva-liidu-tanupalve
Aitäh, Sul .....
Juba sügis ringi hiilib
Juba sügis ringi hiilib,
tuul ta vihmamärgu juukseid föönitab.
Suvi ei taha jääda sügisele jalgu,
oma kuldsed kingad sügisele annetab.
Päevavalgus tõmbab ennast kokku,
jupikese endast hämarusele ulatab.
Traatidele linnud kogunevad kokku,
otsivad oma lõunakaart.
Kahju sellest, et rännuteele,
oma laulud nad kaasa võtavad
ja minu hinge kurva meele,
maha jätavad.
Juba krõbistabki sügis aias,
puudelehtedes sahistasb.
Tasa, tasa oma kuube,
vahest nuttu lahistab.
Siiski igas vihmapiisas
on päiksehelk sees.
Siiski iga järgnev päev
rõõmu meile teeb.