Sõnale valus leiti 503 luuletust
Meelespea
Sa ära ole üksi kui on valus
kui südamel on raske, hinges piin.
Tean, et Sa vapralt seda valu talud,
kuid mina tahaks olla abiks siin.
Sa meeles pea, et selles päevas hallis
on tundmatuid, kes tahaks tunda sind,
on sõpru, kellele Sa oled kallis,
jah - sõprusel on kullast kallim hind.
Viha
Kurat te elate siin?
kes teid siia tahtis?
Miks mina pean teie pärast hirmu tundma?
kas tead, kui valus mul oli sinu pärast kukkuda,
kuid sina ei teinud sellest välja,
ning kõndisid tähtsalt edasi.
Ma ei julge vist varsti teie pärast õhtul õue minna,
sest alati jälitab mind keegi,
ning te vahite alati mind aknast.
Te teete mulle siivutuid ettepanekuid,
ning kutsute mind õue,
kuid mina ei tule,
sest teiega võib olla ohtlik,
ning ma ei taha veel enda elu küünalt lõpetada.
miks ma pean teie pärast kartma enda elu pärast?
Miks sa naeratad mulle, kuigi mina sind ei .....
Sundseis
Kõht täis valust,
võetud liikumine,
vaigistatud hingest,
piin on hingamine.
Pole luba jätkata,
see hetk on paus,
julm käsk seisata,
elu on teise peos.
Sund otsa vaadata
enese karjetega.
Tal aega oodata,
mil hirmutada painetega.
Pilk too valu näitaja,
rohuselt uimane
kuniks pole hinge täitjat-
see valu pole viimane...
Valed teod
Tekite selleks, et kaduda
siblite võites aega,
otsite põhjust, et magada,
too pikendaks eluvaeva.
Tegusid teete inetuid,
et raskust saaksite tunda,
kõik tahavad elada ilmetuid,
parastavaid lõputuid tunde.
Pole põhjust trügida,
suuvoodritele pugema tulla,
olen ju elu - te nülgija
ja aitan teil valus surra!
Liblika ilu
Taevas pilved liblika rahulikest kehajoontest,
silmad valusad päikse kiire nooltest.
Otsin kujundeid, lootes, et sest taevast
äkki leian veel midagi ilusamat, kuid vaevalt.
Kui liblikas, kelle kujutlevat ilu ma näen,
puhkaks kas või korra oma tiibu siin mäel,
siis kogu maailma suur kadeduse mõõk
ta hetkega seal samas tiivutuks lööks.
...
Ühel varajasel hommikutunnil,
kui taevas veel helendas kuu,
lahkusid siit elust-
tahtmata, kuid haiguse sunnil.
Soovin Sul kogu rahu sel teel
kuid hüvastijätuks ei paota suud.
Valust ei jäänud keegi meist ilma,
seda teed enamus on käinud.
Vaatan Su pilti, pisarad silmas,
Kas tõesti igaveseks oled Sa läinud?
Kaotusvalu murrab ka tugeva,
teadsin, kui hoidsin Su kätt nii õrna.
Su lahkumine jättis haava nii sügava,
sest ma, Sa tead, kaotasin oma sõbra.
Maivis L.
Mu sõber
Leegil
pole armastust.
Tulel on vaid süda,
mida räsib kurvastus,
muudab sisuks tuha.
Jõud ja vägi hukkuvad
vastu tuuleklaasi,
liblikana nukkuvad,
nägemata aasi.
Tundeil
pole vabadust.
Vetel kõigest vool -
ta tegemistest sõltub ainult
kulus liikuv pool.
Kui on kaldad kinnised,
ägab kuivand maa.
On su meeled vindised,
neid avada ei saa.
Mõtteil
pole lennukust -
neid kannab puhas õhk.
Lämmatavat palavust
taastoodab umbne põhk.
Viidad kokku jooksevad,
kui rühid kiivas rada...
Su luuad tühja pühivad,
et teekond unustada.
Juurtel
pole julgestust.
Maa .....
Silmside surmaga
Juba väikesest peale painab mind küsimus, mis on kodu ja kuidas seal olla
Kas on see justkui piinakamber, kus tunnen vaid valu ega teki tahtmist siia tulla?
Ma ei mõista teisi, kes mööda minnes hõiskavad, et koju naastes tekib alati soojustunne
Kuna mina olen sunnitud elama hirmus, sama hästi võiksin vajuda igaveseks unne
Jah, ma oleksin saanud tegelikult sel hetkel midagi teha, näiteks küsida kelleltki abi
Aga toona ei tulnud ma selle peale, värisesin vaid, lootes, et saab peagi kõik läbi
Ma vihkan sinu öeldut, mida leiad vaevaks mulle lausuda vaid kord kuus
Sa ütled, .....
Õnn... väike soovitus... eluks...
Õppides armastama ennast,
Alles siis oskad armastada
Oma ümbrust.
Armastades ennast,
Märkad paremini ennast
Ja armastades teisi
Märkad paremini teisi.
Unusta negatiivsus
Loo enda südamesse usk
Võta omaks positiivsus
Ja iialgi sind ei rõhu tusk.
Andesta kõik mis oli valus ja halb
Jäta maha minevik ja kõik mis oli halb.
Kuid jäta meelde kõik õppetükkid
Mida su elu sulle õpetama tükkis.
Ja nüüd mil sa oled õppind,
Siis ainult olles aus ise enda vastu
Saad sa olla aus teiste vastu
Õpi ära tundma kogu positiivsus
Ära lase mõjutada negatiivsuse .....
Ah sina...
Kui ma arvasin, et kõik on läbi
Leidsid sina mu üles
Tõmbasid oma kätega läbi mu juuste
Sina – nii noor ja nii õrn
Õrnem kui mina, keda arvasid end armastavat
Ma keelasin sul hoida end, sest teadsin, et on valus
Sina ainult hoidsid edasi, mu piha ümber hoidis su käsi
Nüüd ma loodan ainult, et mind sa imetlemast veel ei väsi
Sest varsti sa näed, et ma olengi see ja mitte midagi teist
Ja sel kohal kui aru saad – ma olen kõigest see, ma tean, sa väsid.
Ma pole
Ma pole …
Iial visanud küpsisepakendit teeperve kraavi
Manustand tundmatut valget ja pulberjast kraami
Jäätunud lompides lapsikult tallund
Massipsühhoosile vähegi allund
Kellegi kõrgema jõu poole pöördund
Kinga seest avastand jalga, mis hõõrdund
Närimiskummi lauaplaadile toppind
Tolmuseid vaipu isegi kloppind
Purjuspäi kukkunud valusaid sinikaid
Kõhus jai` tea-veel-kus kogenud liblikaid
Haavanud noaga end nimetissõrme
Söönud grillliha, mis veidike kõrbend
Andestust palumast loobunud uhkelt
Kellegi ees nutma lohutult puhkend
Kaup .....
Kokku-lahku
Vahel tunnen end, kui tantsiks Sinuga taevas
Seejärel kukun valusalt maha.
Ent uuesti ja uuesti oleme koos,
kuid siiski, tunne on üksik.
Mõtlen, et miski ei taasta seda unelmat,
mis kord oli nii suur ja kustumatu
On nüüd nii tuhm ja kõle
Nagu unustusse vajunud tuulelohe,
millese on näritud, üks kole lõhe...
Mu suur soov oleks, et austusega astuksime edasi oma teile
Astuksime uusimaid radu, jätaksime jälgi kustumatuid
Võtaksime elult kõik mis võtta annab.
Ja oleksime Õnnelikud, nagu me loodud olimegi. -Janek V.
Mis on see.. armastusega seonduv
Ütle, ütle veel naine mulle, mis on see armastus?
Mis mul hingel ammu kripeldab.
On see salapärane viirastus,
mis valus on ja see, see nii nii hingel valutab.
Anna andeks kõik mu vead,
selles elus mis tehtud saivad.
Need kummitavad ja sain need seltskonnast sead,
ning unenägudes kummitamas tihti mul käivad.
Ütle, ütle mees, mis on see truudus,
mis enamusi nii armukadedaks teeb?
On see teise naisega, see magus suudlus,
või viha, mis sellest tulenevalt potis keeb?
Need pikad teed, mis ammu said sinuga käidud,
On need möödas, või on need unistustes kinni.
Sinuga .....
"Jälle hommik"
Viimane nädal enda eest pole kandnud hoolt,
öösiti olen ärkvel ja päeval jälle magan.
Unereziim sassi löödud elu poolt,
mis vahepeal karm, kuid õiglane.
Suunan oma silmad ma taevasse,
pilved mängeldes lahkuvad,
ilusale ööle ruumi teevad,
mu pilk tugev kui liiper kinnitatud maasse.
Armunult silmitsen neid säravaid tähti,
samas linnatuled vaikselt süttimas.
Valus reaalsus tagumas jalaga perse,
kohusetunne, nimetagem seda nii.
11.11.2015
"Haiget tegemise tagajärg (tunnetega ei mängita)"
Miks ütlesid, et armastad,
kuigi tegelikult ei armastanud?
Ma ju arvestasin sinuga,
kuid sina vaid mängisid minuga.
Palju õnne! Nüüd on see käes!
Minu valulävi sai ületatud.
See on haiget tegemise tagajärg,
loodan, et õpid sellest midagi.
Miks, miks, miks...
mõtleb Väike Tydruk kaljuserval.
Täna öösel on torm,
kuid pole kedagi ta kõrval.
Pole kedagi, kes lohutaks,
pole kedagi, kes mõistaks,
pole kedagi, kes armastaks,
pole enam kedagi ega midagi...
Hommikul ongi hoovus
randa puistanud väikese neiu...
Kaljuserval istub nüüd poiss.
Tema mõtted .....
"Nöör ja seep"
Sa istud oma laua taga.
Sa tead, et on aeg minna.
Ütlesid seda endale juba ammu,
lööd valule käega, las minna.
Sul on videokaamera, paber ja pastakas,
paned kirja oma viimased read.
Kiri on kurb, kaugeltki mitte naljakas,
lõpuks pääsed sellest valust, seda tead.
Sa arvad, et see on mäng.
Kes esimesena sureb, on võitja.
Nagu vene rulett,
väljub siit mängust vaid üks.
Arvasid, et keegi ei hooli.
Eksisid.
Jäi tegemata viimast korda su voodi,
sest loobiti su südamesse mürginooli.
Sa sulgesid oma toa ukse
ja suletuks ta jäigi.
Enam keegi sellest uksest ei .....
lähetus
päike tõuseb
oma tõusu
minu eel
kuu teeb oma tiiru
ainult siis
kui sa mõtled minu peale
pärast
hetkeks - mis meid
nõnda kokku viis
kokku nii et lähemaks
ei saagi enam
lahku nii et hakkab
hirmsalt valus
tunnetest mis keerutavad
meeltes
ja tantsudest mis tantsimata
jalus
ah kui veel mõtled
meie peale pärast
teesoojaks tõsta
lehvitades käsi
sest minu
pilgud
ootel väravana
su tulemistest
kunagi ei väsi
Sanya
★Ümber piiratud, üksik hing★
Pisarad langevad järgemööda,
Valu tungib aina sügavamale.
Kuigi mind füüsiliselt ei lööda,
Siiski haiget mulle see teeb.
Tahaks jooksta kaugele,
Ja mitte kunagi naasta.
Ennast tahan unustada,
Kuid teisi tahan päästa.
Ei suuda neid jätta,
Tahaks vaid nutta.
Sooviks neid lohutada
Ja siis jälle vaigselt põgeneda.
Soovin põgeneda kaugele,
Kaugele ära.
Unustada kõik, mis valus,
Lõpuks jätta selle tohutu valu.