Sõnale valus leiti 551 luuletust (pop)
Sünnipäevaks
Ära iialgi arva, et üksi sa oled,
et muret või rõõmu sul jagada pole
kui väsinult õhtuti magama lähed
sind saadame valvama kuu ja ka tähed
kui tunned, et eksinud on sinu meel
meie parimad soovid sul näitavad teed
meid leida võid päiksest ja vihmasajust
sind eemale juhime maailma valust
kui südamest midagi ihkad või soovid
on alati keegi, kes kuuleb ja hoolib
vaid hüüa, kui tunned, et sõpru on vaja
me sinu jaoks alati leiame aja
sul soovime armastust, õnne ja edu
ja tänaseks maailma parimat pidu!
Gailys
Armastus
Mu armastus on sügav kui ookean,
selle kaldal sind igal õhtul ootan.
Sinna armastusse uppuda sa võid,
see on armastus mille sa ise lõid.
Mu süda on suur kui atmosfäär,
sellel puudub kindel ots ja äär.
Siia mahuvad kõik sinu mured,
see lõhkeb valust kui sa sured.
Õnnesoove pulmadeks
Sügistuules sõprust nüüd sõlmides
pooleks vaagige okkad ja õied.
Elu rõõmudest avaraks võlvige,
mõistke teineteist, toeks olge kõiges.
*****
Tänast õnnepäeva sära
hoidke argipäeva jaoks,
et ei tuhmuks tunded ära
ega siirus soosse kaoks.
Kallist kulda, kalliskive pole elus vaja.
Jätkugu vaid armastust kogu eluajaks.
*****
Tammed on tugevad sügistormis,
luiged on ustavad surmani.
Olge ka teie kui tammed ja luiged
elutee viimase tunnini.
*****
Palju on maailmas nuttusid,
lausutud sõnu ja räägitud juttusid.
Palju on rohtunud teedega laulusid,
palju on rà .....
Siiralt sinu
Ma tahan naerda nii, et pisarad silmis
und näha sellist, mis tunduks kui ilmsi
emotsioonid enesest välja karjuda
ebaõiglusega mitte iialgi harjuda
nutta vaid valust, kui varba löön ära
kuulda sosinat, mitte mõttetut kära
vajuda unne kui väsimus kontides
astuda püstipäi, mitte lonkides
naeratust ka võõraga jagada siiralt
oma mammonat mitte kaitsta nii kiivalt
julgeda tunda nii kirge kui iha
eksida, vabandada, väljendada viha
justkui üks olla embuses armsamaga
näha päikest ka hallide pilvede taga
Gailys
Naine
Ilma naisteta on kurb maailm,
kaunil naisel puhkab mehe silm,
naise kavalus, see mehi hirmutab,
kuid kaval naine - see on võrgutav.
Naine ajada võib segi mehe pea,
nii kiirelt, et mees isegi ei tea,
et naisest saanud on ta kokaiin,
mis vaese mehe meeled segi viind.
Kadunud sõprus
Kaks plikatirtsu blond, satään
kui ühe oksa õunad
on kõikjal ainult käsikäes
nii siduv sõprus nõuab.
Kuid nad ei märka kassi musta,
kes silkab nende vahelt läbi.
Ja reedab sõpra sõber ustav
eas mil ei tunta häbi.
Saab väiksest kriimust sügav haav,
mis valutab ja voolab verd.
On kahe neiu vahel kraav,
mis põlgusega täidab end.
Ühest rõõmust kaks vihkamist sai,
kokku kasvand hingedest kaks.
Igast tülist veel suurem valu jäi
kaotusvalus suureks sai laps.
Siis ühel päeval, kui ei osandki loota
ulatas teine teisele käe.
Seda hetke kumbki .....
Rutiin
Iga hommik sama jama,
vaja üles tõusta vara.
Sammud kooli poole seada,
valemeid on vaja teada.
Päike juba kõrgel taevas
kui mina ikka unes vaevan.
Miks küll kestab kool nii kaua?
Ega keegi pole rauast.
Pärast kooli paha olla,
pea valutab ja käsi väsind.
Väsimus mind on surund alla
kuid oma rõõmu ma ei varja.
Aga pole hullu!
Ehkki väljas juba pime, jätkub kodus õppimine...
© Peeter Hansen, autor.
Armastus esimesest silmapilgust
Kui mu kodukülla sattusid,
minu poole vaatasid,
õrnalt punastasin ma,
seda vist ei märgand sa.
Teadsin koheselt ka,
et su ära võtan millalgi ma.
Ãœhel reedel taas kohtusime,
kui ühes seltskonnas nägime,
aina hakkasime suhtlema,
ja rohkem kahekesi kohtuma.
Valus oli sind näha
ja head nägu teha,
kui olid koos oma neiuga.
Raskes seisus nägin sind,
muretsema panid mind,
siis me suhe hakkaski,
mida varem tahtsingi.
Me armastust ei lõhu ükski mägi,
isegi mitte sõjavägi!
Sheryl Tammoja
Mu sõber
Leegil
pole armastust.
Tulel on vaid süda,
mida räsib kurvastus,
muudab sisuks tuha.
Jõud ja vägi hukkuvad
vastu tuuleklaasi,
liblikana nukkuvad,
nägemata aasi.
Tundeil
pole vabadust.
Vetel kõigest vool -
ta tegemistest sõltub ainult
kulus liikuv pool.
Kui on kaldad kinnised,
ägab kuivand maa.
On su meeled vindised,
neid avada ei saa.
Mõtteil
pole lennukust -
neid kannab puhas õhk.
Lämmatavat palavust
taastoodab umbne põhk.
Viidad kokku jooksevad,
kui rühid kiivas rada...
Su luuad tühja pühivad,
et teekond unustada.
Juurtel
pole julgestust.
Maa .....
Sõber
Kes teab kui sügav on meri,
kui pime on tormine öö,
kui valus on nutetud pisar
kui lahku viib sõprade tee!
Et saada suureks -
peab olema väike,
et oleks elu - peab paistma päike,
et oleks õnne - peab olema sõber,
kes hoiab sind ja abiks on kõiges.
Ei taha uskuda...
Uskumatu,et lahkusid me juurest,
uskumatu, et sa läksid ära.
Enam ei kuule su naeru tuules,
enam ei näe su silmade sära.
Ei taha ma uskuda veel,
et see kaotus on tõeline.
Kuna alles olid sa eluteel,
nii õnnelik ja naerusuine.
See ei saa ju olla reaalsus,
liiga raske on seda uskuda.
Kuhu kadus mõistlikkus,
ei suuda sellega leppida.
Kõik nii kiiresti juhtus,
üks hetk ja kadunud.
Lootuse südamest uhtus,
rõõm minust on lahkunud.
Niigi valus on mõelda,
et enam ei ole sind..
Veel valusam on öelda,
et jätnud oled sa mind..
Maivis L.
TÃœLI
Kõik tõusud ja mõõnad suhetes,
tulevad - lähevad tundmatut teed.
Üks silmapilk muuta võib kõik,
meid pimedus haarab, on kurjuse võit.
Unetud ööd ja kõledad päevad,
seda kurjuse ahned silmad kaevad.
Vihaseid sõnu kui nooli meil sajab,
järgneb külm vaikus, mis hulluks ajab.
Miks on küll nii raske pidada suu,
olla neil hetkedeil vaikne kui kuu?
Kõik tehtud teod ja valusad sõnad,
meil hinge ju seest söövad!
Raske on näha headust teise sees,
abituna pimeduse sõiduvees.
Kuid hoolimata suhte inetust mõõnast,
lõpuks armastus ju kurjuse võidab?
Anna .....
kallile
Ma kirjutaks sulle midagi ilusat, kirglikku kurba, rõõmsat või valusat. Kuid mitte midagi mul pähe ei tule, peast segi läinud vast olen. Segi sinust, minust ja meist, sellest et armastame teineteist. Segi olen sellest, et oled nii hea, sinupärast on segamini mu pea. Ei suuda nii süüia, ei juua, ei teha, iga rakk igatseb sind mu kehas. Ma igatsen ühte puudutust aind, ei kahte, kolme miljonit vaid. Üks väike suudlus ei teeks ju paha, olgu luban, et rohkem ei taha. Tegelt pidin sulle ju ma, ühe armsa luuletuse kirjutama. Loodan et seekord tuhandeid teen.
Purunenud maailm..
Sõnad on näilikult tühjad,
Pilk nii süüdlaslikult helge.
Südames kahetsuse kuhjad,
Hinges kõik nüüdseks selge.
Mõtted vajuvad masenduse rajale,
Tunded lahknevad raginal kaheks.
Seletusi võib anda ühele või sajale,
Jääda võib sellestki liiga väheks.
Unustuse rajad keerutavad üles tolmud,
Mälestusi sügaval hinges hoides ja peites,
Ununeda võib kõik kaunis, mis olnud,
Meenub alles vastastikku mälestustega seistes.
Nii tühi pilk, nii kaudselt selged soovid,
Nii kibedad, nii valusad pisarate varjud.
Kui selgus selge teadmine, et siiski hoolid,
Miks .....
Nii
Öö sametkangas õlgadel mul lasub
Kuu kulda pillas juustele
Täna olen kurbuse kuninganna
Valusate mõtete vardjatar
Kuu näib olevat nukker koos minuga
Ta pale kalbena valgustab kuuskede latvu
Vaid tema näib teadvat mu tumedaid mõtteid
Valu valgub minusse ja
Liighatab hämaruse saabudes
Ta, ööloom, on päeval peidus
Argiste mõtete varjus
Pimeduse käed pigistavad südant
Sõnad on ammu surnud
Hiline tund on hinges
Mälestused ei lase minna
Lootusetus kisub seestpoolt krampi
Imeb viimsegi soojuse
Meie jaoks ei jätku enam dimensioone
Lämbun hääletult
Tagasi vaa .....